Äpardunud sõjasõit
Kui ootad kirja, võib tulla see ka mulla alt, kuid ära usu, et saatmata jäi see, on laulnud Vello Orumets. Elan juba 17 aastat selle kirja saabumise ootuses. Jälgin uudiseid, kus kajastatakse rahva ja kitsamalt eesti meeste kaitsetahte tõusu, mõistan järgmise maailmasõja vältimatut lähenemist ja vajadust omagi veri isamaa altarile tuua. Ühesõnaga, sõtta tahaks. Aga näe, ei võeta. Kirja ei tule ega tule.
Minu sõjaline ajalugu on mitmekihiline. Jõudsin 1980-ndatel ära teha oma kaks aastat sundajateenistust Nõukogude okupatsiooniarmees, omandades seal kaduva kunstina raadiotelegrafisti kutse ja võime morses piiksutades sõnumeid saata ja vastu võtta. NSVL-i õhupiiri valvamine Vorkutas lõppes õnneks täpselt nädal enne Matthias Rusti kuulsusrikast maandumist Moskva Punasel väljakul. Oleks too sakslane minu valvatavast tsoonist juhtunud kulgema, oleks ta täpselt samamoodi puhtalt läbi tulnud ja minusugune oleks mingi karistuse saanud. Korralagedus oli igal pool ühesugune ja Punaarmee võitlusvõime laias laastus sama olematu nagu tema järeltulija oma täna.
Pärast iseseisvuse taastamist läksid Nõukogude sõjakomissariaatide arvepidamise kollased kaardid üle riigikaitseosakondadele. Käisin seal end ümber arvestamas, et me oma riigil oleks teada, kust mind otsida ja milleks kasutada, kui vaja peaks minema. Muljetavaldav oli toonane protseduur selle poolest, et kuigi iseseisvust oli olnud juba mõnda aega, opereeriti endistviisi venekeelse alusdokumentatsiooniga. Mõistagi oli mulle raske väljaõppele vastavat rakendust leida, sest Eesti kaitsevägi ei valmistunud toona ega valmistu praegugi massiivse raketirünnaku või kaugpommitajate pealelennu vastu. Meie idee oli jätkata 50 aastat varem pooleli jäänud sõda metsades ja soodes laanesõduritena ja mingisse olematusse kergejalaväe reservjakku mind paberite järgi küllap määratigi.
Kunagi eelmise sajandi viimastel aastatel tundus mulle, nagu paljudele mu sõpradelegi, et äkki ikka ei ole mu panus piisav, mistõttu osalesin reservohvitseride kursusi käivitanud liikumises ja tegin oma kolm nädalat täiendkoolitust Võrus lahingukoolis ja Kuperjanovi pataljonis ära. Tagajärjena, kuigi arvasin, et pole seda päriselt välja teeninud, määrati mulle reservlipniku auaste ja põhimõtteliselt oleks riigikaitse planeerijad pidanud mind selle järel ka mingi reservüksuse koosseisu joonistama. Et seda tegelikkuses ka juhtus, tean oma sõprade ja võitluskaaslaste pealt, keda ongi kutsutud reservkogunemistele ja sõjaharjutustele, antud neile kätte juhitavad üksused ja sõjapidamise vahendid. Aga mitte mulle.
Kui nüüd toimusid enneolematu suurusega õppused Siil, kuhu riigikaitse propagandatalituse sõnumite järgi kutsuti väidetavalt praktiliselt kõik, kes kahel jalal kõndida suutsid, kuni põlvepikkuse poisikeseni, lootsin, et seekord on ka minu tund käes. Aga ei, jälle ei midagi. Ei kutset, ei üksust, ei võidu- ega osadustunnet. Raske on Eestis leida riigikaitseliselt kasutumat inimest.
Ma ei tea, miks see nii on läinud, miks minu toimik on jäänud virna kõige alumiseks ja selleni kunagi ei jõuta. Aga selle lohakuse eest tahan Eesti riiki tänada. Sest mida aasta edasi, seda enam pean ma ideed Eesti territooriumi sõjalisest kaitsmisest võimatuks ja mõttetuks. Inimelud, jah, neid peab kaitsma ja seda saabki teha. Aga territoorium? Ja kuidas saaks osaleda tõsise näoga harjutusel, millesse sendivõrragi usku ei ole. Eriti, kui seda juhatab mees, kes peeglisse vaadates näeb sealt keskaegset ristirüütlit vastu vaatavat.
Propagandakeeles räägitakse, et harjutusi maastikul tehes näitame valmisolekut, heidutame potentsiaalset vastast (ründajat) ning tõstame agressiooniläve. Aga ma tahaks näha inimest, kes tõesti usub, et kui ta end laigulisse vormi riietab ning näo pruuni ja rohelise kreemiga kokku mäkerdab, siis kuskil Uuralites kontinentidevahelist tuumapeadega raketti käivitav vene sõdur sellest kuidagi heitub ja käsutäitmise pooleli jätab.
Eelöeldu pole üleskutse vagurale allaandmisele. Tahan lihtsalt öelda, et käsitus, mille kohaselt relvastatud konflikt on üldse arvessevõetav võimalus probleemide lahendamiseks, on juba mõttes läbikukkumine. Pole vahet, kas NATO-ga või ilma, inimeste sõjaline mobiliseerimine ja relvastamine ei ole viis inimelude kaitsmiseks. Harjutus nimega Siil ei päästnud ega säästnud ühtki Eesti inimelu ega parandanud ühtki tingimust nende võimalikuks päästmiseks tulevikus.
Minu võimalus elada õnnelikult vanaks ei suurene vähimalgi määral, kui soetan endale koju relvakapi ning panen selle püsse ja laskemoona täis. Pigem vastupidi. Kodus enesekaitseks relvade pidamine ei ole mu meelest tugevuse, vaid ikka nõrkuse tunnus. Tugev ja enesekindel ei pea end varustama vägivalda provotseerivate abivahenditega. Võimalik, et ka Eesti oleks kõige paremini kaitstud hoopis siis, kui meil üldse kaitseväge ei oleks. Saadaksime nii iga päev sõnumit, et oleme rahvana vaimselt nii tugevad, et ei karda kedagi, oleme kõigist võimalikest ohustajatest üle. Aga kas on nii, ei saa me teada, kuni pole proovinud.