Filosoofia – loova mõtlemise alustala
Alates 2002. aastast pole filosoofia meie koolides enam kohustuslik õppeaine. Kuigi tänavu toimub Tartus rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad, õpetatakse filosoofiat enamasti valikainena ja sedagi vaid koolides, kus on entusiastlik õpetaja, kes on suutnud tõestada õppeaine õpetamise vajalikkust või kus on kujunenud filosoofia õpetamise traditsioon. Kas koolides, mis on filosoofiast puutumata, jätame õpilastele edasi andmata midagi eluks väga olulist?
Õpetaja Aive Pevkur on Tallinna reaalkoolis filosoofiat õpetanud juba üheksa aastat. Filosoofiatunde annab reaalkooli õpetaja suisa kolme kooli õpilastele, sest koos Tallinna 21. kooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumiga on viimasel paaril aastal valikained ära jagatud. Kolme kooli 12. klassidele pakutaval filosoofiakursusel osaleb korraga tavaliselt 10–30 huvilist.
Treenib analüüsivõimet
Et Pevkur on ise professionaalse treeningu poolest filosoof, pole tema arvates kahtlustki, et noored peaksid filosoofiat õppima. „Filosoofia õppimine treenib analüüsivõimet, arendab kriitilist mõtlemist ning sunnib küsima miks-küsimusi, et me ei võtaks olemasolevat teadmist iseenesestmõistetavana,” leiab õpetaja, kelle õpilased on tänu filosoofiakursusele arenenud ka analüüsivate esseede kirjutamisel.
Et filosoofia õpetab nägema maailma väga erinevate vaatenurkade alt, küsima ootamatuid küsimusi ja mitte leppima stereotüüpidega, leiab ka Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Toomas Jürgenstein. Tänu mitmele paralleelklassile on tema koolis eristunud õppesuunad, kus filosoofia on õppekava loomulik osa. Kooli humanitaarsuund läbib kaks ning loodus- ja reaalsuund kohustuslikult ühe filosoofiakursuse.
Filosoofid kirjandustunnis
Kuigi mõningaid filosoofe, nagu Rousseaud ja Voltaire’i, käsitletakse ka kirjanduse tundides, on filosoofiaõppes käsitlemise nurk teine – siin mängivad põhirolli oskus teatud viisil küsimusi esitada ja asju uue nurga alt vaadelda. Näiteks küsimus „Milles seisneb tooli toolisus?” võib Pevkuri sõnul esmalt kaasa tuua naerupahvakuid, ent filosoofia tähendabki oma maailmanägemise ümbermõtestamist. Oma filosoofiakursust nimetab ta pigem klubiks, kuhu tullakse arutlema asjade üle, mida muudes ainetes eriti ei käsitleta.
Et paljude koolis õpetatavate teadmiste alged pärinevad filosoofiast, mida peetakse n-ö katusdistsipliiniks, peaks ka Pärnu ühisgümnaasiumi filosoofiaõpetaja Peedu Sula arvates iga gümnasist õppima filosoofiat vähemalt ühe 35-tunnise kursuse ulatuses. Tema koolis on filosoofiaõpe siiski tunduvalt põhjalikum – filosoofiat õpivad kõik gümnaasiumiklassid kaks, sotsiaal- ja humanitaarsuund lausa neli kursust.
Filosoofia aitab sotsialiseeruda
„Kokkupuude selle valdkonnaga on kasulik juba üldharivas mõttes, sest filosoofia on osa meie mõtte- ja kultuuriloost ning ülevaatlik kursus aitab õpilasel eri ainetest saadud teadmisi seostada ühtseks tervikuks,” leiab Sula. Veelgi tähtsamaks peab ta aga filosoofiaõppe rolli noore sotsialiseerumises.
Sotsialiseerumise all mõtleb Sula õpilase oskust kriitiliselt mõelda, tolereerida maailmavaatelisi erisusi, võimet teadvustada oma väärtusi ning pidada lugu ühiskonna moraalist. „Väga üldiselt öeldes aitab filosoofiaõpe noorel edaspidi toime tulla tänases multikultuurses ühiskonnas,” on juba kümme aastat Pärnu ühisgümnaasiumis filosoofiatunde andnud staažikas õpetaja veendunud.
Lahendatakse aktuaalseid probleeme
Filosoofiat ei ole võimalik õppida tekste lugemata ja analüüsimata. Ent kuidas õpilasi selleks ajamahukaks tööks motiveerida ning õpetada filosoofiat nii, et see neid paeluks? Sula arvab, et kui õpetajal õnnestub filosoofilised probleemid, mis võivad noortele tunduda liiga abstraktsed, siduda õpilaste jaoks aktuaalsete küsimustega, siis saadabki õpetamist edu.
„Kui õpilane suudab enesele teadvustada, miks ad hominem argumentide kasutamine ei hõlbusta inimeste koostööd, mida tänane elu kahtlemata nõuab, siis on filosoofia üks eesmärke juba täidetud,” toob Sula näite, kuidas ta oma õpilastele praktilisi teadmisi edasi anda püüab.
Huvilised jõuavad olümpiaadile
Hoolimata pädevate õpetajate vähesusest, noorte õpetajate juurdekasvu nappusest ja heade õpikute puudumisest, innustavad kõik kolm õpetajat oma õpilasi osalema ka filosoofiaolümpiaadidel, mida peetakse Eestis alates 2004. aastast. Olümpiaadidel osalevate noorte tase ja huvi on Sula hinnangul kõrge ning teda on riikliku olümpiaadi žüriiliikmena hämmastanud sügavad läbimõeldud mõttearendused finaalis kirjutatud esseedes.
„Neil noortel olid nii teadmised filosoofia teooriast kui ka head argumenteerimisoskused,” kinnitab Sula, lisades siiski, et kuna paljudes koolides filosoofiat ei õpetata, ei saa rääkida Eesti õpilaste keskmisest filosoofiateadmiste tasemest nõnda nagu näiteks matemaatika puhul.
Kui Pärnu ühisgümnaasiumi õpilastest võtab olümpiaadil tavaliselt igal aastal mõõtu kolm kuni seitse õpilast, siis Hugo Treffneri gümnaasium on eelvooru välja pannud isegi kuni kümme noort. Kõigist kõnealustest koolidest jõuavad üldjuhul mõned õpilased ka finaali. Nii on vabariikliku olümpiaadi võitja tulnud kolme kooli abituriente valikainena õpetava Pevkuri käe alt ning Sula õpilastele oli eriti edukas aasta 2011, mil ühisgümnaasium tõi finaalist koju suisa kaksikvõidu.
—
Rahvusvaheline filosoofiaolümpiaad Tartus
14.–18. maini Eestis toimuval 23. rahvusvahelisel filosoofiaolümpiaadil IPO2015 astub võistlustulle umbes 100 õpilast ligi 50 riigist. Kui iga osalev riik saadab võistlema kuni kaks võistlejat, siis Eesti kui korraldav riik paneb välja kümme gümnasisti, kellest tervelt seitse on pärit Hugo Treffneri gümnaasiumist, Pärnu ühisgümnaasiumist või Tallinna reaalkooli filosoofiakursuselt. Olümpiaadi korraldab haridusministeeriumi rahastamisel Tartu ülikooli teaduskool ja TÜ filosoofia osakond.