Auto, tõusiku mõõt
Ühendkuningriigi valimiste suurimad läbikukkujad olid seekord teatavasti küsitlusfirmad, millest ükski ei suutnud ligilähedaseltki tegelikku valimistulemust ette ennustada. Aga see, et ennustamises vigu tuleb, ei muuda asja põhimõtteliselt. Metoodika on ju õige, aga inimese meel muutlik ning kaalutlusi, miks ta midagi ütleb või teeb, on hulgi. Arvamusküsitlustes, nagu nimigi ütleb, mõõdetakse arvamusi, mitte teadmisi. Küsitlustulemus on õige ka juhul, kui näiteks viiendik vastanutest arvab, et 2 + 2 = 5.
Oluline on arvamuste mõõtmisel see, et küsitakse vaid asjade kohta, mille puhul võib eeldada, et kodanikel on piisavalt informatsiooni. Seetõttu ei ole praegu näiteks sugugi mõistlik inimestelt Eestis küsida argumenteeritud hinnangut Eesti kujunevale (loodetavasti ikka kujundatavale) pagulaspoliitikale. Selles küsimuses on vastutajatel nimelt kogu infotöö veel tegemata ja mitte ühelgi neist, sealhulgas kärarikastel ja ksenofoobsetel opositsionääridel, pole vähimatki alust ega õigust kõneleda rahva nimel, mida tahes juhuslikku ka ei näitaks eksitavad veebiküsitlused, millel puudub vähimgi metoodiline alus.
Seesama põhimõte on sätestatud Eesti rahvahääletuse seaduses, milles on kirjas, et riigikogu otsusest mingi riigielu küsimus rahvahääletusele panna kuni hääletuspäevani peab jääma vähemasti kolm kuud. See aeg on vastutajatele ja valitutele ette nähtud selgitustööks rahva hulgas. Rahvahääletusel on korraga üks küsimus ja see välistab ka võimaluse, et igal seletuskohustusega erakonnal ja saadikul võib olla mingi oma agenda ja võimalus aia asemel aiaaugust rääkida. Võib-olla seetõttu polegi Eestis „olulisi riigielu küsimusi” iial rahvahääletusele pandud. Võimu kantsist vaadates ei tundu sugugi hea, kui asjad on lõpuni selged ja kodanikkonna ühisotsus võib mõne poliitiku või liikumise koos tema ideedega üldse avalikust sfäärist kõrvaldada.
Seega, kuni pole informeerimist, kõigi otsustamiseks vajalike faktide ja arvamuste esiletoomist ja läbikaalumist, pole võimalik kõneleda rahva nimel ja rääkida rahva eest, samuti pole midagi mõõta ei hääletamise ega küsitlemisega. Ses mõttes on Briti poliitikud eesotsas valimised võitnud konservatiivi David Cameroniga meie omadega võrreldes ikka ausad mehed, sest kavatsus Euroopa Liitu jäämise või sealt väljaastumise küsimuses referendum korraldada on välja kuulutatud mitu aastat ette ja vajalik seaduseelnõu jõuab lähiajal parlamenti. Antud küsimuses on saareriigis piike murtud õigupoolest juba aastakümneid, fakte ja võimalikke mõjusid ning prognoose töötavad läbi ametiasutused, ülikoolid ja mõttekojad. Rahvas on hääletamiseks küps.
Kõrvalepõikena – brittide otsus oma maa ja Euroopa Liidu suhete tuleviku asjus mõjutab igal juhul kõiki liidu liikmeid. Seega on asjakohane ka küsida, millised on Eesti valitsuse positsioonid, millised ootused, milline taktika ja strateegia Ühendkuningriigi euroreferendumi võimalike tulemuste mõjutamiseks ja tagajärgedega toimetulekuks. Aus vastus on, et neile küsimustele pole mõeldud ja plaan puudub, olgugi et otsusel on otsene mõju tuhandetele praegu saareriigis resideeruvatele Eesti kodanikele ning kaudne kogu Euroopa julgeoleku- ja majandussüsteemile. Jah, Eestis ei saa korraldada rahvahääletust küsimuses, kas inglased peaksid euroliitu jääma. Kui saaks, peaks neilt kindlasti jäämist nõudma või paluma, sest see on Eesti huvides.
Eestis on siiski küsimusi, mis on poliitilise päevakorra tipus ja millest kodanikkond on otsuse langetamiseks piisavalt informeeritud. Näiteks juhtide autod. Sellest on pisut piinlik rääkida, sest viimati olid autod valitsemises esmatähtsad umbes 20 aastat tagasi, mil Tiit Vähi valitsuse avakoosoleku tähtsaim punkt oli riigikantselei autobaasi Mercedeste numbrite järgi tähtsuse järjekorda panemine (siseminister Savisaar nõudis endale toona tingimata seni välisministri valduses olnud numbrimärki 007, ähvardades muidu vastsündinud koalitsiooni purustada).
Eestis läheneb sõidukite arv 1000 elaniku kohta 500-le, seega on kahe inimese kohta üks auto ehk teema igale perele tuttav. Üldnormiks on, et inimesed ostavad auto endale ise ja seda kisendavama ebaõiglusena tundub, kui võimule pääsenud tõusikud end esimese asjana asuvad luksusmaasturitega relvastama. „Legend nimega Kersna” põhjendas Postimehes ilmunud mastaapses apoloogias oma prouakese autosoetust võõra ehk maksumaksja raha eest sellega, et Lexus pidavat peavalu ära võtma. Tavakodanik ostab peavalu puhul apteegist valuvaigistit ega maksa selle eest rohkem kui ehk mõne euro, mitte tuhandetes. Olematute töötulemustega „riigihaldusminister” Arto Aas sai värskelt enda relvastusse Audi A6, millele kütust arvestamata kulub kuus samuti neljakohaline summa ehk õpetaja kuupalgast tükk maad enam.
Kõigile on selge, milles asi. Ja kui nii, siis poleks midagi lihtsamat, kui kasutada riigimeestele-naistele sõidukite määramisel rahvaküsitluse tarkust. Nagu Kersna õpetas, peab inimese väärtust mõõtma tema autodega. Kui valimistel oleks peateema mitte mingi maksumäär, vaid see, millise autoga sõitmise rahvas kandidaadile usaldab, saaks hea ja selge pildi. Võib kindel olla, et kui väärikale peaministrile annaks rahvas kadeduseta esindusliku ja kas või kuulikindla auto, siis keskmine broiler rahva otsusel jalameheks jääkski. Mis pole paha, sest autos istudes on valijatega keeruline kontakti saada ja avaliku arvamusega kooskõlaliselt tegutseda.