Täna peetakse kogu maailmas lastekirjanduse päeva

Täna, rahvusvahelisel lasteraamatupäeval, mille aluseks on kuulsa muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni sünniaastapäev, toimub üle kogu maailma lastekirjandusega seotud ettevõtmisi. Nii ka Eestis, kus näiteks Tallinna keskraamatukogus antakse lastekirjanik Aino Pervikule üle tänavune „Järje hoidja” auhind.

Auhind antakse igal aastal keskraamatukogus möödunud aastal kõige enam loetud lasteraamatu autorile, et tänada teda kui järjepidevuse hoidjat lastele ja noortele väärt lugemisvara pakkumisel. 2014. aasta enimloetud lasteraamat oli raamatukogu pressiesindaja Mari Sieberki sõnul Aino Perviku „Härra Tee ja proua Kohv” – luuleraamat, kus autor on väga köitvalt paljude inimeste lemmikjookidele andnud nii mõnegi inimliku käitumisjoone.

„See oli tõesti üllatus, sest tegu on minu ainsa lasteluulekoguga. Ja auhinnaga, mille saaja valivad lugejad ise. Ma ei oleks küll uskunud, et seda nii palju loetakse, et see esikohale tuleb, päris tõsiselt. Aga see on ju väga tore. Sellised armsad üllatused on alati toredad,” ütles Aino Pervik (82) ise Õpetajate Lehele.

Tegu on Pervikule tänavu juba teise tunnustusega – aasta alguses jagatud Apollo auhindade seas hinnati ka tema ja Catherine Zaripi „Sinivant läheb lasteaeda”. Ka „Järje hoidja” auhinna saab Pervik juba teist korda: 2008. aastal oli enim loetud tema „Paula sõidab maale kevadet vaatama”. Lisaks auhinnale joonistasid kirjanikule raamatupõhise tänupildi Tallinna toomkooli 2.P klassi õpilased.

Kümme aastat välja antud auhinna on varem võitnud ka Aino Perviku tütar Piret Raud raamatuga „Teistmoodi printsessilood” (2013), aga samuti Heli Künnapase noorteraamat „Lõpupidu” (2012), Urmas Nemvaltsi ja Contra „Poiste aabits” (2011), Ene Sepa „Medaljon” (2010), Ketlin Priilinna „Peaaegu Tuhkatriinu” (2008), Aarne Mägi ja Aare Toikka „Ruudi” (2007), Lea Arme „Duubeltüdruk” (2006) ning Andrus Kivirähki „Limpa ja mereröövlid” (2005).

—

Aino Pervik: „Eesti lastekirjandusel läheb väga hästi”

Usutluses Õpetajate Lehele nentis vastne laureaat, kelle tunnustusepagas aastatega juba parajalt pungil, et lastekirjandusega on lood hästi, muret võib teha pigem noortekirjandus.

Kuidas tänapäeva lastekirjandusega lood on?

Lasteraamatutel läheb väga hästi. Rohkem autoreid on tulnud ja minu meelest väga hea tasemega autoreid. Ja ka müüakse vist rohkem. Tulnud on uusi tegijaid, tekkinud eri suundi. Palju on põnevuskirjandust, mida lapsed hea meelega loevad, näiteks Keräse ja Tomuski raamatud. On vanade aegade lugusid, on absurdi, on realismi. Ei julge öelda, et millestki puudu oleks. Kui, siis võib-olla noortekirjanduses on tõlkekirjandust ülearu – sellise sisuga sarju, millele oma aega kulutada ei oleks mõistlik, aga ehk täidavad need ka mingi lugemisvajaduse nišši.

Millal on eesti lastekirjandusel olnud kõige halvem aeg?

Kõige halvem oli olukord 1990-ndatel, mil kõige halvemal aastal ilmus kolm lasteraamatut. Eks see kroonile üleminekuaeg oli raske. Ma arvan, et tõenäoliselt oli tollal põhjuseks paberipuudus. Mäletan, et Sirbi tagaküljel ilmus isegi karikatuur Naksitrallide hauasambast.

Mis teil endal lapse ja noorena loetust meeles on?

Ma läksin kooli Eesti Vabariigi ajal, käisin koolis Saksa ajal, siis tuli Vene aeg – tegin kooliraamatukogule mitu ringi peale. Lugesin siis täiskasvanute raamatukogust Tolstoid ja Dostojevskit, lugesin Ibsenit ja France’i. Teismelise ajast on meeles luule: Liiv, Koidula, Goethe, Heine – viimaseid lugesin saksa keeles. Mäletan, et need panid mind varajases plikaeas ikka nutmagi.

