Eesti kool on kohaliku kogukonna alustala

Üle nädala San Mateos ja Berkeleys koos käiv eesti kool annab San Francisco Bay Area eesti lastele võimaluse saada ka kodumaast eemal viibides veidi emakeelset haridust ja suhelda teiste omaealistega eesti keeles.

Pühapäeva keskpäevane päike heidab kuldseid kiiri üle õieehtes puude, mille latvade tagant paistab San Francisco laht ja selle ümber laiuv Santa Clara org – rahvasuus tuntud pigem Silicon Valleyna. Mägisel maastikul laiuva madaltiheda San Mateo linna ühe kõrgema tipu otsa ehitatud modernse joonega luteri kiriku tagahoovis kostab läbi pühapäevaselt laisa olemise laste rõõmsat eestikeelset kilkamist.

Kord kuus saab siinse kiriku abiruumides kokku eesti seltsi aktiivsete vabatahtlike eestvedamisel tegutsev eesti kool. Paralleele pakub kool muidugi pigem Ameerika kui päris Eesti kooliga, sest keegi ei pea korrektselt pingis istuma ega vaikides õpetaja juttu kuulama. Tegevus on pigem loominguline ja mänguline.

Kõigepealt rivistab lauluõpetaja Riina Orav Sepp lapsed klaveri ümber ning koos lauldakse läbi mitu vana head emakeelset laulu, nagu „Muki on koerake” ja „Kui ma ükskord suureks kasvan”. Lapsi on kohal küll vaid kuus, kuid tänu väikesele Johannale, kellel on kõik laulusõnad peas ja kes peab hästi viisi, kantakse kõik palad kenasti ette.

Seejärel kogub keeleõpetaja Leelo Kask lapsed põrandale ringi ja värvikaartide abil uuritakse üheskoos tuttavaid numbreid ja sõnu. Suurematele antakse kätte kirjalikud mõistatused. Vahepeal süüakse koos suupisteid ja rahmeldatakse õues mänguväljakul ning siis kogunetakse tagasi tuppa ühisteks laulu- ja tantsunumbriteks, mis kanti ette 17. mail toimuval emadepäeva kontserdil.

„Täna on meil väga vähe lapsi kohal,” nendib neljandat aastat Bay Area eesti kooli vedav Tõnu Viitas veidi nukralt. „Tavaliselt on kohal umbes kümme last, nimekirjas on 15. Eelmisel õppeaastal oli kohal keskmiselt 15, nimekirjas 20.” Bay Areas arvatakse alaliselt elavat umbes 400 eestlast. Väike õpilaste hulk pole aga põhjus tunni ärajätmiseks. Olgu kohal kolm või kolmkümmend last, õpetajad viivad tunni läbi samasuguse entusiasmiga.

Vanemate, 8–11-aastaste lastega tegeleb Mai-Liis Bartling, kes on ühtlasi kohaliku eesti seltsi president. „Eelmisel aastal värvisime nendega koos seinasuuruse kaardi Tallinna vanalinnast, mille peale kirjutasime tänavate nimesid ja joonistasime vaatamisväärsusi,” räägib Mai-Liis. „Tegime ka „virtuaalse ringreisi läbi Eesti”, mille kaudu õppisime tundma Eestimaad, loomi ja taimi. Iga laps sai omale lamineeritud Eesti kaardi, mille abil saime selgeks Eesti maakonnad. Iga laps tegi endale ka maakonnavapi.”

Õhinapõhine õpetamine

Tõnu, kes täidab ühtlasi eesti seltsi laekuri rolli, tuli Californiasse õppima 2000. aastal ja jäi. Viis aastat hiljem kutsus korp! Vironia vend Mati Otsmaa ta eesti seltsi. Seltsi vara haldamise kõrvalt hakkas ta 2012. aastal tegelema eesti kooliga, kui eelmised kooli vedajad Uuve Sauga ja Irene Lepist olid liikunud järgmiste tegevuste juurde. Oma päevatöö kõrvalt on tal mahti vabatahtlikuna kokku kirjutada projektid ja aruanded, mille järgi maksab Eesti riik kohalikule koolile väikest toetust. „Eks me teeme seda koos teiste lapsevanematega sellepärast, et meie oma lapsed on sellises vanuses.”

