„Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb”

30. apr. 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - „Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb” kommenteerimine on välja lülitatud

Reedel, 24. aprillil peeti kirjanike maja musta laega saalis kirjanik Eduard Vilde 150. sünniaastapäeva auks ülalmainitud pealkirjaga konverentsi, mille sisukates ettekannetes vaagiti Vilde elu ja loomingut, maailmavaadet ning seisukohti eri nurkade alt.

Pärast Rein Veidemanni emotsionaalselt mõjuvat sissejuhatust, mis heitis eesti kultuuri- ja kirjandusmaastikule, täpsemalt klassikute käitlemisele, käsitlemisele ja meenutamisele laias perspektiivis pisut nukra pilgu, lahkas Pille-Riin Larm Vildet kui kirjanduskriitikut, tõdedes, et too oli arvustajana kõigesööja, kes tundis selget huvi ajalooliste jutustuste vastu ning oli oma arvamusis sõltumatu nagu majakas, mis heidab valgust kord siia, kord sinna suunda. „Arvustuses lõpeb sõprus ja vaen – seal on tegemist asja, mitte inimesega,” tsiteeris ta Vilde seisukohta, et kriitikas ei tohi vahet teha tuttava ja võõra vahel, vaid lähtuda tuleb tekstist. Põgusalt Vilde ja Juhan Liivi konfliktil, mille aluseks oli Vilde jutt „Vend Johannes”, peatunud Larm nentis ka, et omal ajal oli Vilde see, keda süüdistati nilbustes ja roppustes, aga sellist süüdistust saada oli tollal mõistagi märksa lihtsam kui praegu. „Piisas sellest, et tekstis oli lause „Naine pani käed kõhul kokku” või olid kellelgi püksid katki,” selgitas Larm.

Vilde vaated muutusid Saksamaal

Vilde usulisi veendumusi kaalunud Riho Saard nentis alustuseks, et paljudel istub peas mõte Vildest kui ateistist ning ta ei arva, et tema tekst selle ümber peaks lükkama, kuid püüdis avada pilti Vildest kui mitte äärmuslikust ateistist, ja tegi seda üsnagi edukalt. Arhiivimaterjale uurinud Saard kõneles, et kuigi Vilde matus oli ilmalik ning üldlevinud arvamuse kohaselt ei olnud ta elu jooksul seotud kirikuga, näitavad arhiivimaterjalid, et Vilde oli 1865. aastal ristitud, 1881. aastal saanud koos vanematega Pühavaimu koguduse liikmeks ning 1882. aastal konfirmeeritud Niguliste kirikusse, kus ta kirikuandmete põhjal käis veel aasta hiljem. Selle põhjuseks peab Saard lihtsat fakti, et tollal elas Eduard oma tädi Mai juures, kelle pere oli Niguliste koguduse liige. Siiski käis Eduard veel 1889. aastal koos õe Augustega samas kirikus armulaual, saanud eelnevalt samas ka ristiisaks. Saardi sõnul toimus Vilde mõtteviisis ja suhtumises kirikusse murrang 1891. aastal, mil ta tutvus Saksamaal sotsiaaldemokraatlike ning antikristlike ja -klerikaalsete vaadetega. Umbes samal ajal sõlmis ta oma esimese abielu – ilmalikult. Saard leidis, et pärast seda oli tagasitee kirikusse üsnagi keeruline, kuid tegelikult ei olnud Vilde sugugi nii äärmuslik ateist, vaid pigem väärikas uskuja, kes ei sallinud seda, et religioosne käitumine tuleb üle teistesse sfääridesse, nagu poliitika või majandus.

Tõde võib olla ka illusioon

Anneli Kõvamees kõneles konverentsil Vilde reisidest, tuues välja kõlavaid detaile, kuidas kõvakübara ja jalutuskepiga mehesse suhtuti reisidel ühelt poolt kui isandasse, teisalt aga haletseti, kui ta endale ööbimispaigas linu laenama pidi – tollase Venemaa üldine trend oli reisida koos kogu majakraamiga. Reisid Krimmi olid Vilde loome seisukohast väga viljakad, alates kas või kuulsast romaanist „Prohvet Maltsvet”.

Seda teost võtsid puudutada teisedki esinejad, näiteks Jan Kaus kõneles teemal „Vilde tõde ja õigus”, tõmmates paralleele nii Tammsaarega, keda juubilar ise nimetanud tögavalt „See uus kuulsus”, ja tolle tähtteosega. Ning leides, et tõde võib olla ka tõe vastand, selle varjus elamine ning illusioon. „Tõde tahab eristada sikud lammastest, aga õigus tahab kõigile kohta päikese all,” sõnas Kaus, kes jõudis napilt mainida, et Vilde meelest oli usk üsna sama mis sõgedus, enne kui kirjanike maja akna alt möödus häälekas krišnaiitide paraad. Tõe ja õiguse seisukohast märgilise tähendusega olid ka kolm saali aknast paistvat tuulelippu vanalinna katustel, mis sel hetkel üksteisele risti vastupidist suunda näitasid.

