Tähelepanu, jazz on linnas!

Foto: Rene Jakobson

Täna saab avalöögi järjekorras 26. Jazzkaar. Baltimaade suurima jazz’i­fes­ti­va­liga kaasnev linnaruumi­projekt, mis toimub kuuendat korda, startis juba kaks päeva tagasi. Eile ja üleeile astusid muusikud üles Paldiskis ja Keilas. Tänasest võib jazz-muusikat kuulda Tallinnas ning kahel eel­ootaval nädalavahetusel ka Viljandis ja Tartus.

Jazzkaare linnaruumi projekti korraldaja Merli Antsmaa, kuidas on projekt ajas muutunud?

Linnaruumi projekt on osutunud väga elujõuliseks ja huvi selle vastu iga aastaga kasvanud. Noori muusikuid osaleb selles umbes viiskümmend. Nad ei mängi muidugi kõik korraga, vaid esinemised jagunevad eri päevade peale. Kõige rohkem osavõtjaid on igal aastal olnud Tallinna Georg Otsa nimelisest muusikakoolist, viimastel aastatel ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast ja Heino Elleri nimelisest Tartu muusikakoolist. Sel aastal kutsusime kampa ka Saue muusikakooli ja Pärnu muusikakooli noored muusikud. Eelmisel aastal toimus Tallinnas, Viljandis ja Tartus kokku umbes 80 aktsiooni. Tänavu, kui on lisandunud esinemised Paldiskis ja Keilas, võib ülesastumisi olla isegi rohkem. Lavasid me püsti ei pane, suuri reklaamplakateid ei tee, projekt on liikuv ja loodust säästev.

Milliseid muusikaüllatusi on oodata?

Neid on palju ja erinevaid. Koostöös kohvikutega korraldame lõunakontserte, kus on võimalik lõunasöögi kõrvale jazz-muusikat nautida. Koolides pakume pika vahetunni ajal vahetunniüllatusi, mis loodetavasti toovad koolipäeva toredat vaheldust. Plaanime seekord külastada kuut kooli, aga milliseid, seda ma praegu ei nimetaks, muidu kaob üllatusmoment. Esinetakse sadamas ja lennujaamas, kaubanduskeskustes ja kaubamaja vaateaknal. Jazz’iakna seame sel aastal sisse Viru tänaval ühe käsitööpoe aknal, kus jazz-muusikat kuuleb.

Eelmisel aastal võis muusikuid jämmimas kuulda ka hommikustes ja õhtustes liiklusummikutes. Tänavu tahame seda korrata. Hea koostöö on meil linnatranspordiameti ja Elroniga, nii et jazz-muusika kõlab ka trammis ja rongis. Esmakordselt on tänavu plaanis lifti-jazz, mis tähendab, et paneme muusiku mängima ühe asutuse lifti ning see on töötajatele üllatus. Ja muidugi toimub palju aktsioone linnatänavatel ja väljakutel.

Mis põhimõttel te esinemiskohad ja ajad valite?

Oleme valinud kõige käidavamad kohad. Viljandis korraldame jazz’i­aktsioonid just seepärast 18. ja Tartus 25. aprillil, et mõlemad on laupäevad ja rahvast liigub rohkem. Lennujaamas ja sadamas jälgime reiside väljumis- ja sissetulekuaegu ning musitseerime check-in-i ja pagasi kättesaamise alal.

Kui hästi publik muusikaaktsioonidega kaasa läheb?

Linnaväljakul jääb rahvas ilusa ilmaga muusikat kuulama ja nautima küll. Esinemiste pikkus on paar-kolmkümmend minutit. On neid, kes pildistavad, filmivad, tänusõnu ütlevad. Nagu ka neid, kes edasi kiirustavad ja toimuvat tähelegi ei pane. Kindlasti on rohkem avatud välismaalased. Muusikalise vaiba aktsioon on üks selline, millega lähevad kaasa ka kohalikud, ja mitte ainult noored.

Mis on muusikaline vaip?

See ongi üks vaip. Vahel oleme selle lahti rullinud kontserdikohas enne kontserti, sageli Vabaduse väljaku nurgas Chopini pingi juures, kus asub ka lillemüüjate lett. Muusikud seisavad vaiba kõrval ootevalmis ning mõte on selles, et kui inimene üle vaiba kõnnib, hakkavad muusikud mängima; kui ta vaibalt maha astub, muusika katkeb. Natuke tuleb kõrvalt ergutada, et keegi vaibale astuks, pigem minnakse kaarega mööda. Aga on juhtunud sedagi, et need, kes on põhimõttest aru saanud, hakkavad isegi manipuleerima, eriti lapsed: hüppavad vaibale ja vaibalt ära, kõnnivad hästi aeglaselt. Nii tekib kihvt meeleolu. Vanalinna esinemised olemegi püüdnud teha võimalikult mänguliseks ja kaasanud ka tantsijaid. Väga meeleolukas on olnud kivikujumäng tantsijatega koos. See on tuttav mäng lapsepõlvest, et kui muusika mängib, tuleb tantsida ja kui lakkab, tarduda kivikujuks. Põnev on ka kerjuse aktsioon. Kerjusteks riietunud muusikute juures on plakat kirjaga „Üks väike sent teeb imet”. Kohe, kui keegi esimese mündi viskab, heidavad muusikud kerjuserüüd ülikondadelt ning algab mäng ja tants.

Kas repertuaar lepitakse kokku või sünnib see kohapeal?

