Välilaagrist välismissioonini

Oli kõige esimene välilaager õpilastega, meenutab kaitseväe veteran, veebel Kainar Kruus, kes töötab Kaitseliidu Tallinna maleva nooreminstruktorina ning annab Tallinna reaalkoolis riigikaitseõpetust. „Õpilased läksid õhtul telki magama. Kuna oli ilus ilm, jäin õue. Panin puu alla madratsi, sellele magamiskoti, pugesin sisse ja jäin magama. Hommikul ärkasin jutuvada peale. Õpilased olid ümber minu, näitasid näpuga ja rääkisid midagi. Küsisin, mis juhtus. – „Me lihtsalt imestame, kuidas on võimalik lageda taeva all magada. Meie magame telgis ja ahi on sees.” 10–15 noort käis vaatamas, kas ma olen ikka elus. Temperatuur ei olnud väga madal, laager oli juuni alguses.”

Eesrindlik pioneer pidi süütama lõkke ühe tikuga. Kui mitu tikku tänapäeva õpilasel kulub?

Ühega saab hakkama. Kui näitad, et sina saad ühe tikuga tule põlema, siis loomulikult tahavad nad näidata, et saavad ka.

Kas vanemad ei muretse, kui lapsed metsas ööbivad?

Muretsevad ikka. Enne välilaagrit kirjeldame lapsevanematele lühidalt, mida me laagris teeme, ja võtame allkirja, et nad on sellega tutvunud. Aga siiski saame murelike emade kõnesid, et mida laps sööb ja kas tal on soe ja kas tohib vaatama tulla.

Mida te emale vastate?

„Aga palun.” Me ei ole vaatama tulemist kunagi keelanud. Paljud on käinud terve perega. Tuleb ema, kes muretseb kõige rohkem, pisipõnn, kes näeb ka „rohelisi mehikesi”, ja isa, kes on tõenäoliselt Nõukogude armees käinud ja noogutab teadvalt. Õpilased väga ei taha, et vanemad tulevad. Nad on ju suured inimesed.

Milline menüü metsas on?

Metsas lähtume kaitseväe toitudest. Vähemalt üks kord päevas tuuakse kohale soe toit. Kaitseväelase toidupakk, millest tuleb ise süüa valmistada, tekitab palju elevust. Õpilased on seda kasutades väga leidlikud.

Hommikul keedavad lapsed putru ja teed-kohvi. Õhtuks ostame toiduaineid ja palume grupitööna teha õhtusöögi. Oleme saanud väga häid toite, näiteks salateid. Tütarlapsed tahavad, et toit oleks kaunis, ja kulutavad aega õunu sektoriteks viilutades. Poisid eelistavad liha grillida. Laager ongi koht, kus saab kõike ise teha – omandada nii palju kogemusi kui võimalik. Mõni laps valmistab võib-olla esimest ja viimast korda elus metsas süüa.

Kui palju välilaager erineb ajateenija metsas ööbimisest?

Sõduri baaskursust me ei tee, aga rutiin on sama. Päev algab ja lõpeb rivistusega. Hommikul on ülevaatused. Söömine ja magamine on kella pealt, liikumine ainult kahekesi, kuskile minek loaga. Poistele annab see kindlasti pildi sõjaväes toimuvast.

Kuidas teist riigikaitseõpetuse õpetaja sai?

Kaitseliidus töötades olin varemgi koolidega koostööd teinud. Mu põhitöö on suures osas kaitseliitlaste õpetamine ning kui kuulsin, et reaalkool otsib riigikaitseõpetuse õpetajat, mõtlesin end proovile panna. Otsisin paarimehe, Valjo Toomingu, kellega üksteist vajadusel asendame. Õpetame reaalkoolis riigikaitseõpetust neljandat aastat. Tollane direktor Gunnar Polma oli samuti kaitseliitlane ja väga toetav. Reaalkoolis on see poistele kohustuslik õppeaine, tütarlastele vabatahtlik. Igal aastal õpib seal riigikaitset umbes 90 õpilast, nendest paarkümmend tüdrukut.