Sügavaima vaikuse ja vist suurima tähelepanu osaliseks sai Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga vaat et ilukirjanduslik ettekanne, mis käsitles Vilde viimaste eluaastate tervist ning selle otsest seost Narva-Jõesuu apteekriproua Raheliga. Vilde muuseumis avati värskelt ka samateemaline näitus, mis vaatleb kirjanike tervise teemat pisut laiemaltki, olgu siis Juhan Liivi või Anton Hansen Tammsaare kaudu.

Jaanus Vaiksoo vaatas veel kaugemale, võrreldes Vildet Tšehhovi, aga ka vürst Volkonski ja Villem Reimaniga, kes kõik olid üheaegsed, ning iseloomustades neid kui opositsiooni tolle aja raskemeelsusele, mida saab kokku võtta sõnadega „julgus” (Reiman), „põlgus” (Volkonski), „iroonia” (Tšehhov) ja „huumor” (Vilde). „Ma ei ole sugugi kindel, et Vilde naljad ja huumor ei kandnud tol ajal mingit sügavamat sõnumit, kui see pealt paistab,” lõpetas Vaiksoo.

Elle-Mari Talivee ja Jason Finchi ettekanne paelus publikut pärast esimese sissejuhatavat tutvustust Vilde-aegsest Tallinnast teise püüdliku eesti keele praktiseerimisega. Muu hulgas tunnistas Finch, et kui tema laual lebas raamat „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”, reageerisid eestlased enamasti imestunud küsimusega „Miks sa seda loed?”. Järgnenud vestlusest ilmnes enamasti, et küsija oli seda lugenud aastaid või aastakümneid tagasi, kooli ajal.

(Sotsiaal)demokraatlik patrioot

Livia Viitol süüvis konverentsil Vilde loomingusse läbi majandusliku prisma ning loetles üles ja tutvustas lähemalt oma poolt tosinat teost 1880. aastate lõpust ja 1890. aastate algusest, mis seda käsitlevad, olgu parimaks näiteks jutustus „Karikas kihvti”.

Jaak Valge aga kaevus ajaloolasena Vilde poliitilistesse veendumustesse, jõudes seisukohale, et kui ühelt poolt sobinuks Vilde oma sõnumi poolest ehk tänapäeva pildis tõepoolest sotsiaaldemokraatide hulka, kuhu teda sageli liigitada püütakse, siis teisalt, vanakoolimehena, võinuks Vilde tänapäeval olla hoopis suurem patrioot kui neist nii mõnigi, pooldamata näiteks multikulturalismi ja muud taolist. Vilde oli marksist, aga mitte kommunist, leidis Valge. Ja lisas: „Ta nägi klassivõitlust inimkonda edasiviiva jõuna, aga oli siiski demokraat.”

Päeva lõpetuseks esitasid Jan Kaus ja Indrek Koff kirjandusklassiku auks unikaalse kava tema tekstidest, mida sai esmakordselt kuulata kuu aega tagasi, Vilde sünniaastapäeva vastuvõtul Kadriorus kirjaniku majamuuseumis ning viimati eile, kirjandusliku kolmapäeva käigus kirjanike maja saalis.

Eduard Vilde

(4.03.1865 – 26.12.1933)

  • Eesti kirjanik ja diplomaat, keda peetakse kriitilise realismi algatajaks Eestis.
  • Alustas kirjutamist ajakirjanikuna, tehes aastatel 1883–1905 kaastöid ajalehtedele Virulane, Postimees, Virmaline, Teataja, Uudised. Lisaks reportaažidele ja arvustustele kirjutas ka lehesabas ilmunud ilukirjanduslikke nalja- ja krimijutte.
  • Elas aastatel 1890–1923 ajutiselt Saksamaal, Venemaal, Šveitsis, Soomes, Ameerika Ühendriikides ja Taanis.
  • Oli abielus esmalt Antonie Gronau, hiljem Linda Jürmanniga.
  • Tema loomepärand, kuhu kuuluvad näiteks romaanid „Mahtra sõda”, „Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid”, „Prohvet Maltsvet”, „Külmale maale”, „Mäeküla piimamees”, näidend „Tabamata ime”, komöödia „Pisuhänd”, jutustus „Musta mantliga mees” on teadaolevalt eesti kirjandusklassikute seas mahukaim.
  • Jätkuvalt on avatud Vilde juubeliaastale pühendatud näitused nii Eesti rahvusraamatukogus kui ka Tallinna keskraamatukogus.