Teadmistepõhisuse restart

30. apr. 2015 Veiko Belials kirjanik ja kutseõpetaja - 4 kommentaari

Haridussüsteemis lapitakse jätkuvalt katust. Äkki on lõpuks aeg vundamendiga tegelema hakata ja süsteem tervikuna üle vaadata?

Andres Arrak on öelnud: „Mulle põhimõtteliselt ei meeldi termin teadmistepõhine majandus” („Koolitarkus ja elutarkus”. ÕpL 23.11.2013). Sellise tõdemusega jääb üle ainult nõustuda. Kas siis enne oli meil teadmistevaba majandus? Mõistest on saanud meem, mida kõik armastavad kasutada, aga mille sisu üle vaevuvad vähesed mõtlema. Tagajärjeks on lihtsustatud käsitlus, mis lähtub sõnast „teadmine”.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud uuring ütlebki: „Teadmistepõhises Eestis seatud eesmärkide suunas liikumiseks oleks vaja suurendada reaalteaduste lõpetanute (sh kraadiõppe lõpetanute) arvu kõrgkoolides”. Kõrgem (reaal)haridus – rohkem teadmist. Niisama lihtne see siis ongi.

Esimene viga – teadmispõhisus või teadmuspõhisus?

Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21” kasutab termini knowledge based eestikeelse vastena hoopis sõna „teadmuspõhisus”, mis sisaldab võtmeelementidena lisaks teadmistele enesejuhtimist, planeerimist-kavandamist ja teadlikku otsustamist.

Teist meelt on Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia („Teadmiste­põhine Eesti”): teadmistepõhiseks nimetatakse ühiskonda, kus teadmised ja oskused (artikli autori rõhutus) on tähtsaim strateegiline ressurss.

Teadmised ja oskused. Ei sõnagi isikuomadustest, hoiakutest, suhtumisest, võimetest (aga mida muud need enesejuhtimine, planeerimine-kavandamine ja teadlik otsustamine eeldavad?).

Muide, et teaduspõhisus ja teadmuspõhisus ei ole üks ja sama, rõhutab ka uuring „Innovatsioonimustrid” (2013).

Teine viga – kompetentsuse eiramine

Vana ja kulunud tõdemus on, et tööle võetakse meid oskuste pärast, lahti aga lastakse isikuomaduste ja suhtumise tõttu. Niisiis on kompetentsuse puhul, mis ju koosnebki teadmistest, oskustest ja hoiakutest-suhtumisest, tihti määravad just viimased.

Ehk siis küsimus ei ole niivõrd teadmistes, kuivõrd valmisolekus neid kasutada. Paraku sellega meie haridussüsteem (eelkõige üldharidus) ei tegele. „Mida näitab hea hinne?” küsib Tiiu Kuurme („Hästi õppivad tublid tüdrukud”, PM AK, 28.02.2015). „Õppimise iseloom on siinses traditsioonis olnud pikka aega kellegi vahendatud teadmiste meelde salvestamine ja üles ütlemine. Hinde saab selle eest, et mäletab, mitte et analüüsib, kritiseerib, interpreteerib.”

Räägitakse ettevõtlusõppe vajadusest, samas kui arendada on tarvis hoopis ettevõtlikkust. Iga ehitaja teab, et kui vundamenti ei ole, ei saa maja ehitada. Näib, et hariduses kehtivad teistsugused reeglid. „Rohkem reaal­alade kõrgharidust” on jätkuvalt see mantra, mida korratakse, mõtlemata sellele, kust tulevad õppijad, kui aluspõhi on puudulik.

Vähemalt üks haridusliik – kutseharidus – peab sõnaselgelt tegelema kompetentsuse arendamisega (kutseõppeasutuse seadus), aga jälle sama küsimus: kuidas tegelda aina lühenevate õppekavade tingimustes noorte hoiakutega, kui seda enne piisavalt tehtud ei ole? Kuidas saavutada kompetentsust, kui üldharidus on olnud õpikukeskne, ülepaisutatud ja elukauge? Ülo Vooglaiu hinnang on karm („Teadmistepõhine majandus”. Videoloeng Eesti teaduste akadeemias 10.12, https://www.youtube.com/watch?v=-nwF0LDpaKM): „Väga vilets haridus vastupidi sellele, mida haridusministeeriumi ametnikud püüavad sisendada.” Ja majandusteadlane Paul Tammert kurdab oma blogis: „Eesti haridus põhineb õpikul ja õpetajal, mis kuulutavad lõplikku tõde. Õppetöö „tulemuslikkust” hinnatakse selle järgi, kui hästi oskab õpilane korrata talle antud teadmisi. /…/ Kujundades noortest algkoolis mõtlemisvõimetuid tuupureid ja rakendades nüüd ülikoolides /…/ tulemuspõhist õppimisvormi, on tulemuseks täielik arengupeetus. Õpilased, keda seni on karistatud iseseisva mõtlemise eest, peavad nüüd ise otsima materjale ja kujundama isiklikku arusaama. Kui ma üritasin oma üliõpilasi suunata grupiviisilisele tööle, siis läksid mõned neist juhtkonnale kaebama, et neid sunnitakse töötama teistega koos!”