Kas originaalkeeles lugeda on parem?

Võib-olla küll. Aga pigem on mul hea meel, et sain omal ajal õppida võõrkeelena inglise keelt, tänu sellele saan nüüd ka eesti keelest aru … Eks keel muidugi arenebki alati, aga võib-olla praegu on eesti keeles siiski natukene liiga palju tõlkimata ingliskeelseid väljendeid, mis ei ole muganenud.

Mis raamatut te viimati lugesite?

Päris viimati lugesin Vila-Matase „Dublineski”. Põneva ideega teos: Gutenbergi ajastu sümboolne matus Dublinis, järgides Joyce´i „Ulyssese” süžeed. Paraku suubus iva peagi peategelase pikaldastesse mõttekäikudesse ta enese alkoholismi jne teemal. Lasteraamatutest on viimane emotsioon Kätlin Vainola ja Ulla Saare „Sonja ja kass” – see on hästi-hästi armas raamat, väga ilusad pildid ja oma iva sees – ma arvan, et see muutub kindlasti populaarseks.

Mis on hea lasteraamatu tunnused?

Põnevad karakterid, hoogne jutustus, kirev sündmustik ja lõpplahendus, millega rõõmsalt rahule jääd. Ja südamlikkus, selline nagu Astrid Lindgreni puhul. Soe ja sõbralik õhkkond.

Olete viimastel aastatel kirjutanud peale auhinnatud lasteluulekogu veel muudki, näiteks „Klabautermanni mure”, „Sinivant läheb lasteaeda” ja „Rändav kassiemme”. Kas teil on ka praegu midagi käsil?

Ma kirjutan viimasel ajal rohkem lühilugusid. Tulemas on väikeste juttude kogumik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid”. Koos Ulla Saare illustratsioonidega. Ja Catherine Zaripil on küll kiired ajad, aga Sinivandile tuleb loodetavasti peagi ka järg: „Sinivant kuulab unejuttu”.

Mida tahaksite õpetajatele öelda?

Et nad armastaksid raamatuid ja räägiksid neist lastele. Leiaksid mingi tee, kuidas seda huvitavalt teha. Ilukirjandus on peale kõige muu ju ka see, mis keelt hoiab ja rikastab, lastele uusi sõnu õpetab. Aga küllap nad seda oskavad ka.

—

Neli head lasteraamatut

Lastekirjanduse päeva puhul tasub tähelepanu juhtida ka mõnele heale lasteraamatule, mis viimasel ajal Eestis raamatulettidele on jõudnud.

Epp Petrone „Ma kingin sulle jõe” (Petrone Print)

Epp Petrone on hea näide sellest, kuidas harjutamine teeb meistriks. Vähemalt selle sarja – samadelt autoritelt on varem ilmunud „Kust tuli pilv” ja „Siis, kui seened veel rääkisid” – puhul on hästi tajutav, et iga järgmine on eelmisest parem. „Ma kingin sulle jõe” on lummavalt poeetiline, sisaldades lugu, mis oma lihtsuses on rabav. Kamille Saabre vesivärvilisi pilte laiendavad Epu lakooniliselt lühikesed tekstid, mis kirjeldavad lapsepõlvest kaasa saadavaid väärtusi hetkede kinkimise ja ümbritseva looduse väärtustamise kaudu, meenutades õige pisut Juhani Püttsepa raamatuid. Sarnaselt „Väikese linnuga” siin kõrval peaks seegi raamat puudutama ühtaegu nii laste kui ka nende vanemate hinge. Oma kodus tõestasin selle raamatuga edukalt, et tänapäeva lapsi ei tule kasvatada ainult Lumekuninganna ja Ämblikmehe vaimus. Kutsusin nelja-aastase poja kuulama, kui ta oli pahas tujus. Porisemine jäi iga leheküljega järjest vaiksemaks, kuni … Kui lõpuks sügavalt mõtisklema jäänud lapselt küsisin, kas oli tore raamat, sain vastuseks: „Jah, väga tore. See oli üks … tõeline raamat.” Ma olen temaga nõus.

