Inimese igast teost jääb ligimesse jälg

Soome kirjaniku Heidi Köngäse romaan „Dora, Dora” viib meid uinutavalt kauni teksti kaudu aega, mis oma reeturlikkuses, ohtlikkuses ja võltsilus näitab kusagilt meie lähedusest oma hoiatavat maski.

On detsember 1943. Saksa relvastuse ja laskemoona minister, Hitleri endine peaarhitekt Albert Speer saabub väikse seltskonnaga Soome Lappi. Stalingradi lahing on lõppenud sakslaste lüüasaamisega. Speeri eesmärk on jõuda Jäämere rannale Petsamosse, Saksa põhjapoolseimasse sõjaväebaasi ja vaadata üle sõjategevusele elutähtis niklikaevandus.

Seltskonda kuuluvad peale Speeri veel tema sekretär Annemarie Kempf, noor soome tõlk Eero ning sõduritele meelelahutuseks kaasa antud sakslasest mustkunstnik ja viiuldaja. Romaan hakkabki kulgema nende tegelaste sisekõne kaudu, milles pearolli saab Albert Speer, Hitleri lähim usaldusalune.

Võimu varjatud saladus

Romaani minajutustajates ja nende mitmehäälsuses on kirjanik leidnud suurepärase lahenduse, selline stiil avab lugejale tegelaste meelemaastikud, kujundades romaanile nende omavaheliste suhtemängude kaudu intriigi. Köngäse romaan on täis väikseid kauneid kirjanduslikke pärleid. Stiil on õhuline ja käre, maalides lugeja silme ette nagu manalast inimkonna katastroofi – inimeselt inimesele tehtava kuriteo – ja paiskab lootusetusesse igaühe, kes sellesse satub. Sõjaolukorra keskel, surma lähedal, peavad inimesed end ümber identifitseerima, olukord hävitab inimest, kas hingeliselt, moraalselt või füüsiliselt, keda rohkem, keda vähem ja mõne neist lõplikult.

Köngäse romaan räägib võimu ees kummardamisest, alistumisest ja julmusest. Romaani nimi tuleb Natsi-Saksa uue raketitehase koondnimest Dora, mille Speer on kavandanud. Tehases toodetav rakett V2 peaks muutma sõja kulgu Saksamaa võidu suunas. Tööjõu vajaduse tõttu luuakse tehase juurde ka koonduslaager, Buchenwaldi koonduslaagri süsteemi kuuluma hakkav Mittelbau-Dora. Tehase raketid peavad pöörama Saksamaa tagasi kindla võidu teele. Speer käib Mittelbau-Doras enne Lappi sõitu 1943. aastal, tema suhted Hitleriga on aga muutunud jahedaks.

Kuigi psühholoog Aleksander Mitchell on kinnitanud, et Hitleri ja Speeri homoerootilisusest hoolimata ei muutunud nende suhe kunagi seksuaalseks, paistab erootiline energia sõjaolukorras kirjanikku huvitavat. Köngäs loob ettekujutuse, et Speeri ja Hitleri vahel on sügav ja erootiline saladus. Piilub mingi varjatud saladuse taha, jälgib Hitleri ja Speeri sõprust ja kinnitab, et naudinguga võimust sünnib looritatud pahe, kus maailmavallutus on orgasmi sümbol, mida mehed jagavad.

Ta vaatab süsteemi, kus maskuliinsus muutub ülimuslikuks, kus vägistamine pole enam vägistamine, vaid naise võtmine, kus rõhutatakse meestevahelist sõprust, kus naine on ainult sünnitaja, kus kõik, mis esindab inimlikkust ja kaastunnet, muutub naeruväärseks ja nõrkuseks, ka inimlik mees ja inimlik naine, kelle ees domineerib hoiatus: ära ole nii emotsionaalne! See on olukord, kus viha pöördub inimlikkust nähes ümber ja hakkab mõnitama, lööma, karistama ja tapma. Kus mehelikkuse ja seksuaalsuse ning võimu rõhutamiseks on loodud Hugo Bossi Saksa mundrid, fetišism, mis jõuab seksuaalsuseni välja. Kus sõjaks ettevalmistavat maastikku ilustavad noorte meeste sõjaks treenivad musklis kehad, mida Hitleri võim naudib ja imetleb ja mille ees tõeline armastus peab olema naeruväärne.

Pimestav imetlusiha

Natsi-Saksa munder on jõud, mis on kandunud ka tänapäeva seksitööstusse. Hitleri võimuletulekuga satub kõik, mis toetab inimese eksistentsi ja elu – nagu psühhoanalüüs ja Saksamaal hästiarenenud psühholoogia, mis avas inimese seksuaalsuse erinevad kihte – sügava põlu alla. Loomulikku inimeseks olemist asendab meeste sõpruse üleimetlemine. Speeri kinnismõte oli saavutada edu. Tema tehniliselt ja omakasule orienteeritud psüühika, tehniline inimene tema sees pidas koonduslaagreid vaid vahendiks. Pärast sõda ütles ta kohtus, et ei teadnud neist midagi. Tehniline inimene nagu Speer imetleb oma tööd võikas kontekstis, peab end ülimuslikuks ellujääjaks, kuigi ligimeste reetmise hinnaga … ta vajab Hitleri imetlust, teda ei huvita diktaatori maailmahävituse programm, tehnilise inimesena otsib ta imetlust oma tööle, ignoreerides humaanseid väärtusi, väärikust ja ligimesearmastust. Intellektuaalne Speer sulgeb silmad ja aitab Hitleri süsteemil rakendada metsikusi.