Ülikoolide esmakursuslaste madal funktsionaalne lugemisoskus on uuringugagi tõestatud fakt (Ehala, M.; Kerge, K; Lepajõe, K; Sõrmus, K. 2010. „Kõrgkoolide üliõpilaste eesti keele oskuse tase”).

Ülo Vooglaiu hinnangul on 95% meie üldharidusest reproduktiivne ja sellist haridust nimetab ta otsesõnu ohtlikuks. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka USA haridusteadlane Marc S. Tucker („Eesti haridusedu võib kaduda üleöö”. PM 21.02.2015), öeldes, et PISA-ga mõõdetavad teadmised pole kõik, mida haridus endas kätkeb. „Tööandjad otsivad noori, kes mitte lihtsalt ei lahenda ülesandeid, mis antakse kõigile ette nagu koolis, vaid suudavad ise probleemi formuleerida. /…/ Nad otsivad inimesi, kes suudavad töötada meeskonnaliikmena, jagada ülesandeid ja vastutust. /…/ Ja üheskoos, meeskonnana, saavutada tulemus õigeks ajaks ja vastavalt standardile. /…/ Paistab, et Eesti koolisüsteem pole edukas selliste omaduste arendamisel …”

Kolmas viga – formaalne kvalifikatsiooniraamistik

Kogu Eesti haridussüsteemi upakile tõukav viga on kahe paralleelse kvalifikatsiooniraamistiku tekitamine ja nende jõuga ühitamine. Euroopas kehtib ühtsustatud kaheksaastmeline kvalifikatsioonisüsteem, mille Eesti võttis üle 2008. aastal. Lihtne talupojamõistuski ütleb, et kvalifikatsioon saab olla inimesel. Võimed ja eeldused, teadmised ja oskused, suhtumised ja hoiakud määravad ära millisel kvalifikatsioonitasemel ta tegutseda suudab. Eesti hariduselu juhtivad ametnikud on aga saanud hakkama tõelise formalismi kõrgpilotaažiga – üles on ehitatud süsteem, mille järgi on kvalifikatsioon lõputunnistusel (kvalifikatsiooniraamistik). Selle süsteemi järgi on kõik põhikoolilõpetajad teisel ja gümnaasiumilõpetajad automaatselt neljandal kvalifikatsioonitasemel. Seda nimetatakse häbenemata formaalhariduslikuks kvalifikatsioonisüsteemiks ja sellesse Prokrustese sängi tuleb toppida inimesed tegeliku kompetentsuse ja sellest tulenevate kvalifikatsioonitasemetega. Samal ajal nõutakse kutsekoolidelt aina jäigemalt väljalanguse vähendamist, mis survestab õpilasi „läbi vedama”, sõltumata sellest, kas kompetentsuse isiksuslike komponentide areng nõutule tegelikult vastab (või kas selleks eeldusigi on). Gümnaasiumides toimib see süsteem juba pikemat aega, sest võitluses allesjäämise nimel võetakse vastu ka õpilasi, kellel ei peaks gümnaasiumi asja olema, ja antakse lõputunnistus neljandal tasemel kätte. Süsteemi toetamiseks on riigi tasemel välja töötatud absurdne kord, et lõpueksam on edukalt sooritatud ka ühe punktiga sajast. Tagajärg on, et kogu süsteem devalveerub. Meie haridussüsteem toodab juba pikemat aega näilisust, mille kontrollimiseks on välja mõeldud lihtsad ja ühetaolised, kuid formaalsed numbrilised mõõdikud.

Restart?

Kardinaalselt tuleb ümber mõtestada kogu õpetajaharidus ja hariduse juhtimine, rääkimata üldhariduse õppekavadest. Haridussüsteemi tuleb vaadata ja arengusuundi kavandada ühtse tervikuna, mitte jagada seda üksteisest lahutatud osadeks.

Ja tulles tagasi peakirjas öeldu juurde – äkki on aeg asjad ümber sõnastada? Ehk aitab see ka mõtlemise uutele rööbastele suunata? Äkki aitab teadmistepõhisest Eestist ja teadmistepõhisest majandusest? Ehk oleks abi hoopis kompetentsuspõhisest ühiskonnast ja tootmiskesksest teadusest?