Ebamugavustsoonist välja
Pidevalt käib jutt, et vaja on lõpuks oma mugavustsoonist välja tulla. Et siis mugavustsoonist välja ja ebamugavustsooni sisse? Loogiline oleks kõigepealt siiski ebamugavustsoonist välja saada. Sest seda tsooni meil ikka on. Paljud pagevad väljamaale – mugavuspagulased, on nende kohta otsesõnu öeldud. Kuigi õigem oleks nimetada neid ebamugavuspagulasteks.
Laste jaoks on aga ebamugav koolis käia. TÜ ühiskonnateaduste instituudi teadlaste osalusel valminud laste subjektiivset heaolu käsitleva uuringu „Children’s Worlds” järgi (vt http://novaator.err.ee/v/yhiskond) on Eesti lapsed vanuses kaheksa kuni kaksteist aastat kooli suhtes ootamatult kriitilised – 15 küsitletud riigi hulgas sisuliselt kõige kriitilisemad koos Saksa lastega. Vaid veidi üle viiendikule meie lastest meeldib väga koolis käia ja 11 protsendile üldse mitte. Ei olda rahul kooli õhkkonnaga ega sellega, kuidas õpetajad nendega käituvad, kuivõrd neid kuulavad ja nendega arvestavad. Rääkimata koolikiusamisest. Väidetavalt on Eesti lastel kõige vähem vaba aega ja nad teevad kõige rohkem koolist antud kodutöid. Käivad trennis ja tegelevad huviharidusega, on väga tublid ja tegusad, aga raamatuid loevad oma lõbuks teiste maade lastega võrreldes vähe, samuti on neil suhteliselt vähe aega sõpradega suhelda. Eduühiskondlikule tulemusele orienteerituse kõrval/asemel võiks ju laps olla kooliga pigem rahul, kui tunda ärevust ja stressi. Piisab täiesti sellest, et lapsevanemad on pidevas toimetulekustressis. Ja seda nad on, vähemalt iga teine palgasaaja – mediaanpalgast mugavustsooni sissepääsemiseks kindlasti ei piisa.
Kuluhüvitiste lõks
Kuluhüvitiste lõksu langevad väärikaimad meie seast. Täna esitletav Eesti inimarengu aruanne 2015 keskendubki väidetavalt suuresti n-ö hiirelõksudele (vt PM 26.05): vaesuse lõks ja heaoluriigi lõks, klaaslae lõks ja kõrghariduse lõks, rutiinide lõks ja keskmise palga lõks. Väike hall hiireke tahaks muidugi hea meelega oma ebamugavustsoonist välja pääseda, lõksuseadja aga rõhub pigem mehhanismi töökindlusele. Kuigi Reformierakond on valitsemast väsinud, tüdinud jmt, mugavustsoonist lahkuda ta ka ei saa. Tundub, et sotsid on võimuvõitluses unustanud oma põhieesmärgi – võitluse eest ja vastu: võrdsete võimaluste eest ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Just sotside kohus oleks jälgida, et kuni leidub kas või üks ühiskonnagrupp, kellele ei maksta kuluhüvitisi ega hüvitata autoliisingut, ei peaks seda teistegi suhtes kohaldatama.
Mugavustooni on end eriti hästi sisse seadnud Vabaerakond – teised teevad musta töö ära ja samas on õnnestunud säilitada maksumaksjate makstav toetus parteikassasse. Kes keelab kandmast riigi toetust üle lasteaedadele või lastefondile? Mis tähendab: vähendada seda toetust poole võrra? Kes teab kedagi, kes teaks ühtki MTÜ-d, kes saab maksumaksja taskust n-ö poole vähem maksuvaba ja tagastamatut toetust? Kuni on MTÜ-sid, kes riigi toetust ei saa, ei peaks seda keegi saama. Kui erakonnapidamine kipub äriks kätte minema, siis juhtub sama asi erakondade peetava Eesti riigiga.
Trahvimajandusest rääkides: pole justkui kõige loogilisem, et üks kodanik maksab trahvi kogu oma kuusissetuleku ulatuses, teine samaväärse teo eest vaid kümnist. Vene ajal kutsuti niisugust asja uravnilovkaks. Kui juba uravnilovka, siis uravnilovka lõpuni – kui see kehtib trahvide suhtes, peaks seda loogiliselt kohaldama ka sissetulekutele. Muidu rakendatakse üht põhimõtet kuidagi valikuliselt.
Väidetavalt olla õiglase trahvi kontseptsioon kirjas ka koalitsioonilepingus ja sama väidetavalt hakkab justiitsministeerium üsna pea teemat analüüsima (vt PM, 18.05). No jõudu tööle! Siduda trahvi suurus sissetulekuga – mis saaks loogilisem olla? Teha nii, nagu on kombeks mujal maailmas: Šveitsis, Soomes ja Rootsis, Taanis ja Saksamaal. Ei, tuleb ikka analüüsida ja süsteem välja töötada. Kuidagi mõttetu on neil teemadel pikemalt diskuteerida – vaja üles seada lihtne loosung: võrdsem maksab rohkem ja kõige võrdsem kõige rohkem. Ehk siis: igaühelt tema võimete kohaselt – kuni pole jõutud välja sinnamaani, et igaühele tema vajaduste järgi.
Vajadustepõhise ühiskonna algrakuke
Tundkem seniks rõõmu sellest, et palgasaajatest koosneva vajaduspõhise ühiskonna tugev algrakuke on meil täitsa olemas – meie madalate maade kohal kõrguva mitte just kuigi kõrge mäe otsas, kuhu aga ligipääs on siiski limiteeritud. Elatakse-ollakse seal otsekui veneaegses miljonärkolhoosis (kus keskmiselt saadi ministri palka) – söögitoad, jõusaalid ja baarid on kõik olemas ning lift viib otse sauna eeskotta. Ühe autoriteetse arvamuse kohaselt on asi Toompeal siiski hirmus keeruliseks aetud: ei ole riigikogu liikmel ühtki töövaba päeva – iga sekund töö, töö ja töö; ei ole võimalik võtta ei palgalist ega palgata puhkust. Kuigi palgata puhkust ilmselt tõesti võtta ei saa, on siiski võimalik ametlikult pausi pidada, rääkimata lihtsalt popitegemisest.
Kui on solidaarne pension(põlvkondadevaheline solidaarsus), siis peaks olema ka solidaarne lastetusmaks(põlvkonnasisene solidaarsus). Kui pole põlvkonnasisest solidaarsust(lastetusmaksu), siis ei peaks olema ka põlvkondadevahelist solidaarsust(solidaarsest pensionit).