Ka Petsamo niklikaevandus põhineb orjatööl, mille tegijad on toodud Põhja-Soome kaudu kohale rongide ja laevadega. Petsamost, mille Stalin pärast sõda endale sai, kujuneb romaanis koht, mis on sakslaste okupeeritud, isegi teeviidad on saksakeelsed, kogu kaevandustest saadav toodang läheb Saksamaale, mis on Kolmanda Reichi sõjatööstusele korvamatu väärtusega. Petsamo maastik avaneb romaanis meie silme ette justkui luuletus, lumme kadunud majadega, kaljudega …

Sõltuvuslik sümbioos

Speeri sisekõne kaudu saame sellest aimu: „Tahtsin sõita põhja, sest vajasin külmunud vaikust, liikumatut maastikku. Lumi tolmab teepervedel nagu tuhksuhkur, mida köögitüdruk läbi sõela kohvikoogile puistas, kui olin väike. Kõrval seisis ja ootas mustas rõivas toaneitsi, kellel oli valge rätik ja pisike põll. Ta tõstis kaunistustega Kartoffeltorte kandikule mokatasside ja hõbedaste suhkrutangide vahele ja viis koogi vanematele saali, kus nad helerohelises sohvanurgas alati oma õhtust kohvi jõid. Ma mäletan veel praegugi selle Reinimaa kartulikoogi pehmet vanillist maiku, kuhu segunes mandlit ja kaneeli. Väikesest peast püüdsin tihtipeale lõhnadest võlutuna kööki lipsata; võiks öelda, et kasvasin vormirõivaste keskel ja ka arvutama õppisin lakei punase vesti nööpide järgi. Sain arvutamise ettekäändel talle sülle ja vahel tõstis koguni ülemteener mu oma nööpe lugema. Ma ei mäleta, et oleksin istunud isa süles muidu kui pildistamise puhul.” Ilus, puhas ja hästi käituv Speer ei paljasta kaasteelistele midagi isiklikku, lugeja saab sellest teada tema sisekõne kaudu, kust muu hulgas selgub, et Speeri suhe isaga on sama külm kui Lapi maastik.

Esimene mees kes Speeri imetleb, kes vaatab teda säraval silmil, kes annab talle selga koguni oma pintsaku, kes patsutab teda õlale, näitab üles hellust, imetlust, on Hitler. Nii sünnib sõltuvus ja sümbioos, manipulatsioon. Speer kannatab ärevuse all, ei ole võimeline magama ja suitsetab end tervisest tühjaks. Speeri sundmõte on Hitler: „Ükskord, pärast koos Hitleriga veedetud visandamissessiooni, ütles professor Hettlage, kes töötas meie büroos, kui Hitler oli ära läinud: „Kas teate, mis te olete? Te olete Hitleri õnnetu armastus.” „Mida te silmas peate?” küsisin temalt, aga ta ütles vaid: „Te peate teadma, et sellel on nii head kui ka halvad küljed.” Hettlage läks kiiresti minema, otsekui oleks kartnud, et ütles liiga palju. Kuid tema sõnad jätsid mu rõõmu, puhtasse rõõmu. Sellest on nüüd viis aastat. Nüüd on vastu tulnud see teine külg, see tõsine ja ohtlik. Solvatud armastus, mis teeb kõik, et armastatud inimese tundeid riivata. Ta tahab mind alandada. Võin oodata mida tahes, ta võib võtta minult kõik, ka hinge.” Kahe mehe sümbioos ja Kolmas Reich lähenevad lõpule.

Iga vaatamine ei ole nägemine

Romaani naistegelases, ilusas Anne­maries on tunda empaatiat ja soojust. Kuigi just oma iluga on ka tema sümbol, objekt sõja ja macho-mõtlemise fallotsentristlikus maailmas. Noor hea taustaga naine saab alles teekonnal Lappi näha sõja tegelikku palet, koonduslaagri vange ja kurjust. „Õppisin juba väikesest peast, et iga vaatamine ei ole nägemine. Ka pime näeb, näeb seesmiste silmadega, ja need seesmised silmad on meil kõigil nägevate silmade taga. Paljudel on nad lihtsalt väga tuhmid,” ütleb ta.

Tõlk Eerost sünnib lugejale hea ja turvaline tunne, soome mees täidab oma kohust, kui see talle ka eriti ei meeldi. See teekond kujuneb ta elus siiski pöördepunktiks.

Mustkunstnik romaanis harrastab musta eneseirooniat, elu Hitleri varjus ja poliitika on teinud küüniliseks. Mehest õhkub ebakindlust ja hirmu. „Dora, Dora” on jutustus sellest, kuidas inimene võib muutuda suures vägivallamehhanismis pimedaks, see näitab, kuidas inimesse jääb teisest inimesest jälg nii armastuses kui ka vägivallas.

Homme, laupäeval, 30. mail kell 15 esineb „Dora, Dora” autor Heidi Köngäs kirjandus­festivali Head Read käigus Tallinnas ­kirjanike majas, kus teda usutleb ajaloolane Toomas Hiio. Sissepääs on kõigile vaba.