Riigikaitseõpetus vene koolis – hoiakute kujundaja
Venemaa propaganda juba ongi eestivene noorte hoiakuid Eesti suhtes jahedamaks muutnud.
„Õpetaja, miks Ameerika tankid sõidavad mööda Eestit?”, „Miks Eesti toetab Ukraina fašiste?”, „Miks eestlased vihkavad Venemaad?” ja nii edasi kestab õpilaste küsimuste lõputu jada riigikaitseõpetuse tunnis vene koolis. Riigikaitseõpetaja, kes peaks tutvustama gümnasistidele mitte ainult relvade ohutut käsitsemist ja sõduri baasoskusi, vaid ka Eesti julgeolekupoliitika põhimõtteid, seisab nüüd silmitsi maailmavaatelise konfliktiga, mis vallandus seoses rahvusvahelise julgeolekuolukorra destabiliseerimisega Vene-Ukraina konflikti taustal.
Sõda Ukrainas murrab läbi telekanalite, sotsiaalvõrkude ja interneti avaruse kooli uksest ja aknast. Ukraina sõda ei tunnetata eestlaste seas ehk nii teravalt, kuid eestivenelased on konflikt lõhestanud kahte leeri, millest suurem kipub toetama Novorossija separatiste.
Noored infosõja löökide all
Pole ammu saladus, et Vene Föderatsioon on käivitanud Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vastu massiivse infosõja, milles vahendeid ei valita. Seda sõda õigustavad kõik Venemaa keskvõimule allutatud suuremad telekanalid, ajalehed, raadiojaamad ja infoportaalid. Vaen ja viha vallandub ka sotsiaalvõrgustike massilistes diskussioonides, piltide ja uudiste jagamises. Hoogu lisavad YouTube’i laetud videod, mille kaudu saab jälgida Ukraina sõda pea otse-eetris.
Vene agressiivse infokampaania eesmärk on kahjustada „vaenulike” riikide mainet, lõhestada nende ühiskonnad, mõjutada poliitilisi otsuseid, külvata paanikat ja elimineerida kaitsetahet. Putini Venemaad näidatakse seeläbi traditsiooniliste väärtuste kaitsja, Euroopa päästja ja maailma suurriigina, kes vaidlustab USA rolli globaalses poliitikas.
Vene šovinistlik retoorika seostatakse lähemal ja kaugemal välismaal elava venekeelse elanikkonnaga, keda koondatakse ideoloogiliselt ühe kupli alla, mida nimetatakse uhkelt „russki mir”. Vene inimesed Eestis, kes tarbivad iga päev Vene meedia toodangut, on selle infosõja esimesed ohvrid, kuid kõige hullem on asja juures see, et infosõja löökide alla satuvad meie ühiskonna kõige nõrgemad liikmed – lapsed. Noored, kellel on veel raske aru saada, kes on kes ja mis on mis.
Tavaline vene gümnasist ei pruugi tarbida meediat iga päev. Ta on midagi kuulnud, jaganud üht-teist internetis, vaadanud YouTube’i lühikesi klippe. Ta teab Putinit ja Obamat, võib olla kuulnud Ameerika „imperialistide” ohtudest ja banderalastest. Kõige tugevamini võimendab õpilaste hoiakuid siiski tema pere, sõbrad ja kooliõpetajad. Kui isa igatseb „vana head” sovetiaega, sõbrad õues kannavad uhkusega Adidase dressijopesid suure „Rossija” või kahepäise kotkaga seljal ning kooliõpetaja Marja Ivanovna ütleb, et Eesti ajaloo õpikust pole midagi lugeda, sest selles on propaganda ja pealegi veel eesti keeles, siis õpilane kujundab mina-pilti, sidudes seda emakese Venemaaga – olgu ta esiisade päritolumaa või paatoslik rodina.
