Viiendal tunnil

Iga läbikäimine teise või võõraga saab olla edukas vaid juhul, kui juba algusest saadik püüda end vastase või partneri olukorda panna, tema nahka ja mõttemaailma tungida. Meie enda huvid on meile teada, aga sellest ei piisa, et ennustada teise poole käitumist. Viimaseks on vaja mõista tema huvisid, nende kaalu ja neist tuletatavaid tegutsemismotiive. Kui need mõtteharjutused tegemata jätta, on alusetud ja tühjad ka kõik oletused ja ennustused, et mida see teine, näiteks piiritagune, ka teha kavatseb ja milliseid eesmärke peab täitma mõni tema nähtav ja tõendatav tegevus.

Siinkohal ei saa mööda entsüklopeedilisest meenutusest Apolloni templi kohta Vana-Kreekas: „Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ja suu vahutas ning selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust.”

Preestrid Mihkelson, Laaneots jt on meile öelnud, et Eesti vallutamine nelja tunniga on rohkem pilt ja kujund kui fakt – ja mida saab lihtsurelik muud teha kui preestreid uskuda. Aga preestrite värsid ei vii meid siiski sugugi lähemale selle nelja-tunni-sõja võimalikele motiividele ja tõukejõududele. Rahvusvaheliste suhete teooriad rajanevad valdavalt teesil, et riigid kui nende suhete subjektid on ratsionaalsed tegelased. Sõda Eesti ja Venemaa vahelgi peaks seega olema mingi ratsionaalsete otsuste produkt, mingi mõistuspärase eesmärgi saavutamise vahend.

Venemaa kui impeerium on ajalooliselt vajanud Eesti elanikke ja territooriumi kas mingisuguse ainelise ressursi (materjal, tööjõud) või asukoha pärast (kaubateed, julgeolekupuhver vmt). Need vajadused on praegu kaotanud oma tähenduse. Loodusressursse, mida Eesti suudaks Venemaale pakkuda (vesi, puu, liiv ja turvas), on neil kõiki endalgi. Peale põlevkivi, aga miks peaks seda kehva kivi himustama, kui endal naftatünnid üle ääre ajavad? Neid väheseid töökäsi, mis siin on, sõjaga kätte ei saaks. Osa põgeneks, osa oleks orjadena kasutud, isegi N Liidus saadi Stalini surma järel aru orjatöö ebaefektiivsusest. Hoolimata me lihtsameelsete valitsuste aastaid väldanud jõupingutustest, ei ole suudetud tänaseks maailma suurimaid kaupmehi hiinlasi kuidagi ära veenda, et Eesti asub tähtsate rahvusvaheliste kaubateede pearistmikul. Sõltumata Eesti ja Venemaa suhete temperatuurist, ei ole ka Venemaa kaubavood me sadamaid ja raudteid eales umbe ajanud. Nii palju on teisi ja otsemaid teid suurte turgudega suhtlemiseks.

Ratsionaalse tegutsemise osaks on ka teadmine, et pärast neljatunnist välksõda peab tagama okupatsiooni püsimise. Okupeerimise seisukohalt on tuumarelv, lennuvägi ja strateegilised raketid, aga ka otseses lahingus ehk efektiivsed dessantväelased täiesti kasutud. Nendega ei saa halvasti kuuletuvaid pärismaalasi mööda tänavaid ja/või metsi taga ajada ning kuuletuma sundida ja tööle panna. Siin on Ida-Ukraina või Krimmi ja Eesti põhimõtteline erinevus, sest seal pole okupatsioon vajalik, kuna kohalike elanike enamus tahtis juba enne okupatsiooni algust okupantidega koostööd tegema hakata. Eestis ei tohiks see väide sugugi kehtida, vastasel korral väidaksime, et enamikule Eesti kodanikest on iseseisvus vastumeelt. Miks seda siis küll talutakse? Ma ei taha öelda muud kui seda, et kui Venemaa armeel võib olla ka mingis ulatuses vallutusvõimekust, puudub tal täielikult okupeerimisvõimekus, sest okupatsioon tähendab allutatud territooriumi igapäevase tsiviilfunktsioneerimise ülevõtmist.

Kust selleks küll inimesed saadaks? Dessantnikud vallavanemateks? Ja kui lihtsustatult küsida, siis kas euro jääks okupeeritud Eestis kehtima ning Tallinna kaudu saaks Venemaa keskpanga president Naibullina automaatselt Euroopa keskpanga laua taha? Kui euro ei jääks kehtima, siis kuidas kogu lugu Rootsi jt kommertspankadele kompenseeritaks? Jne jne.

Kui Venemaa on rahvusvahelistes suhetes ratsionaalne, siis on Eesti ründamine ja okupeerimine nähtavas ajaperspektiivis välistatud. Rünnak võiks toimuda ainult moskoviitide kollektiivse hullumeelsuse ajel – üksiku meelenõtrusest ei piisa, sest selle vastu on just tuumapommide olemasolu silmas pidades kõik suurriigid hoolikalt valmis. Kollektiivne hullumeelsus aga ei vali iial järjekorras 1343. varianti, vaid võtab ikka tipust. Sihtmärk on alati kas WTC või Londoni metroo, mitte armas kodanlase eramu Paide äärelinnas või tore talutare Haanjas. Ühesõnaga, Eesti ei pääse kuutõbiste sihtmärgiks isegi kangesti kippudes. Seetõttu võiks kisendamise ära lõpetada, keegi seda niikuinii ei kuule ega taipa selle kisa pärast sõda alustada.