Kodanikupädevusest: milliseid kodanikke me riigi arenguks vajame?

22. mai 2015 Elina Malleus Tallinna ülikooli doktorant - 4 Kommentaari

Poliitika ei ole kunagi huvitanud võrdselt kõiki õpilasi, kuid ehk väljendub kodanikupädevus hoopis muudes tegurites, mis motiveerivad suurema tõenäosusega praegusest suuremat hulka noori ühiskonnaelus kaasa rääkima.

Kodanikupädevust on kirjanduses nähtud kodanikukaasatuse sünonüümina. Noorte kodanikukaasatusele vihjatakse aga viimase aja kirjanduses kui modernse ühiskonna probleemile: paljud noored ei ole ühiskonnas toimuvast huvitatud, nende teadmised on küll pigem head, kuid osalus madal. Ometi näeme iga päev enda ümber tegutsemas mitmeid noorteorganisatsioone, samuti pööratakse suurt tähelepanu noorte ideede teostamise toetamisele. Kuidas siis noorte kodanikuks kasvamist toetada ja mida me kodanikupädevuse arendamisega üldse taotleme?

Mõtestatud teadmised kui kodanikupädevuse vundament

Kodanikupädevuse arengu toetamiseks on rõhutatud ühelt poolt ühiskonnaõpetuse (ja teiste valdkonnaainete) rolli põhikooliõppes ning teisalt kodanikupädevuse toetamist kõikides ainetes üldpädevusena. Nende eelduste kaudu on suuresti määratud ka kodanikupädevuse definitsioon. Põhikooli riiklik õppekavagi ühendab kodanikupädevuse kirjelduses nii spetsiifiliste alusteadmiste kui ka eneseteostuse osa, mis pakub kõikide ainete õpetajatele võimalusi kirjeldatud pädevust arendada. Siit omakorda kerkib mõte, et kodanikupädevust ei saa ju kirjeldada, ilma et oleksime vastanud küsimusele, mis on meie eesmärk ning kuhu tahame välja jõuda. Kas me tahame, et kõik kodanikud oleksid 100% ulatuses seaduskuulekad või käiksid hoopis valimas? Ehk tahame, et kodanikud aitaksid kaasa riigi arengule, mis ongi parimas kooskõlas demokraatliku riigi põhimõtetega? Sarnaselt mõeldes saaksid ka õpetajad leida enda jaoks sobiva lähtepunkti kodanikupädevuse teemadega tegelemiseks. Alles sealt edasi saame hakata mõtlema tegevusele, mis selle eesmärgini jõudmist toetab, ning analüüsida, kas üks või teine tegevus ning meetod töötab just nii, nagu oleme eeldanud.

Demokraatia ning ühiskonna toimimise põhimõtteid on keeruline lihtsalt „selgeks õpetada”, sest tegemist on sotsiaalse struktuuriga, mis muutub pidevalt. Ometi moodustavad ühiskonna toimimise ning sealhulgas ka poliitika- ja ajalooteadmised vundamendi, mis aitab kaasa kodanikupädevuse arengule. Nii on keeruline mõista eri ühiskonnagruppide konfliktide tekkimise põhjusi, teadmata nende tausta, või kaitsta oma huve kodanikuna, teadmata põhiseadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Sama oluline on aga nende teadmiste mõtestamine ning sidumine igapäevaelus tähendust omavate sündmustega. Nii on oluline uurida õpilastelt, mida näiteks seaduskuulekus, demokraatia või ka kodanikuks olemine nende jaoks tähendab. Projekti „Üldpädevused ja nende hindamine” tulemustes leiti samuti, et suur osa põhikooliõpilastest oskas defineerida korrektselt demokraatiat ning tuua välja demokraatia toimimise põhimõtteid, kuid jäi hätta põhjendades, mida väljatoodu nende jaoks tähendab. Siin pakubki kodanikupädevuse valdkond küllaltki abstraktsete mõistete kaudu võimalusi arendada õpilaste seostamisoskust, mis on oluline näiteks enesemääratluspädevuse arendamise juures.

