Theoderici päikesevarjutus

Kaheksasada aastat tagasi, kui „pärast Ridala sõjakäiku ja Sakala Lembitu allaheitmist hakkas kogu Eestimaa raevutsema Liivimaa vastu”, plaanitses Eestimaa piiskop Theoderic sõitu Rooma kirikukogule. Riia piiskop Albert oli Rooma poole teele asunud juba eelmisel aastal.

Theoderic kuulus kohalike ristisõdalaste kõrgseltskonda. Tema oli see mees, kes käis Roomas paavstidelt ristisõjabullasid toomas ja tundis seega vähemalt kahte paavsti isiklikult. Ta seadis sisse Kristuse sõjateenistuse vendade ordu ja saatis Toreida liivlaste vanemat Caupot – quasi rex Caupot – Rooma paavsti juurde. Eestis käis Theoderic esimest korda aastal 1191, seega üsna oma kohaloleku algusaegadel. Küllap kohtus ta seal väljapaistvalt pikakasvuliste inimestega, kel pidi olema näiteks hõbedat hulganisti käes kasutada. 12.–13. sajandil oli ainuüksi Saaremaa rauakaubanduse puhaskasu kümneid tonne hõbedat ja juba viikingiaegne läbikäimine Kesk-Aasia ja Mesopotaamiaga 9.–10. sajandil oli toonud Eestisse hinnanguliselt 15 tonni hõbedat.

Paar tagasihoidlikku kroonikarida

Tähelepanu äratab paar tagasihoidlikku rida Henriku Liivimaa kroonikas: „Kui seesama vend (pärastine Eestimaa piiskop Theoderic) saadeti Eestimaale, siis sai ta päikesevarjutuse tõttu, mis oli Ristija Johannese päeval (õieti jaanilaupäeval 1191), palju surmaohtu kannatada paganate läbi, kes ütlesid, ta söövat päikese ära.”

Henrik asus teatavasti oma kroonikat kirjutama 1224. aastal. Ta meenutab seega 33 aastat tagasi toimunud sündmust. Theoderici enda surmast oli selleks ajaks möödunud juba viis aastat. Pidi ikka tähelepanuväärne lugu olema, kui seda peeti vajalikuks mainida veel aastakümneid hiljem. Milleks pöörata tähelepanu tähtsusetule seigale, kui seal taga midagi erilist poleks? Seega tuleb kahtlustada teatud tagamõtet.

Miks läks Theoderic eestlaste maale? Kas oli juhus, et Theoderic tõttas Eestimaale just ajal, mil toimus päikesevarjutus? Kindlasti tekib ka küsimus, kes ta sinna saatis. Henrik ütleb ju otse, et ta saadeti (mitte et käis Eestimaal, suundus Eestimaale, külastas Eestimaad) ja just päikesevarjutuse ajaks. Kõlab salapäraselt.

Tuli ise kohale

Päikesevarjutust ei ole kaugeltki mitte igal aastal ja eriti just jaanipäeval, aga kui on, tuleb võimalus ära kasutada. Vahest võis see olla Theoderici missiooni üks esmaseid eesmärke – uurida välja, mida teavad eestlased päikesevarjutuste kohta. Kas oskavad neid ka ette ennustada, ja kui, näitab see taset. Et templirüütlid oskasid päikesevarjutusi ette arvestada, selles ei tohiks kahtlust olla ja tsistertslased olid suuresti nende saladustesse pühendatud. Theoderici rajatud Kristuse sõjateenistuse vendi kutsuti templirüütliteks, ehkki nad ei kuulunud templirüütlite ordusse, nagu tähendab kroonik Christian Kelch.

Seega võis Theoderic väga hästi teada, et tuleb päikesevarjutus, ja võimalik, et just templirüütlid saatsid ta kontrollima, kas eesti nõiad suudavad tõepoolest päikesevarjutust esile kutsuda ja kuidas nad seda teevad. Ja kui mitte just esile kustuda, nagu seda vanadest aegadest saati nende puhul viidati, siis vähemalt on kursis, mis toimub. Põhjus, miks kohalikud paganad seostasid jaaniaegse päikesevarjutuse Theodericiga, on aga ilmselt see, et too esitas teatud küsimusi. Sedavõrd paganad eestlased sel ajal kindlasti olla ei saanud, et polnud ristiinimest näinud ja pidasid tulnukat lihtsalt niisama, asja ees, teist taga ohtlikuks. Usumees üritas ehk ääri-veeri välja uurida, mis saab jaaniööl päikesest.

Ei me tea, kus ja kelle juures ta käis. Kui ta aga juba kannatas paganate läbi palju surmaohtu, nagu kroonik mainib, pidi olema ka keegi, kest ta sellest suurest surmaohust päästis. Paganlik preester/preestrinna? Muinaskristlik teadjamees/teadjanaine? Kes tundis võõramaises usumehes ära endaväärilise teadmamehe.

