Integratsioon, kas vangistus või võimalus?
Integratsioon on pidev õppimine, mille külge oleme kõik aheldatud. On meie valik, kas tunneme end vangistatuna või usaldame ahelaid, mis kaasavad meid vedurina uutesse mängudesse. Kas lubame neil sikutada meid järgmisesse võlumaailma.
Isiksus rahvusega silmitsi
Meie rahvusriik toimetab eelkõige eestluse kasuks. Ometi peaks riik tagama kõigile seda riiki jaatavatele inimestele eneseteostuse võimaluse. Siit artiklist leiate Eesti ühiskonda sulandunud vene päritolu mehe loo. Loete olulisi seiku, hoiakuid, õpetusi, mis aitasid teda tulemuslikus keeleõppes ja Eestisse lõimumises.
Jekki on Peterburis vene perekonnas kasvanud mees, kes aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist otsustas asuda elama Eestisse. 1984. aastal astus ta Tartu ülikooli eesti õppekeelega matemaatika erialale. Enne Eestisse kolimist kuulas noormees kodus eestikeelseid raadiosaateid. Külastas ka Eestit, kus kõnetas inimesi eesti keeles. Ta pidas eesti keele kasutamist Eesti pinnal ainuõigeks.
Jevgeni Rjazin, Eestis teada kui Jekki Augustiinus Rjazin, sündis 1964. aastal Peterburis, kus teda kasvatasid orgaanilisest keemikust ema ja pearaamatupidajast vanaema. Oma isaga pole ta kunagi kohtunud. Vanaema elas ja ema sündis tollessamas Ees-Kaukaasia linnas Armaviris, kus tegutsesid ja surid Eesti säravad rammumehed Georg Lurich ja Aleksander Aberg.
Kuidas Jekki avastas Eesti ja jõudis eesti keeleni
Jekki, milline oli sinu esimene kokkupuude eesti keelega?
Väiksena mängisin vurriga, mille sektoreid kaunistasid eesti sõnad. Vurril olid tegevused kirjas eesti ja vene keeles. Esimese eesti sõnana meenub „laula”. See oli kirjutatud vurrile koos vene sõnaga „cпoй”.
Kuidas sa esimest korda Eestist kuulsid?
Mu vanaema kuulas sageli Georg Otsa vinüülplaati. Ta austas laulumeest väga. Vanaemalt kuulsingi, et Eesti on see maa, kus maestro elab. Samuti mäletan lapsepõlvest Eesti joonisfilmi Vana-Toomast.
Kuidas tekkis sul huvi Eesti vastu?
Koolipõlves kujunesid Soomest ja Eestist minu jaoks muinasjutumaad. Vaatasin maakaarti, kus Peterburi kubermangu (Leningradi oblasti) piirimail oli näha Eesti kohanimesid. Nimed tegid maa põnevaks, eriti meeldisid Mustvee ja Narva-Jõesuu.
Meil oli kodus ka Soomet tutvustav turismialbum, uhkete piltidega sealsest loodusest ja linnadest. Mäletan ennast unistamas Soomes või Eestis elamisest. Samas teadsin, et erinevalt Eestist jäi Soome NSV Liidust eraldi, seega tundus sinna suundumine ilmvõimatu. Sel ajal käisid väga paljud meie tuttavad Eestis turismi- ja kaubareisidel.
Kas sa ise ka lapsena Eestis käisid?
Koolipoisina ei käinud. Aga kuulasin ja lugesin Eestit külastanute jutte huviga.
Kuidas sul eestistumine nii edukalt läks?
Ma olin kuulnud palju inimestest, kes läksid või keda sunniti minema võõrasse keele-kultuurikeskkonda. Osa neist kohanes hästi ja tuli uutes oludes hiilgavalt toime. Eestis hämmastas mind paljude muukeelsete väidetav suutmatus eesti keelt ära õppida. Mulle tundus, et nad trotsivad seda keelt.
