E-õppevara tuleviku alternatiivid?
Öeldakse, et ei ole e-õpet või online-õpet, vaid on õpe. Kuniks eelnimetatud tunduvad erinevad, eraldiseisvad või teineteist täiendavad, ei ole häid tulemusi loota. Pealkirjas pidin siiski teadlikult sarnast terminit kasutama, et artikli sisu oleks lihtsamini aimatav.
Tehnoloogia on ennast jõuliselt pressinud igasse eluvaldkonda, haridus on võib-olla et kõige paremini suutnud muudatustele vastu seista. Tegemist on ka valdkonnaga, kus ennustused muudatuste kohta on kõige süsteemsemalt valesti läinud. Ilmekaim näide on pea 102 aastat tagasi Thomas Alva Edisonilt saadud hinnang hariduse tuleviku kohta (The New York Dramatic Mirror, 9. juuli 1913): „Raamatud,” teatas leiutaja otsusekindlalt, „on varsti käibelt kadunud avalikes koolides. Õpetlasi juhendatakse läbi silmade. Igat teadusharu on võimalik õpetada liikuvate piltidega. Meie koolisüsteem muutub täielikult kümne aastaga.”
Aga ei läinud nii. Põhjuseid mõistmata või aega andmata võib kõiki tehnoloogilisi uuendusi koolis oodata sama tulemus – ei tohi unustada, et reformide ja muudatuste juhtimise võti ei ole kunagi ainult tehnoloogias. Organisatsiooniteooria professor Daniel McFarland on lausa eraldi loetlenud ja uurinud sadakonna haridusasutustes läbiviidava uuenduse ja reformi köögipoolt – nagu luubiga sipelgapesa, mis parasjagu teeb uuesti ja uuesti sama vea, mida kõrvalpesa päev varem.
Keerulised väljakutsed
Julmad, kuid ausad küsimused, millele tehnoloogiat arendades alati ei mõelda, oleksid järgmised. Kui sama hariduse saab anda mitu korda kiiremini, mida siis lapsed vaba ajaga peale hakkavad? Kas see segaks ka vanemate töötamist? Kas kool saab kiiremini areneda, kui vanemate töökohtade ja töötamise tempo muutuda? Kuidas käsitleda e-õppes ebaõiglust, reetmist, õelust, kadedust, petmist jpm?
Stanfordi ja Berkeley ülikooli professor Andreas Weigend on veendunud, et tuleviku e-õppimine ei ole MOOC-ides või digimaterjalide kohaletoimetamises, vaid inimeste omavahel rääkima saamises. Formaalsemalt öeldes on tegu n2 probleemiga, mitte 1:n probleemiga.
Töökindluse tagamine on kallis
Olen TTÜ-s õpetanud ja hinde pannud üle 1500 tudengile. Võin ausalt öelda, et doktorikraad informaatikas ei ole mind vabastanud ebameeldivast tundest, mis tekib siis, kui projektor katki läheb või internetipõhiste ülesannete lahendamise ajaks internet kaob ning 50 õpilast vaatavad mulle ootavate silmadega otsa. Süsteemide keerukuse kasvades ei ole oodata, et töökindlus suuri hüppeid teeks. Võime ju üksikute seadmete puhul mõelda: mis oleks saanud, kui Steve Jobs oleks disaininud projektori, aga see ei lahenda üldist olukorda, kus meil on üha rohkem eri tehnoloogiat läbisegi kasutuses. TTÜ Mektory keskuse värskelt avatud Äpikeskus näitab ilmekalt, et oma mobiilirakenduste testimine on tõsine ettevõtmine ning seda saab kuluefektiivselt teha vaid jõude ühendades: elus peab oma rakenduse töölesaamiseks iga seadme peal kulutama aega ning seda testima. Haridusinnovatsioonide puhul tähendab see väga paljude jaoks ootamatut: mahukate tööde korral on haridusrakenduse paljude seadmete peal töölesaamine kallim kui raamatu trükkimine ning kohalevedu. Seadmete paljususe, tiheda konkurentsi ja madala standardiseerituse kasvamise keskkonnas pole võimatu, et haridusrakenduse stabiilselt töölesaamine on mahukate tööde korral ka tasuta sisu puhul kallim, kui maksta autorile sisu eest, trükkida ning transportida raamat. Aktsepteerides, et praegu on kvaliteetset e-õppematerjali kallim toota kui tavalist õppematerjali, siis kuhu ikkagi võiks areneda tuleviku e-õppematerjalid? Millised on need teadussaavutused, mis oleks praegu piisavalt küpsed, et neid õppematerjalide juures kasutada?