Sõitis alla Koivat pidi

Ega palju muid võimalusi olla ei saa, kui et Theoderic sõitis alla Koiva jõge pidi, ja jõudnud merele välja, võis ta suunduda eestlaste maal kuhu iganes, kas otse Saaremaale või siis Emajõel Lõuna-Eestisse. Esimesena võtakski tema sihtkohana hea meelega kõne alla Saaremaa muinasobservatooriumi – et uurida neid astronoomilisi võimalusi, mida pakkus see kiviaegne täppisarvuti. Kiviridade abil on seal paika pandud ka pööripäevapäikese loojangu- ja tõususuunad. Kui talvist pööripäeva ilmestab kartus, et päike võib jäädagi kadunuks, siis suvisel pööripäeval pannakse päike n-ö kinni, sidudes kiiri pidi sümboolselt päikesekivi külge, et ta n-ö üle piiri ei läheks. Kas seekord oli põhjust karta, et pööripäevaegne päikesevarjutus võib olukorda mingil määral pingestada? Sest suvisel pööripäeval hakkab päikese elujõud nii ehk nii kahanema. Et kas ta ikka suudab varjutusele vastu lüüa?

Päike seoti kinni Machu Picchus Lõuna-Ameerikas, tõenäoliselt Inglismaal Stonehenge’is ja ilmselt ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Päevapööramise mäel. Inkade Machu Picchu päikesetemplis läbi viidud päikeseseisakutseremooniate eesmärk oli päike „kinni siduda”, et ta oma aastasel teekonnal kannapöörde teeks. Tähtsaim ja suurim pidustus toimus talvise päikeseseisaku ajal, mis sealmail langeb 21. juunile. Maagiline tseremoonia pidi kergendama päikese tagasipöördumist. Stonehenge’is Inglismaal peatub päike suvise päikeseseisaku ajal hetkeks päikesekivi otsas ja võimalik, et seoti selle kivi külge kiiri pidi sümboolselt kinni, et sundida teda tagasi pöörduma.

Teoderici teise sõidusihina võibki kõne alla tulla Päevapööramismägi, mis asub Lõuna-Eestis Vastseliina kandis Piusa jõe kaldal. Põhja-Lätist on teada-tuntud samanimeline mägi (Saulgriežu kalns). Kes teab, vahest võis päike Päevapööramismäel asuva kivi taha kinni jääda ja ümber pöörata. Mingi ähmane aimdus niisuguse situatsiooni võimalikkuse kohta näib rahvaluules ilmnevat: „Sel päiväl [pööripäeval] loop maa kivi külge ja nakkab tõisipidi käümä, pöörap ümbre, nakkap tagasi tulema” (Nõo).

—

Pimedus neelab valguse

Kroonik Henrik teeb loomulikult väikese nükke ka eestlaste pihta – nimelt arvanud need oma ületamatus rumaluses, et varjutuse ajal süüakse päike ära. Ei olnud nad seega nii kõvad astroloogid midagi, kui kõlakas käis. Ent on võimalik, et päike öeldi ära söödavat ülekantud tähenduses, umbes selles mõttes, et pimedus neelab valguse.

See asjaolu, et eestlased pidasid varjutuse põhjuseks päikese ärasöömist, ei tähenda palju midagi – ka muistsed hiinlased teadsid, et varjutuse puhul õgib draakon päikese, ja ometi osati varjutusi ette välja arvestada, seda juba vähemalt neli tuhat aastat tagasi. Väidetavalt olevat vanim teade päikesevarjutuse kohta pärit Hiinast, 2160 eKr. Siis olla õukonnaastronoomid põhjaliku pummeldamise tõttu varjutuse alguse maha maganud ega hoiatanud inimesi ette, mistõttu kaotasid sõna otsese mõttes pea. Päikest õgiv draakon õnnestunud siiski kära-müra tehes ja trummi lüües eemale peletada.

Need on muide üleilmsed uskumused, et draakon neelab varjutuse ajal päikese. Taevamadu tahab päikesekera alla neelata ja kui see teda põletama hakkab, sülitab välja. Draakonit tuli tõsiselt ehmatada, et ta oma ohvri lahti laseks. Vrd eestimaist: „Pääv süakse ärra” (A. T. Helle, 1732). Akadeemik Wiedemann teatab, 1876, et varjutuse ajal võib veeämbrisse vaadates näha mingit koletist päikest õgimas.

Kui, siis võis kohapealsetele asjatundjatele pigem see üllatav ja ohustav tunduda, et keegi väljamaalane tuleb ja teab nende pühamaid saladusi.

Theoderici ajaks oli toimunud kaks väga tähendusrikast päikesevarjutust: üks neist toimus esimesel suurel reedel, kui Kristus ristipuus suri: „Ja umbes keskpäeva paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, sest päike pimenes” (LK 23:44–45). Maailma Valgus kadus. Pimedus neelas valguse. Õnneks ajutiselt.

Tuhat aastat hiljem, kui märtrisurm tabas põhjamaist lunastajat püha Olavit, oli samuti päikesevarjutus. Jumalikus ajaarvestuses möödub tuhat aastat nagu üks päev. Püha Olavi märtrisurma 1030 võrreldakse otseselt Kristuse passiooniga.