Õppisin ülikoolis eestikeelsel kursusel ja suhtlesin eestlastega. Alguses isegi vältisin vene keelt.
Kuidas sa teadsid, et saad Eestis hakkama?
Lugesin raamatuid ja vaatasin filme pagulastest. Mulle jättis sügava mulje, kui lugesin venekeelsete inimeste toimetulekust Hispaanias ajal, mil seal riigis käis kodusõda. Võõras keskkonnas toimetulek ei tundunud mulle erandlik ja oli ahvatlev.
Emotsionaalsus või ratsionaalsus
Kirjeldatud juhtumi põhjal on võimatu täpselt määratleda, kust algas Jekkil eesti keele ja kultuuri omandamine. Missugusel hetkel puudutasid need tema hinge. Kindlasti võib öelda, et selle algus ei olnud Tartu ülikoolis eesti keele kursusel ega hetk, mil noormees avas keeleõppe raamatu. Ei tasu eelmängu rolli alahinnata. Selle käigus kujunesid suursugused tunded Eestist kui väärikast riigist. Uskudes, et selle maa keele ja kultuuri omandamisega saab ta osa maa imelisest väest. Turvaliselt kujunenud meelsuse pinnal sündis ühel hetkel otsus minna Eestisse ja õppida selgeks eesti keel. Andes endale aru, kui suur tükk see on, samas edu korral oma kangelaslikkust adudes.
Kas või mis oleks saanud protsessi nurjata? Kogu see kavatsus sai hingesopis oma rütmis kasvada. Keegi ei oodanud temalt midagi, seega ka ei survestanud. Lõimumine oli tulemuslik ja efektiivne.
Sarnaselt Jekki looga võib ilmselt iga lugeja oma praeguste tegemiste juures leida niidiotsa, mis on algupäraselt inspireeritud mõnest põnevast raamatust, üritusest või silmapaistavast inimesest. Kus väike idee salamisi kasvab ja aegapidi saab tegudega kinnitust. Kui pole kiirustamist ja võistlemist, ei saa kriitika meie indu lämmatada.
Kindlasti on ka praegu Eestis oma Georg Otsad ja Lurichid. Kas me muulaste soovi kuuluda eesti kultuuriruumi neil just oma ratsionaalsete argumentidega ära ei tapa?
Kes usub ratsionaalsete argumentide mõju, usub ka seda, et suitsumehed pole kunagi kuulnud, et suits on tervisele kahjulik, või kõhuorjuses vaevlevad inimesed tõsiasja, et liigsöömine pole tervislik.
Kuidas mõjuks teile julgustus: „Vova, ootan huviga, kui sa Twitteris eesti keeles säutsud. Mind ajavad alati naerma sinu karedas eesti keeles tehtud naljad. Ootan põnevusega su keelelisi katsetusi.”
Kas märkad vahet? „Vova, saa aru, kõik võidavad, kui sa keele ära õpid ja head keelt kõneled. Sina ise, sõbrad ja ühiskond. Saad ju ise ka sellest aru!”
Kas mina, kes ma ei valda ühtegi keelt, võin keele omandamise kohta sõna võtta? Jekki on edukas juhtum, mina ebaedu esindaja, nagu paljud võõrkeelsed Eestis, kes pole kümnete aastate jooksul keelt ära õppinud.
Nagu mainitud, kujunevad meie hoiakud, tegevus, huvid ja pühendumus eriliste sündmuste kaasabil. Tahan öelda, et täidame oma tugevaid emotsionaalseid soove. Need aga võivad olla ka takistava mõjuga.
Trots
Mäletan noorpõlvest ühte koolipäeva paljudest sarnastest, kus mind jäeti pärast tunde, kuna mul oli kodutöö tegemata. Õpetaja ütles, et enne koju ei lähe, kui on vastatud.