Noorte hoiakud juba ongi muutunud
Muret tekitab ka asjaolu, et Venemaa hästi orkestreeritud küünilise propaganda mõjud peegelduvad ka eestivene noorte hoiakute muutumises. Riikliku koolitusprogrammi „Sinu riigi kaitse” raames 2014. aasta hiliskevadel Tallinna ja Ida-Viru vene noorte seas läbi viidud arvamusuuringu tulemused on kõike muud kui optimistlikud. Võrreldes 2012. aastaga on märgavalt halvenenud suhtumine nii Eesti NATO liikmelisusse (40% toetust 2012. ja kõigest 26% 2014. aastal) kui ka kaitsealasesse koostöösse USA-ga. Vaenuliku mõjutustegevuse kahju ulatub paraku ka kaugemale ja selle vilju on võimalik täheldada eestivene noormeeste hoiakus ajateenistuse ja Eesti kaitseväe suhtes. Vaid kolmandik küsitletuist arvab, et ajateenistus on oluline Eesti riigikaitse kontekstis, ning ligikaudu 17% nõustub arvamusega, et Eesti kaitseväel on hea maine. Need on väga madalad näitajad, arvestades, et tegemist on Eesti noorte kodanikega, kes mõne aja pärast peavad andma truudusevande Eesti Vabariigile.
Ilmselgelt seisab riigikaitseõpetaja ees vene koolis väga vastutusrikas lisaülesanne – aktiivõppemeetodeid kasutades viia õppeaines läbi avatud arutelud Eesti riigikaitse probleemidest, mille alla kuuluvad ilmtingimata kaitsetahe ja kodanikuinitsiatiiv riigikaitse küsimustes.
Seda kõike tuleb teha aktuaalseid julgeolekuprobleeme ja -riske arvestades. Kõige tundlikum teema on siin rääkida vene õpilastele ohtudest, mis tulenevad Venemaalt, ja kasvatada neist Eestit armastavaid kodanikke, kes oleksid valmis kaitsma meie riiki ja ühiskonna väärtusi.
Kuidas siiski lahendada olukorda, kui infosõda jõuab klassi? Siin jääb väheks riigikaitseõpetajast kui riigikaitse spetsialistist. Lisaks peab õpetaja olema õpilastele eeskujuks, vilunud pedagoog ja psühholoog, omama sotsiaalseid oskusi ning teadma vene laste kultuuritausta. Ta peaks olema võimeline lastele arusaadavas keeles selgitama keerulist Eesti ajalugu ja poliitika keerdkäike, algatama ja juhtima diskussiooni ning vajadusel selgitama riigikaitseõpetuse vajadust ka lastevanematele, kes ei pruugi jagada meie riigi ja ühiskonna väärtusi.
Siin aitab ainult õpetajate koostöö
Kuidas saab riigikaitseõpetajat aidata tema raskes töös vene koolis? Lisaks sellele, et riigikaitseõpetajat toetavad rahaga ja moraalselt kaitseressursside amet, kaitseministeerium, kaitsevägi ja Kaitseliit, peab riigikaitseõpetaja mõistma vene kooli spetsiifikat ja Venemaal toimuvat. Kooli juhtkond ja kogu pedagoogiline kollektiiv peaksid olema valmis toetama riigikaitseõpetajat tema õppetundide läbiviimises, olgu keeleliselt või pedagoogiliselt.
Tähtis pidepunkt riigikaitseõpetuse korraldamises on kahtlemata selle õppeaine lõimimine teiste koolis õpetatavate ainetega. Olgu selleks ajalugu, ühiskonnaõpetus, kehaline kasvatus või eesti keel. Lõimitud õpetamine, kus korraga töötavad näiteks ajalooõpetaja ja riigikaitseõpetaja, peaks toetama õpilase arengut ja edasijõudmist riigikaitseõpetuses.
Keegi ei või sundida vene kooli õpilast loobuma tema rahvuslikust identiteedist või muutma suhtumist vene kultuuri. Küsimus ei olegi rahvuslikus identiteedis ja vene kultuuris, vaid pigem putinlikus ideoloogias ja autoritaarses riigikorras, mis vastandab ennast demokraatlikule riigikorrale ja maailmavaatele ning võib ühel hetkel meile kõigile, rahvusest hoolimata, hukutavaks saada. Kas vene noored ise mõistavad, mida autoritaarne riigikord enesega kaasa toob? Gümnaasiumihariduse omandamisel peab õpilane saama kõlbluskasvatust ning jagama Eesti riigi ja ühiskonna ühiseid väärtusi, olema seaduskuulekas kodanik ja vajadusel ka riigikaitsja. Neid olulisi sätteid sisaldavad nii ainekavad kui ka gümnaasiumi riiklik õppekava.
