Vürst Igori päikesevarjutus

Päikesevarjutused on ka meie idanaabrite juures tähelepanuväärset rolli mänginud (nn Theoderici päikesevarjutuse kohta Eestis aastal 1191 vt ÕpL 02.04). 1. mail 1185 kell 16.48 toimus päikese täisvarjutus Lõuna-Venemaal, mis sai nähtavasti peamiseks põhjuseks vanavene tähtsaima kirjandusmälestise, lugulaulu vürst Igori sõjaretkest sünniloos. Novgorod-Severski vürst Igor Svjatoslavitš otsustas võita kuulsust ja sõitis välja polje peale võitlema oma veresugulaste polovetsidega (Igori vanaema pärines polovetsi kõrgest soost, Igori poeg abiellus polovetsi printsessiga). Tulemus: Igor hukutas oma ja vasallide väe ning sattus vangi, jättes Vene piirid avatuks stepi vastu. „Lugu Igori sõjaretkest” annab teada, et Igori vangilangemisele eelnes päikesevarjutus – vürsti vangilangemine seostatakse põhjuslikult päikese kadumisega. Kuigi „päike pimenedes tee tal tõkestas”, sõitis noor uljaspea välja põllu peale polovetsidega tüli norima. Tegelikult toimus päikesevarjutus siiski ilmselt paar päeva pärast pealahingut.

„On pimenenud Igori päike,” sedastab „Sõjaretke” nimetu autor, kui vürst langes häbistavasse vangipõlve. „Paistab päikene taevas, vürst Igor Venes!” hõiskab ta pärast kangelase vangistusest põgenemist. Seotus päikesega tõstis kehvapoolse poliitiku ning väejuhi ja kolmanda järgu Vene vürsti väga väljapaistvale kohale: Igorit hakati ülistama päikseliseks samal moel, kui püha Olav samastati omal ajal Maailma Valgusega. Igorit kutsuti üksiti Dažbogi pojapojaks – päike(sekuningas) Dažbog oli Venes eksklusiivne päikesejumalus samuti kui näiteks Apollon Kreekas. (Norra kuningas Olav Haraldsson hukkus juulis 1030 Stiklestadi lahingus. Päikesevarjutus oli küll alles kuu aega hiljem, 31. augustil, aga sellest piisas.)

Sama saatus oli tabanud juba Igori vanaisa 70 aastat varem ja praeguseks 900 aastat tagasi – täielik päikesevarjutus oli 23. juulil 1115. Kümnendal päeval pärast päikese kadumist suri kuulus vürst Oleg, Rjurikovitšide dünastiast harunevale Olgovitšide vürstisoole alusepanija. Kroonikas seostati Olegi surm otseselt päikesevarjutusega, ilmne paralleel püha Olavi saatusega seegi. Vene ajaloolased on selgitanud välja 12 päikesevarjutust ühe aastasaja (1076–1176) jooksul, mis kaudsemal või otsesemal määral seotud Olgovitšide (sh viie Kiievi suurvürsti) surmajuhtudega. Järjestikku kolmeteistkümnendaks päikesevarjutuseks ses jadas osutuski Olegi pojapoja Igori vangipõlve ettekuulutav täisvarjutus aastal 1185.

Vana-Vene päikesevürstide päritolust

Vana-Vene viikingiriik sai alguse, kui tšuudid (eestlased), sloveenid, krivitšid ja vessid (vepslased) kutsusid russi/vene soost varjaagi vürsti endi üle valitsema. Sõna „russ” kasutatakse põhjagermaanlastest meresõitjate nimetamiseks. 862. aastal rajas Rootsist või Jüütimaalt pärit viiking Rjurik Novgorodi riigi, pannes aluse rjurikovitšite dünastiale, mis kestis aastani 1598. Rjurikovitšid pidasid oma suguvõsa Russi dünastiaks. Algselt olnud Russkaja zemlja see maa, mis kuulus Russi soole (Rjurikovitšite pärandus). Paganlike viikingivürstide järeltulijad kandsid müütilistesse aegadesse tagasiulatuvat epiteeti Päike. Viimane neist päikselistest paganatest Vladimir Svjatoslavitš ristis Venemaa. Rahvasuu nimetas oma eepilistes lauludes teda Ilusaks Päikeseks (Krasnoje Solnõško).

Kroonik Henrik nimetab venelasi järjekindlalt ruteenideks, s.o russiinideks, kes tänapäeval asustavad Ukraina, Ungari, Slovakkia ja Poola piirimaid. Lätlased on tuletanud meie ühiste idanaabrite nime krivitšitelt, kes asusid omal ajal Väina jõe ja Pripjati vahel. Eesti keelde arvatakse venelase nimi olevat kandunud lääneslaavlaste vendide hõimult. Pole siiski päris kindel, kas vendid olid ikka slaavlased. Soome ajalooprofessori Matti Klinge arvates kajastavad kõik ven-, van-, vin-tüvelised kohalike maade ja rahvasugude nimetused Kalevala-ainelistest rahvalauludest tuntud Väinölät ja väinalasi, kelle tuntuim esindaja olnud Väinämöinen. Karjala müütilistes rahvalauludes kutsutakse venhäläisteks Saare suuresoolisi. Saare suur sugu on Kalevane sugu. Setode müütilistes lauludes esineb Vinnemaa Saaremaa sünonüümina. Vendide, fennide, vennide, väina-, viena-, venälaste (seega ka poolmüütiliste venhäläiste) ja muinasrootsi mütoloogiast tuntud vaanide ning vandaalide (vendid ladina keeles) nime taga võib Klinge järgi peituda „terviklik ranniku- ja jõeäärsete elanike ühiskond, mille rahvanimed – nagu ka kogu ühiskondliku organisatsiooni – Rootsi, Taani, Novgorod ja Saksa Ordu ning 10.–13. sajandini võimsust kogunud Poola tasapisi hävitasid”. Põhjapoolsete vendide riigi rannikualasid hakatud pärastpoole nimetama Kuramaaks, Liivimaaks, Eestiks ja Päris-Soomeks. Soome lahte kutsuti Vendide laheks, kuna selle mõlemal kaldal elanud vendid ehk vandaalid. Vandaalid rääkinud eestlaste keelt: „1517. aastal surnud Põhjamaade suure ajalookirjutaja Albert Krantzi andmetel oli vendide muistse võimsa riigi keel veel elus: tolle Rostocki õpetlase eluajal rääkisid seda keelt eestlased,” kirjutab Klinge.