Kuna õpetajad näevad vaeva ja on tunnid ette valmistanud, siis pakkus Tõnu paar aastat tagasi välja, et lapsevanemate kohaletuleku motiveerimiseks võiks kehtestada sümboolse tunnitasu. Õppemaks on 25 dollarit lapse kohta kuus, kaks last on 35 ning kolmelapselise pere tasu on 40 dollarit kuus.

Lapsevanemate taskust tulev raha moodustab vaid poole kooli eelarvest. Kooli toetab Eesti riik haridusministeeriumi haldusalas olevast rahvuskaaslaste programmist. Selle raha eest saab maksta õpetajatele sümboolset tasu – 100 dollarit kuus – ning rentida ruumid. Tänu San Mateo luteri kirikus koos käivale üha kahanevale eesti kogudusele saab kirikukooli ruume kasutada tasuta, teisel korral kuus Berkeleys meie heade põhjanaabrite kohalikus seltsihoones ehk Soome majas toimuva tunni eest tuleb aga renti maksta. Õppematerjalide ehk raamatute hankimine on õpetajate mure. „Eelmisel aastal saime Eestist tellitud raamatutest ainult ühe,” nendib Leelo.

Siililegi selge, et selline tegevus ei ole kellelegi tulu teenimise allikas, vaid viis ja vajadus väljendada patriotismi ja rahvuslikku uhkust. Kuigi teinekord tuleb oma vabatahtlikutööle vaat et peale maksta, on raha kõigis neis teemades teisejärguline, tõdevad asjaosalised kui ühest suust.

Keeleõpetaja Leelo Kask kutsub lapsed põrandale ringi ja värvikaartide abil uuritakse üheskoos tuttavaid numbreid ja sõnu.

Leelo on väikeste pausidega olnud kooli juures tegev 1998. aastast, mil tema pere Ameerikasse kolis. „See oli Mati Otsmaa, kes kooli pärast pausi jälle käima tõmbas,” meenutab Leelo, kelle enda lapsed on nüüdseks suured. Selle aja jooksul on olnud kaks pausi ja seejärel on asi uute vabatahtlike toel jälle edasi läinud. „Emana saan ma hästi aru, miks lapsed enam eesti kooli ei tule. Meil näiteks algasid poisil ujumistrennid ja ta lihtsalt ei jaksanud pärast varahommikust saadik basseini ääres olemist veel siia tulla.”

Vabatahtliku õpetajana kaks aastat koolis kaasa löönud Katherina Laan tunnistab, et ka tema jaoks käis sajakilomeetrine sõit kodust kooli kolme lapsega üle pühapäeva ühel hetkel lihtsalt üle jõu. Tema kolmkeelsed lapsed käiks heameelega koolis edasi ja ta ise aitaks nõu ja jõuga kaasa, kui kool asuks kodule lähemal.

Kool kui kogukonna looja ja hoidja

„Minu jaoks oligi Eesti kool pigem mängurühm, sest ma ei usu, et kaks korda kuus kaheks tunniks kokku saades õpib keegi keele selgeks. See on ikka kodus vanemate teha või võimalik intensiivse programmi tulemusena,” leiab õpetajakogemusega Katherina, kes arvab, et eesti kooli puhul on olulisim sõpruskonna kujunemine. „Kui vanemad ja lapsed saavad omavahel hästi tuttavaks, siis hoiavad nad ka väljaspool kooli koos mängides ja kokku saades keelt ja kultuuri elus.”

Inglise keele õpetaja haridusega Leelo tunnistab, et väga erinevas vanuses lastele on raske pakkuda programmi, mis oleks kõigile põnev. „Lisaks on iga kord kohal erinevad lapsed ja nii olemegi jõudnud selleni, et kokku saades eelkõige mängime ja laulame, konkreetset õppeprogrammi ei ole.”