Kätlin Vainola „Sonja ja kass” (Pegasus)

Alles see oli, kui Kätlini ja Ulla varasem koostöö tunnistati üheks kaunimaks ja nomineeriti Kultuurkapitali lastekirjanduse preemiale. Kõiki tunnustusi, mida nende teos „Lift” on saanud, ei jaksa üles lugedagi. Nüüd on neilgi sündinud järjekordne ühine laps, mis on ehk pisut rohkem tekstile keskendunud. See räägib loo Sonjast, kelle isa kolis koos tšelloga kodust ära, aga tõi asemele kassipoja. Loo peategelane ongi kass, kes saab nimeks Oskar. Kassielu ja -tegemiste jälgimise kaudu viiakse lugeja ettevaatlikule retkele läbi ühe perekonna loo ja (ettelugeja) suunatakse mõnikord vaatama ka iseendasse. Kas kassil õnnestub perekond päästa? Kas on tagantjärele tähtsust sellel, kes tuli esimesena mõttele, mis tõi kaasa tüli, või on (lapsele) olulisem kodurahu?

Germano Zullo & Albertine „Väike lind” (Draakon ja Kuu)

Väär(ika)t(e) lasteraamatute tõlkimise poolest tuntud kirjastuse Draakon & Kuu sõbrapäeval raamatulettidele saabunud vili on selline, millest esmapilgul ei pruugigi aru saada, kas tegu on laste või täiskasvanute raamatuga. Raamatu eestindajad isegi on öelnud, et kui vaadata pilte, on tegu ühe raamatuga, aga kui lugeda, siis hoopis teise. Nii ongi. Kõik oleneb vaataja/lugeja silmade ja südame sügavusest, mõistmise suurusest ja elukogemusest. „Väike lind” võib rääkida loo lindudest, hirmust, üksindusest, sõprusest ja vabadusest, või rõhutada väikeste asjade väärtust ning õpetada hindama hetki. Küllap räägib ta igale lugejale oma loo, just sellise, nagu temale tarvilik. Üks on kindel: see raamat ei lõpe ega unune siis, kui kaas sulgub, vaid elab vaimusilmas edasi oma elu ja kutsub uuesti lugema, et tabada veel sügavamaid allhoovusi. Täna saadab Draakon & Kuu lastekirjanduse päeva puhul raamatupoodidesse ka juba järgmise üllitise, Ameerika kirjaniku Eric Carle’i lasteaialastele mõeldud maailmas ülipopulaarse ja arendava „Röövikul on kõht tühi”, mis õpetab ühtaegu värve, arve ja nädalapäevi. Selle raamatu teemal saab kirjastuse kodulehelt lahkelt alla laadida ka värvimislehti: http://www.draakonkuu.com/raamat/roovikul-on-koht-tuhi/.

Andrus Kivirähk „Karneval ja kartulisalat” (Varrak)

Ma olen Kivirähki fenomeni jälginud seni pigem eemalt. Kuni tänavuse talveni, mil tema värske lasteraamat tekitas omakorda fenomeni minu väikeses maailmas. Nimelt on tegu esimese raamatuga, mille üheks õhtuks kodust kadumine pani mu lapse haledalt nutma. Ja mida nõutakse ikka ja jälle, küll vormis „loeme täna seda lasteraamatut”, „loeme täna seda piltidega raamatut”, „loeme täna seda naljakat raamatut” või „loeme täna seda naljakate piltidega raamatut” – mõte on sama. Ja iva on konkreetne: lasteraamatus peab igal leheküljel olema lapsele arusaadav ja tähelepanuväärne pilt, mis toetab head teksti vaat et sellega võrdselt. Andrus Kivirähk ja Heikki Ernits enam juhendamist ei vaja – nende vastne raamat on selles osas nii ideaalseks timmitud, kui vähegi tahta oskad: selgete joontega naljakad pildid pälvivad tähelepanu, tekst on lühike, humoorikas ja sisukas, et mitte öelda täpselt paras. Rääkides ühtaegu tuttavast ja turvalisest maailmas, kus on Barbied, tolmuimejad, nööbid ja tolmurullid, aga lähenedes sellele nii ebatavalise nurga alt, et on eksimatult äratuntav ja ainulaadne. „Õiglane tolmuimeja”, kes seab jalule õigluse kurja krokodilli ja vaese elevandi vahel; „Kuidas supikulp lasteaias käis”, kuni mänguasjad kurvaks muutusid; „Ahvi saba”, kes tahtis kangesti kooli minna, ja „Ants päästab merehädalist” ehk vaest mandariini, kelle paha tüdruk Laine oli kiusu pärast külmikusse külmetama kandnud, sisustavad meie une-eelseid hetki ikka ja jälle.