Suures osas sünnib kohapeal. Noored muusikud mängivad küll ka seda repertuaari, mida nad on koolis õppinud, aga väga palju on improvisatsiooni. Just see sünergia ongi kõige nauditavam – muusikud saavad tänavanurgal kokku, panevad väikesed mobiilsed võimendused pillidele taha ja vaatavad, mis saab. Instrumentidest kuuleb kõige rohkem kitarre, basse, trumme, puhkpille. Järgmiste aastate eesmärgiks olen enda jaoks seadnud kaasata rohkem pianiste. Klaverit on keeruline linnaruumi saada, aga peab mõtlema, mis võiks seda asendada. Soomes nägin ühel festivalil, kuidas väike klaver oli jalgratta külge ühendatud, siin pole ma sellist asja veel kohanud.

Kas tänavamuusikute seas on ka välisesinejaid?

On. Esimesel nädalavahetusel on tulemas Soome trummar Tatu Rönkkö, kes esineb ka Jazzkaare põhiprogrammis ja köögikontsertidel ning improviseerib koos breiktantsijate ja EMTA improvisatsiooni osakonna õpilastega. Linnaruumi festivalile on oodata Stephanie Francket ja Paulo Bouwmani, kes esinevad ka Hollandi North Sea Round Town festivalil, mis on populaarse North Sea Jazz festivali kõrvalprogramm. Järgmisel aastal üritame oma muusikuid omakorda sinna saata, et neile rahvusvahelist esinemisvõimalust pakkuda.

Linnaruumi festivali oluline osa on tasuta kontsertide päev.

Jah, see toimub alati festivali esimesel pühapäeval, seekord 19. aprillil. Igal aastal on see olnud eri kohas: Kalamajas, Kadriorus, vanalinnas, eelmisel aastal oli mere ääres. Seekord on kontserdid Telliskivi loomelinnaku eri hoonetes, hoovides ja ukseesistel.

Traditsiooniks on saanud, et päev algab linnulaulu kuulamisega. Huvilised saavad kokku Paljassaare poolsaare linnualal ja kuulavad ornitoloogi ning Viru folgi peakorraldaja Peep Veedla juhtimisel linnulaulu. Seejärel toimub hommikujooga, mille üks läbiviijatest on Jazzkaare peakorraldaja Anne Erm. Edasi algavadki kontserdid, kus astub üles palju noori, peamiselt eesti artiste. Sel aastal on esinejateks Mingo Rajandi trio, MAG ehk Moment After Goodbye, eelmise aasta noortebändi võitja Innersaund, Kaspar Uljas ja Jaak Lutsoja, Bad Habits trio, MiaMee ja Odd Hugo.

Toimub ka juba traditsiooniks saanud Jazzi­maal koostöös noorte kunstistuudioga Sally ja nende sõpradega Tartu kunstikoolist, kus osaleb kunstnik Vano Allsalu. Vano inspireerib muusikuid, muusikud omakorda noori kunstnikke, mõju on vastastikune ja mitmetasandiline. Ja publik saab sellest kõigest osa. Samas ruumis toimub esimest korda ka jazz’iplaatide turg.

Kas linnaruumi aktsioonidele peab ise peale sattuma või leiab nende kohta kuskilt infot?

Esimestel aastatel oli küll nii, et me ei andnud esinemistest kuskil teada. Nüüd oleme pannud Jazzkaare kodulehele linnaruumi aktsioonid kirja – mis, kus ja millal toimub. Selleni välja, millise liini trammis ja mis kell mõni üllatusesinemine toimub.

Mis on sellise projekti korraldamise juures kõige keerulisem?

Kõige rohkem aega võtavad programmi kokkupanek, koosolekud, kooskõlastuste saamine, suhtlemine koolide ja muusikutega. Muusika poole pealt on suureks abiks Georg Otsa muusikakooli õppejõud ja saksofonist Siim Aimla, kes tuleb alati välja huvitavate ideedega ja on igal aastal koos oma õpilastega osalenud. Aga õnneks on meil abiks innukas vabatahtlike tiim, kelleta oleks nii suurt projekti võimatu teha. Viljandisse ja Tartusse sõidavad jazz’irongiga muusikutega kaasa just nemad.

Miks te niisugust projekti korraldate?

Üks põhjus on kindlasti see, et inimesi jazz-muusikaga rohkem kurssi viia. Teiseks soovime anda märku, et Jazzkaare festival on linnas. Kuigi korraldusprotsess on pikk ja väsitav, on suur rõõm lõpuks linnaruumi ülesastumisi vaadata ning inimeste reaktsioone näha. See annab energiat.

—

KÜSIMUS

Miks osalete linnaruumiprojektis?

SIIM AIMLA

saksofonist, Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli pedagoog

Minu jaoks on põnev see võõras kohas vette hüppamise tunne, inimeste üllatamine ja ülesäratamine, mis on teistmoodi kui kontserdil. Üks huvitavamaid kogemusi on seotud noorte kunstiüritusega Eksperimenta! mõni aasta tagasi, kus mängisime põlevate pillidega – trummid, basskitarr, saksofon, kõik põlesid. Mulle meeldibki just inimeste reaktsioon.

Mis õpilastesse puutub, siis see ülesanne pole nende jaoks üldse lihtne. Pealtnäha vaadates – mis see siis on, lähed tänavale ja mängid midagi. Aga selleks, et trammis või rongis jämmida, peab olema esiteks valmis kiiresti reageerima, teiseks läheb vaja päris palju muusikateadmisi ja -oskusi. See sarnaneb mõnes mõttes sõjaväega, kus kõigepealt toimub siseruumides väljaõpe ja seejärel tuleb teha välieksam. Kusjuures see näitab väga hästi, kellega saab edaspidi luurele minna ja kellega mitte. Alati on koolis üks huviliste grupp, kes kaasa lööb. Kui asi pihta hakkab, siis see seltskond tavaliselt suureneb.