Leelo käis hiljuti Torontos USA ja Kanada eesti lastekoolide õpetajate kokkutulekul. Tal oli omamoodi julgustav kuulda, et kõikjal Põhja-Ameerika mandril õpetatakse eesti keelt paljuski kõhutunde põhjal ning igaüks üritab vastavalt võimalustele ja vajadustele pakkuda huvilistele sobivaimat õppevormi.

Leelo, kes töötab eesti keele õpetajana Stanfordi ülikoolis, annab koos Mai-Liisiga tunde ka täiskasvanute keeleringis. Kuna sealgi on ametlikult kirjas tosin huvilist, kuid kohal käib sageli vähem, saavad õpetajad pakkuda väga personaalset ning iga õppuri oskustele ja vajadustele vastavat keeleõpet.

Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel saab käesoleval õppeaastal eesti keelt õppida 63 kohas maailmas. Huvi eesti keele õppimise vastu on seejuures hoogsalt suurenemas. Kui 2011/2012. õppeaastal õppis välismaal eesti koolides 1700 last, siis aasta hiljem 3200. See statistika hõlmab kõiki välismaal eesti keele õpetust pakkuvaid õpetuskohti, alates üldhariduskoolidest kuni pühapäeva- ja täienduskoolideni, kaasa arvatud seltsid, keeleringid, lasteaiad, mudilasringid.

Raha on alati vähe

Pole mingi saladus, et üha suurem hulk eestlasi on viimastel aastatel Eestist lahkunud. Täpset statistikat pole, kuid arvatakse, et praegu elab Eestist väljaspool iga viies eestlane. Hoolimata sellest, kas kaugele on kolitud paariks aastaks või määramatuks perioodiks, üritavad paljud kodumaaga sidet hoida ning emakeelt räägitakse iseenesest mõistetavalt koduse keelena ning püütakse õpetada seda ka oma välismaal sündinud lastele. Sageli nõuab see üha globaliseeruvas maailmas aga aina suuremat pingutust.

„Kuna välismaal elavate eesti laste arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, pannakse rahvuskaaslaste programmis suuremat rõhku haridusega seonduvatele tegevustele, sest emakeeleoskus on üks võtme-eeldusi Eestisse tagasipöördumisel, õpingute jätkamisel Eesti haridussüsteemis ning eesti kultuuriruumis tegutsemisel,” nenditakse rahvuskaaslaste programmi 2014–2020 perioodi kirjelduses üldsõnaliselt.

„Varasem kogemus on näidanud, et taotlusi saabub alati rohkem, kui on jagatavat raha,” tõdeb haridusministeeriumi keeleosakonna juhataja Piret Kärtner. „Otsuse toetuse saavate projektide kohta teeb programmi hariduskomisjon.”

Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring „Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss?” nendib, et nimetatud programmi alusel jagatakse 2014–2020 välismaa koolides eesti keele ja eesti keeles õpetamise ning väliseestlaste Eestis õppimise toetamiseks 457 173 eurot ning välismaal eesti kultuuri säilitamise ja eestlaste ühtekuuluvustunde kujundamise toetamiseks 35 500 eurot. „Kuna programmi eelarve on piiratud ning tegevusi, mida senistes tegevussuundades toetada, on rohkem kui raha, ei ole olnud huvi ega vajadust tegevusi muudesse valdkondadesse laiendada,” nendib uuringu autor Laura Kirss.

Ka Kärtner tunnistab, et peamiselt keeleõppe ja arhiivimaterjalide kogumise toetamisele keskendunud rahvuskaaslaste programmis pole mujal elavate eestlaste kaasamisele muidu end e-riigina reklaamiva Eesti Vabariigi ühiskonda ja sotsiaalellu laiemalt mõeldud. „Haridus- ja teadusministeeriumi juhitav ja rahastatav rahvuskaaslaste programm keskendub ennekõike haridus- ja kultuuriteemadele. Sügiseks valmiva programmi mõju-uuringu tulemused, mida esitletakse rahvuskaaslaste programmi konverentsil Narvas 17. ja 18. septembril, peaksid andma vastused ka nendele küsimustele, kuidas programmi edasi laiendada ning millised peaksid olema need valdkonnad, mida programm võiks hõlmata.”