Mis vahe on õpilaste ja täiskasvanute õpetamisel?

Kaitseliitlane tuleb oma elukogemusega, aga õpilane alles astub ellu. Talle peab mõnd asja natuke kaugemalt seletama hakkama, mitte võtma iseenesestmõistetavalt, et ta seda teab, kuigi tänapäeval on info lihtsalt kättesaadav. Õpilasele peab lähenema teistmoodi. Ei saa olla „nii sõjaväelane”.

Olen õpetamistööd kaua teinud. Teenistuses olen tegevväelasena 2004. aastast, Kaitseliidus tegelen õpetamisega 2007. aasta algusest. Kaitseliitu astujad on väga erinevad. On nii 60- kui ka napilt 18-aastasi. Amet nõuab head inimesetundmist.

Kas riigikaitseõpetus peaks olema kohustuslik?

Minu arvates võiks olla nagu reaalkoolis – poistele kohustuslik ja tütarlastele vabatahtlik. Leian, et elluastuvale inimesele on vaja tutvustada süsteemi, milles laiapõhjaline riigikaitse seisneb – mis funktsioon on kaitseväel, Kaitseliidul, politseil, päästeametil … Välilaager annab elus vajalikke teadmisi ja oskusi, tekitab ühtekuuluvustunnet.

Kuidas on sündmused Ukrainas mõjutanud õpilaste suhtumist riigi­kaitsesse? Kui palju sellest tunnis räägite?

Käsitlen seda palju. Praktiliselt iga tund algab küsimuste-vastuste vooruga. Palun rääkida viimastest Eesti julgeolekut puudutavatest uudistest. Õpilased on poliitikasündmustega kursis küll, need uudised käivad pidevalt meediast läbi ja puudutavad ka meie julgeolekut. Olgu sõjaajaloo või kaitsepoliitika teema, saame sellest konfliktist tuua näiteid, paralleele, analoogiaid.

Võtate tunnis Ukraina kaardi ette?

Olen seda teinud. Vahetult enne Minski kokkulepet näitasin Igor Taro kaardilt: sõda käib, niipalju kaotusi … Näiteid tuua annab palju ja õpilastele meeldib näitlikustamine, see paneb kaasa mõtlema.

Mis on õpilastele riigikaitseõpetuses keeruline?

Kuna tegemist on linnakooliga, siis võib-olla välilaager: kuidas väljas magada, süüa teha, elektrita hakkama saada. Linnalapsel ei ole palju võimalusi kirvega puid teha ja oksi saagida, aga nad harjuvad sellega kiiresti.

Olete käinud kaitseväelasena mitmel välismissioonil: Afganistanis, Iraagis ja Malis. Hirmu ei olnud?

Hirm on alati. Kui keegi ütleb, et ta ei karda konfliktikoldesse minna, siis minu arvates ta valetab. Kui ei karda vaenutegevust, kardad koduste pärast. Jalaväelase missioon Iraagis 2005–2006 oli mul esimene, ei teadnud, mida oodata. Läksime sinna 35 poisiga ja õnneks tulime kõik ka tagasi.

Millised olid missioonidel olme­tingimused?

Iraagis elasime konteinerelamutes. Seal olid dušid ja väga viisakas söökla. Kuna meie baasis oli 20 000–30 000 inimest, olid sööklad uskumatult suured – toiduletid kadusid kaugusse. Välipostil oli söögiks kuivtoidupakk või külmutatud liha, kus peal tempel: 1956 – valmistamisaeg … Toit oli eurooplasele täiesti talutav. Mõningad üllatused, mida seal kogesime, olid ameeriklastele omased, nagu viiner magusa keeksi sees ja šokolaadikastmes liha.

Afganistanis, kuhu läksime 2010, olid olmetingimused tunduvalt kehvemad. Suuremas baasis, Camp Bastionis olid korralikud sööklad, aga seal viibisime mõne nädala. Ülejäänud kuus kuud olime patrullbaasides, millest väljapoole jäid väikesed kontrollpostid. Põllu peal kontrollpostis oli söögiks vaid kuivtoidupakk ja vahel ka värsket salatit. Sööklast nägime ainult und.