Millest unistada koolis?
Internetipõhised materjalid ning iPadi õpikud on koolides juba tänapäev. Kõigil selle teema huvilistel soovitan tutvuda Kristi Rahnu 2014. aastal kaitstud põhjaliku magistritööga „Tahvelarvutite rakendusstsenaariumid Eesti koolidele”. Aga millist tehnoloogiat võiks veel tahta? Suundi, mida tehnoloogia toetab, on palju, kuid arvamuste paljususeks keskendun mõnele stsenaariumile, mis jätaksid tänase ning just nimelt füüsilise õpiku õppimise keskpunkti. Mitte et nii saaks või peaks olema, kuid tasub läbi mõelda võimalused, mis saab siis, kui just nende valdkondade areng ka õppematerjale kaasa tõmbama hakkab. Millised võiksid olla e-õppevara alternatiivsed võimalused ning mittepeavoolu tulevik?
QR-koodid
QR-koodid on turunduses väga levinud. Need on vöötkoodiga sarnasel põhimõttel mobiilseadmetega skaneeritavad pildid, millega saab paberilt, raamatust või muult pinnalt kiiresti edasi anda digitaalset informatsiooni, näiteks aadressi internetis. Märkasin, et mitmed Stanfordi õpilased toimetasid loengutega kaasaskäivate raamatute juures mobiiliga. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli justkui väravaga füüsilise ja digitaalse maailma vahel – peatüki lõpus oli kiri: kui tahad rohkem infot või kommenteerida, skaneeri seda koodi mobiiliga. Väga lihtne ja odav uuendus, mis võimaldab paberõpikuid üsna väikese vaevaga palju interaktiivsemaks teha selliselt, et keskseks struktureeritud teejuhiks oleks endiselt trükitud materjal ning lisamaterjalid, videod, interaktiivsed küsimustikud ning personaliseeritus asuks nutiseadmes!
NFC
NFC (Near Field Communication) on kiirelt arenev kontaktivaba tehnoloogia, mis toimib üsna sarnaselt QR-koodiga, kuid visuaalse kontakti asemel suudab infot vahetada mobiiliga raadio teel. „Kleepekas”, mis võib sarnaselt QR-koodiga sisaldada viidet internetis asuvale aadressile, maksab praegu alla ühe euro. Piisavalt odav, et põnevaid interaktiivseid füüsilise-virtuaalse maailma ühendamise näidiseid ehitada, kuid küllalt kallis, et igale trükitud õpikule või töövihikule personaliseerimise võimaldamiseks juurde kleepida.
Liitreaalsus
Virtuaalreaalsuse tehnoloogia areneb meeletu kiirusega. Värske Stanfordi virtuaalreaalsuse labori külastus tõi tänaste võimaluste koha pealt kiiresti jalad maa peale. Peale virtuaalreaalsuse kiivri või prillide pähepanekut võid hetkega asuda fantaasiamaailmas, mille puhul on võimalik meeli ära petta, uut kogemust luua ning näiteks kõrgushirmu esile kutsuda ning seda leevendada. Liitreaalsus tähendab, et läbi „tehnoloogiliste läätsede” pärismaailma vaadates on segamini päris ja virtuaalelu. Päevaleht Tokyo Shimbun on juba mõni aasta pakkunud oma paberlehe lugejatele põnevuse tekitamiseks salajast pilti uksest, millele mobiili teatud programmiga peale vaadates avaneb ajalehel olnud uks ning välja hüppab lugu jutustav fantaasiategelane. Millisele õpilasele ei meeldiks vahelduseks õpiku või töövihiku peatükile telefoni suunata – kui selle peale ärkaks õpiku tegelane ellu ning jutustaks üle lehekülje peamise teema?
Need olid vaid mõned näited alternatiivsetest stsenaariumidest, kus me ei eelda, et kõik muutub digitaalseks, vaid õpik jääb temaatiliseks selgrooks ning kõik uudsed digitaalsed ja interaktiivsed lahendused saab ehitada tänase õpiku peale.
Väga hea aga kuhu on laetud üles need digitaalsed õppematerjalid, millega õpilastel oleks huvi töötada? Ma mõtlen, mitte mingeid põlve otsas tehtud hotpotatose teste vaid visuaalselt ilusaid ja põnevaid materjal.