Istusin klassis ja „õppisin” omaette. Möödus tund – õpetaja muutus rahutuks. Ta palus vastama tulla, mille peale mina ütlesin, et ma ei oska veel. Kuigi see suhteliselt lihtne kodutöö oli mul juba ammu selge. Õpetaja oli pahane: „Sa ei õppinudki! Selle ajaga peaks asjad juba ammu selged olema. Nüüd loed kõva häälega!” Hakkasin lugema. Kõrvus kumisesid sõnad, et enne koju ei saa, kui asi on vastatud. Mõtlesin: eks me näe, kas lähen või mitte.
Möödus veel tund, enne kui õpetaja kannatus katkes. Pahane minu rumaluse pärast, ütles ta lõpuks: „Mine koju!” Mida oligi tarvis tõestada! M.o.t.t!
Arvan, et inimene tõestab seda, mida ta ise usub, mida teised temast usuvad või millise usu on nad temasse süstinud.
Kuna häid õpitulemusi minult ei oodatud (ma ise ka mitte), siis panin ennast maksma rumaluse ja kangusega. Sellisel viisil pälvisin tähelepanu ja olin olemas. Näitasin oma isiksust vastuhakuga.
Enam kui 30 aastat hiljem olen mereteaduste doktor. Doktoritöö tuli kirjutada võõrkeeles. Aga kui pean võõrkeeles suhtlema, lähen ometi närvi. Emotsionaalne pinge läheb nii kõrgeks, et „korgid” löövad välja. Võõrkeelses suhtluses tegelen pidevalt enda sisselülitamisega. Selle asemel et mõnusalt suhelda. Teised seda pinget muidugi ei näe, sest vestlused on tavaliselt meeldivad ja mingit välist põhjust karta pole.
Entusiasm ning keeleõppe võimekus on suurim väikelastel. Aga usun, et iga muukeelne inimene tahaks oma hinges suhelda meie keeles. Meie püüame jätta mulje, et eesti keele selgeks õppimine on tavaline ja elementaarne. Et meie kultuuriga lõimunud kodanikud ei rikasta meid. Aga seda rikkust ei tulegi, kui eesti ja vene mehikesed nohistavad eri nurgas teineteisest aru saamata. Ka meie saame omal moel protsessi mõjutada. On meie enda valida, kas aitame kaasa vastuhakule või millegi imelise ja tähtsa sünnile.
Jekki, mida on andnud sulle eesti keel, kultuur ja Eestis elamine?
Eestlaste ja eesti keelega seostub mulle laiem inimring: soomlased, karjalased, ingerlased ning nende salapärane ja ilmselt kordumatu põhjamaine sisu. Eesti rahvusega liitumine mitmekesistas minu keele- ja kultuuritaju, sealtkaudu ka vaimu. Keele kasutamine ja ühiskonda kuulumine tegi minu isiksuse mitmemõõtmeliseks ja mitu korda võimsamaks!
Kuna minu lõimumine pälvis Eesti ühiskonnas erakordset tähelepanu (oli ju tol ajal sisserändajatel kombeks eesti keelt trotsida), asuti minu isikut ja valikut tunnustama ja poputama. Toetus innustas keelt veelgi paremini oskama. Eneseteadvus kasvas tookord taevani! Tundsin ennast osana rahvusest. Olin uhke, et sain oma kuuluvuse omal tahtel luua. Tänan nooruspõlveaegset ja praegust eesti rahvast selle fantastilise, peaaegu muinasjutulise lõimumiskogemuse eest!”
Kui alguses mainisin, et meie igapäevaelus (kas või perekonnas) toimub pidev lõimumine, siis selle tulemuslikkuse määrab meie enda soov koos teistelt saadud viljaka pinnasega (huvi, märkamine, vastutulemine, käeulatamine, julgustamine). Lõimumine pole pelgalt keeleoskus, iga suhestumine annab sellele võtme, suuna, tee, kiiruse, tulemuse. Kunagi pole hilja alustada, jätkata, lõpuni viia, et siis midagi uut alustada, aga juba teise pilgu ja energiaga.