Kujutan ette, et seal lageda põllu peal eriti palju und ei näegi, sest pidevalt on ohutunne.

Kui hakkad üle mõtlema, läheb endal halvaks. Vahel viskasin õhtul pikali ja mõtlesin, et minu ja ülejäänud Afganistani vahel on ainult 20 sentimeetrit savi. Siis pidin hakkama midagi lugema, et need mõtted peast ära ajada. Need ei ole mõtted, mida tahaks seal mõelda. Meid oli viis eestlast. Lisaks kohalikud politseinikud ja Afganistani sõjaväelased. Õnneks polnud me kõige ohtlikumas kohas, aga ohtlikke olukordi oli ikka. Oma meeskonda pidi väga usaldama. Saime väga hästi läbi.

Ilmselt polegi nii ohtlikus olukorras võimalik tülli minna?

Jah. Missioonidel lähevad väärtushinnangud enda jaoks paika. Tühja koha pealt tõusnud tülid kaovad. Kõik materiaalne kaotab väärtuse. Pole tähtsust, millisest perest sa oled, kui hästi Eestis elad. Kohapeal on hoopis muu oluline. Sa pead teise mehe seljatagust valvama, tema valvab sinu oma.

Malis oli leebem olukord? Sinna läksite instruktorina.

Jah. See oli Euroopa Liidu väljaõppe- ehk treeningmissioon, et toetada Mali relvajõude. Lähim sõjategevus käis 2000 kilomeetrit eemal.

Eesti treeningmeeskond koosnes kuuest inimeset. Mali sõduritega oli hea koostööd teha. Nad olid vabatahtlikult palgaarmeesse tulnud ja väga motiveeritud. Rahvas toetas oma sõjamehi palju. See avaldas muljet. Näiteks panime ükskord linnas patrullides tee kinni. Inimesed vaatasid ja lehvitasid, tõid sõduritele vett. Kõik suhtusid mõistvalt. Eestis õppusi korraldades kohtame tihti maaomanike vastuseisu. Küsisin kohalikelt, kuidas neil nii saab. Vastati: aga meil olid islamistid linnas, hakkasid politseiülemaid tapma, viisid inimesi minema … Nad said kogemuse, mis juhtub, kui ei toeta oma jõude.

Malis elatakse tänini savionnides. Usunditest moodustab umbes 90 protsenti islam, selle pehmem versioon – naised käisid katmata nägudega. Viis protsenti on kristlust, ülejäänud on animismi variandid. Kuulsime mitu korda öösiti trummide tagumist ja nägime lõkkeid põlemas. Olid voodoo-poed ja -letid.

Üllatav, et kirik ja mošee asusid suhteliselt lähestikku. Sõdurite hulgas ma palvetamist palju ei näinud. Oli küll tõsiusklikke, kes ei söönud sealiha.

Mitu korda päevas Meka poole ei palvetanud?

Kui harjutus kestis kellast kellani, siis meie rühmas ma ei näinud, et keegi paneb äkki automaadi maha ja hakkab palvetama. Palvetati siis, kui tegime pausi. Tolerantsus oli mõlemapoolne. Kui nägime, et inimene palvetab, ootasime, kuni ta lõpetab. Kultuuritundlikkus on hästi oluline. Ei ole vaja inimest teadmatusest solvata. Vaatame ja kuulame, enne kui tegutseme. Usuteemasid me pigem ei puudutanud.

Afganistanis hoidusime samuti usuteemast. Ühel hetkel siiski küsisin tõlgilt, kuidas ta suhtub sellesse, et on moslemid, kristlased, muud usundid ja uskmatud. Ta vastas, et kõige õigem on moslem, hea küll – võid kristlane ka olla, aga uskmatu olla ei tohi. Afganistanis uskmatu olla on väga halb. Parem ütle, et oled kristlane, nii paned enda vähemalt kusagile paika.

—

23. aprillil tähistame Eestis kolmandat korda veteranipäeva – missioonisõdurite ja teenistuses vigastada saanud sõjameeste päeva.