—

Lasteraamatute mess Bolognas

Eesti esindus 2015. aastal lasteraamatute

Lastekirjanduse päeva paiku toimub igal aastal maailma suurim lasteraamatute mess Itaalias Bolognas. Tänavu 30. märtsist 2. aprillini toimuval messil on juba aastaid oma lastekirjanduse paremikku tutvustanud ka Eesti – kultuuriministeeriumi, kirjastuste liidu ja lastekirjanduse keskuse koostöös. Mõne aasta eest sai sealt alguse Aino Perviku ja Catherine Zaripi „Rändava kassiemme” võidukäik itaaliakeelses maailmas. Tänavu esitleb sama kirjastus Sinnos Piret Raua äsja itaalia keeles ilmunud raamatut „Voglio tutto rosa” („Kõik võiks olla roosa”, eesti keeles tuntud „Emma roosad asjad”). Piret Raud nomineeriti äsja ka tänavusele Hans Christian Anderseni auhinnale. Ka ilmub messi ajaks Orecchio Acerbo kirjastuselt Dino Buzzati raamat „La creazione” („Maailma loomine”), mille on illustreerinud noor eesti kunstnik Gerda Märtens. Bologna messi tänavune peakülaline on Horvaatia. Messil osaleb 1200 esindajat 75 riigist, külastama oodatakse ligi 25 000 lastekirjanduse asjatundjat.

Eesti pildinäitus Moskvas

Urmas Viigi illustratsioon.

Moskvas A. Gribojedovi nimelises lasteraamatukogus on aprilli lõpuni avatud Eesti lasteraamatute illustratsioonide ülevaatenäitus „Südamega tehtud. Eesti lasteraamatute illustratsioonid”, mis eksponeerib kümne eri vanuses ja tehnikat viljeleva autori töid. Esindatud on eesti muinasjuttudest ja rahvaluulest inspiratsiooni saanud Ülle Meistri ja Piret Mildebergi, tänapäevaseid jutte illustreeriva Anne Pikkovi, Vana Toomase legendil tugineva autoriraamatu loonud Tiia Metsa, nüüdisaegse ungari muinasjutu illustreerinud Urmas Viigi, sõjaeelse raamatu uustrüki kujundanud Regina Lukk-Toompere, värsket lasteluulet ilustanud Anne Linnamäe, tänapäevaseid Eesti muinasjutte kaunistanud Katrin Ehrlichi ning norra ja jakuudi muinasjuttudele pilte teinud Juss Piho ja klassikast inspiratsiooni ammutava Viive Noore looming.

„Viimastel aastatel on oluliselt kasvanud Eestis väljaantavate lasteraamatute hulk ja paranenud kvaliteet. Raamatud on muutunud värvilisemaks ja pildirikkamaks. Tuntud tegijatele lisandub uusi ja huvitavaid käekirju, illustraatori elukutse on muutunud popiks,” kommenteerib Eesti lastekirjanduse hetkeolukorda näituse kuraator Viive Noor.

Näitus valmis Eesti lastekirjanduse keskuse ja Eesti kujundusgraafikute liidu koostööna Eesti Vabariigi suursaatkonnaga Moskvas.

—

Palju kultuure, üks lugu

Tänavune lasteraamatupäeva plakat, mille autoriks on lasteraamatupäeva plakati autoriks on raamatuillustraator Nasim Abaeian.

Me räägime eri keeli. Pärineme eri kultuuridest.

Meid toovad kokku muinaslood –

maailma rahvaste jutud.

Sama lugu on jutustatud

mitmel viisil ja

mitmes värvingus,

kuid lugu ise on üsna seesama:

algus,

sündmustik,

lõpp.

On see, mille ära tunneme ja mida armastame,

mida oleme kuulnud

mitmel moel ja eri inimestelt.

Lugu ise on jäänud samaks:

see kangelane, see printsess, too pahalane –

eri keeltes

eri nime

ja oma näoga.

On alles seesama

algus,

sündmustik,

lõpp.

See kangelane, see printsess, too pahalane –

sajandeid samana.

Nad lõbustavad meid siiani,

on me kaaslased,

sosistavad meie unenägudes,

kui kallistame patja.

Muinasjutt

elab me südameis igavesti.

Ta on meid kokku toonud

saladuste ja imede maailma,

et kõigil kultuuridel oleks

Üks Lugu.

Rahvusvahelise lasteraamatute päeva puhul IBBY (International Board on Books for Young People) Araabia Ühendemiraatide sektsiooni laiali saadetud ülemaailmne tervitus, mille autoriks on Araabia lastekirjanik, lastekirjanduse edendaja ja IBBY AÜE president Marwa Obaid Rashid Al Aqroubi. Araabia keelest tõlkinud Eva-Louisa Radha’a / Wiedemanni Tõlkebüroo