Riigikaitse- või ajalooõpetaja ei pea otseselt vastama õpilase esitatud küsimustele, vaid looma olukorra ja tingimused, kus õpilane leiab vastused ise. See eeldab kriitilise mõtlemise ja analüüsivõime arendamist. Ja see ei saa olla ainult riigikaitseõpetaja ülesanne, vaid peab kuuluma kogu kooli õpetajaskonna pädevusse. Eesmärke saavutatakse ikka üheskoos lapse tuleviku nimel tegutsedes. Meie tulevik on meie laste käes. Nemad hakkavad tulevikus kujundama meie riigi poliitikat ja vastutama riigikaitse eest.
—
Gümnaasiumijuht, tule riigikaitselaagrisse!
Milline on üks õige riigikaitselaager, seda näevad Eesti gümnaasiumide juhid 29. mail Unikülas. Kõik küsimused riigikaitseõpetuse kohta saavad seal vastuse. Oma silm on kuningas – olge kohal!
Registreerimisvormi ning lähema info laagri ja seminari kohta leiate www.kra.ee/riigikaitseopetus/tartumaa-koolide-riigikaitselaager-2015/.
Päev algab kell 9.45 kaitseväe ühendatud õppeasutustes Eesti riigikaitse süsteemi ja õppeainet tutvustava seminariga ning jätkub Tartumaa koolide ühises välilaagris Unikülas. Kohal on kümme kooli ja 350 õpilast.
Riigikaitsest ja riigikaitseõpetusest räägivad kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülem Martin Herem, kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna juhataja Peeter Kuimet, Elva gümnaasiumi riigikaitseõpetaja major Kalle Kõlli ja kaitseressursside ameti nõunik Eveliis Kurs. Laagris on giidideks osalevate koolide riigikaitseõpetajad.
Transport ja toitlustamine tagatakse kogu päeva jooksul, mh on korraldatud transport marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn.
—
Riigikaitseõpetuse rinnamärk
Riigikaitseõpetuse hõbedasi rinnamärke jagatakse riigikaitseõpetuse kursuse edukalt läbinud õpilastele kevadel koolide pidulikel aktustel. Sel aastal läheb jagamisele ligi 3000 märki.
Rinnamärgil kujutatakse tammelehtedest sõõri, leegitsevat tõrvikut ja mõõka. Nendest maailmasõdade vahel kasutusel olnud riigikaitsehariduse rinnamärkide elementidest lähtuti tänapäevase märgi kujundamisel ajaloolise järjepidevuse tagamiseks.
—
Riigikaitseõpetus arvudes
Riigikaitseõpetuse laagrites osalenud õpilaste arv on viimasel kolmel aastal pidevalt kasvanud. Kui 2013. aastal käis välilaagris 3835 õpilast, siis 2014 oli see arv juba 4092 ja 2015. aastal 4962.
Üha rohkem on ka koole, kus riigikaitseõpetust valikainena õpetatakse. 2002/2003. õppeaastal õpetati riigikaitset 46 koolis, kuid jooksval õppeaastal on riigikaitse juba 149 kooli õppekavas.
Toetused riigikaitseõpetust õpetavatele koolidele on samuti aasta-aastalt kasvanud. 2009/2010. õppeaastal eraldati 119 koolile 99 433 eurot, tänavu 149 koolile 404 730 eurot.
Arvan, et kui ikka reaalset soovitakse laiemas diapasoonis (nii vene, kui eesti k) õpilaste arvamusi ja hoiakuid kujundada, siis gümnaasiumi astmes alustades ollakse sellega ikka pisut hiljaks jäänud juba. Töö on siis kas enamusele tegijatest ebamõistlikult raske või siis jõuab tulemus liiga vähesteni, sest 16 a vanusena on noored juba oma maailmapildi (sh kodu abiga) suuresti paika pannud.
Ettepanek on, et riigikaitseõpetus peab olema sees juba põhikoolis 7. ja 8. klassi peale hajutatuna 1 t nädalas ehk kokku u 60 t.
Eestis juba on vähemalt 1 maa-kool, kus õppeainega on “kaitseõpetuse” nime all mõned aastad üsna edukalt praktiseeritud ja paremaks läheb.
Gümnaasiumi paljud ei jõua ja siis on paljudele hilja, kuid seal võiks olla jätkukursus.
Veel tuleks siiski pöörata enam tähelepanu praktilisele ja mitte dubleerida teisi õppeaineid nagu ajalugu või kodanikuõpetus/ühiskonnaõpetus. Ajateenijad on vestlustes enamasti väitnud, et ega mingit nähtavat kasu sellest ainest teenistuses pole täheldatud. Samuti olla see kinnitatud uurimustega. Seeg nagu öeldakse – vähem möla, pikem samm!