Kylfingid-kolbjaagid

Vene riigi algpesa Novgorodi kutsuti Kylfingalandiks, s.o kylfingarimaaks. Põhjala saagakirjanduse poolmüütilisi kylfingare-nuiamehi (kolbjaagid vene kroonikais) seostatakse Kalevitega. Kylfing tuletub vananorra sõnadest kylfa, kolfr, mis tähendanud nuia, kaigast, tümikat. Kylfingid-kolbjaagid olid Bütsantsi õukonnas hinnatud mehed, teenisid koulpingoi, varangoi nime all impeeriumi palgasõduritena. Ka Kalevipoeg oli nuiamees. Võimalik, et kohalikele poolmüütilistele nuiameestele viitas ka Tacitus, kirjutades aestidest, kes kasutavad sageli nuie; võimalik, et saaremaised nuiamehed jõudsid ka Henriku kroonika lehekülgedele (vt ÕpL 26.10.2012). Vene kroonikais ja bõliinades esinevad tihtilugu Kolõvanid ehk Kolõvanovitšid. Nende nimi tuletub vormist Kalõvanõ (= Kalevine). Soome praost Johan Cajanus on 1663. aastal rahvasuust üles tähendanud pärimuse, mille järgi Soome hiidkuninga Calava pojad vallutanud kogu Venemaa. See ainus udune mälestus, leiab rahvaluuleteadlane August Annist, võib ometi teataval määral tõele vastata. Kui Vana-Vene valdjasuguvõsadele aluse pannud viikingite-varjaagide soontes voolas päikseliste vaanide-venhäläiste veri, siis on ka loomulik, et kohalike metsarahvaste suus kõlas idanaabri ülikute nimi sama auväärselt kui müütilistel Saare suursugustel. Mis hiljem laienes kogu õigeuskliku riigi, maa ja rahva nimeks.

—

Kui vandaalid Roomas käisid

Vandaalid kindlustasid endale Rooma linna külastamisega ajaloos jääva koha. Aastal 428 olid nad suundunud Põhja-Aafrikasse, ja kuivõrd see kant oli vägeva Rooma viljaait, sattusid aidavõtmed vandaalide kätte. 80 000 vandaali lühike vahepeatus Lõuna-Hispaanias andis nime Anda­luusiale. Vandaalide kuningas Geiserich vallutas 439 Kartaago ja asutas sinna iseseisva riigi. Aastal 455 külastas ta sõjaga Rooma linna, põhjuseks Rooma-poolne lepingu rikkumine. Geise­rich vallutas selle maailmalinna sine ferro et igne (ilma mõõga ja tuleta), s.o ei tapnud ega põletanud – mis sai mõiste van­da­lism tekkepõhjuseks. Vandaalid pidasid ennast väidetavalt endise võimsa Kartaago pärijateks ja maksid ühtlasi roomlastele kätte Kartaago hävitamise. Rööviti kulda-hõbedat ja kunstiteoseid, võeti maha Jupiteri templi kuldne katus, Rooma vägevuse iidne tunnismärk. Pantvangiks viidi ühes keisrinna Eudoxia koos tütre Eudo­ciaga, kelle Geiserich kavatses oma vanimale pojale naiseks anda.

Aastal 474 tunnustas Rooma vandaalide riiki, ka Ida-Rooma impeerium sunniti tunnustama vandaalide õigust territooriumidele Aafrikas, Korsikal, Sardiinias ja Baleaaridel. Bütsants hävitas vandaalide riigi aastal 534, vandaalid segunesid kohalike hõimudega. Vandaalide riikluse ots sai teoks tõenäoliselt ülemaailmse ulatusega ökokatastroofi tõttu. Päike muutunud kroonikute teatel tuhmiks, pimedus kestnud poolteist aastat. Katastroof kestis paarkümmend aastat ja pani ilmselt aluse klassikalise tsivilisatsiooni lõplikule loojangule Euroopas. Suured viljaikaldused olid Itaalias, Mesopotaamias, Hiinas, Briti saartel. Täielikult tühjenes Hiina pealinn, järgnes poliitiline ja majanduslik kaos. Alguse sai kõik see lugu oletatavalt vulkaanipurskest. Kui aga Maaga põrkas kokku meteoriit, pidanuks selle läbimõõt olema kaks-kolm kilomeetrit. Katastroofi põhjuseks oletatakse samuti perioodiliselt korduvat (intervalliga umbes 3000 aastat) meteoriidisadu.