Uskumustel ja hoiakutel on oluline roll

Lisaks baasteadmistele ühiskonna toimimisest rõhutatakse kodanikupädevuse kirjeldustes mitmeid hoiakulisi ja motivatsioonilisi tegureid. Tänapäeva multikultuurses ühiskonnas toimetulemiseks on väga oluline tolerantsuse mõiste ning erinevuste rikastava iseloomu tajumine. Sellega seoses saab taas kord rääkida pinnapealsetest ning mõtestatud muutustest. Heakskiitvat suhtumist võib pealtnäha olla küllalt lihtne soodustada, sest suuresti me ju teame, et tänapäeval on kombeks olla tolerantne. Muudatusi silmas pidades pole see lähenemine aga jätkusuutlik, sest lisaks väärtuste kinnitamisele on oluline arutleda õpilastega ka selle üle, kuidas nende suhtumine võiks väljenduda ning miks on ühiskonnas üldse vaja vähemustesse sallivalt suhtuda.

Noorte teadlikkuse ning ühiskonnaelus osalemise vahel mängivad olulist rolli ka uskumused. Rõhudes õpilaste subjektiivse ning objektiivse keskkonna erinevustele, on õpilaste kaasatusest rääkides oluline mõelda ka sellele, kuidas noored end ümbritsevat keskkonda määratlevad. Pelgalt keskkonda uute võimaluste juurde loomine ei pruugi muuta õpilaste osalemist selles sagedasemaks. Tavapäraselt on uutes algatustes osalevad noored ikka need, kes on ka varem sarnasest tegevusest huvitunud. Seetõttu on oluline mõelda süsteemile tervikuna. Näiteks, kuidas selgitatakse ühiskonnas noortele kodaniku rolli ning millisena õpilased ise seda tõlgendavad ja näevad.

Uurimuse „Üldpädevused ja nende hindamine” tulemused langesid siin suuresti kokku varem leituga: põhikooliõpilased tähtsustavad kodaniku rollikirjelduses suuresti seaduskuulekust ning valimas käimist. Vastuolu leevendamiseks õpilaste arvamuste ning ühiskonnas pakutava vahel tunduski sobiv lahendus langetada valimisiga. Võib jääda lootma kodanikukaasatuse suurenemisele numbrites noorte seas, kuid üldise passiivsuse kadumist selle tulemusel garanteerida ei saa. Vihjame siingi ju kaudselt sellele, et noor saab põhikooli lõppedes olla aktiivne kodanik valimas käies ning kodanikukaasatuse linnuke olekski justkui kirjas. Valimisaktiivsuse rolli demokraatlikus ühiskonnas ei saa alahinnata, kuid kas see on idee, mida soovime kodanikupädevust kirjeldades edasi anda? Praegusest hoopis rohkem peaks noortega diskuteerima ka teiste võimaluste üle, mis neil ühiskonnas on, ning laiendama kodanikukaasatuse määratlust.

Kõik peaksid mõtlema kodanikupädevuse üle

Usk sellesse, et me juba teeme midagi ühiskonna heaks, julgustab teisigi asju proovima. Kindlasti on õpilastel nagu meil kõigil igapäevategevusi, millega me kodanikkonna arengusse oluliselt panustame, kuid mida me selliselt määratlenud ei ole. Selle teadvustamine valmistab noori ette ka iseseisvaks eluks, kus nad peaksid õpetajate toeta leidma endale sobivaid väljundeid, see kõik ongi ju üldpädevuste kirjelduse alusidee. Usutavasti ei taha meist keegi pädevuste arendamisel tulemust, kus õpilane saab väga hästi hakkama harjumuspärases keskkonnas, kuid pärast kooli lõpetamist vanematekodust välja kolides jääb elus siiski hätta.

Pädevuste arendamise alus on nende paindliku ning pidevalt muutuva iseloomu teadvustamine ning mitmekülgsuse mõistmine. Me ei tohi jätta muljet, et kodanikupädevus on midagi, mida vaid poliitikast huvitatud saavutavad. Kodanikupädevus on suuresti üldine huvi ühiskonna vastu ja võime leida enda jaoks sobivaid võimalusi panustada ühiskonna arengusse. Me kõik võiksime vahetevahel endalt küsida, millised on meie võimalused kodanikuna. Mida me tahaksime teha? Mida me juba teeme? Mida võiksime teisiti teha?


4 arvamust teemale “Kodanikupädevusest: milliseid kodanikke me riigi arenguks vajame?”

  1. lihtmaalane ütleb:

    Ei midagi uut siin päikese all. Aastasadu on rahvale selgitatud kohustuslikus korras piiblit. Seda ühiskonna korrashoiuks ja vastavalt vajadusele kellegi suuremate või väiksemate kurjade tegude põhjendamiseks.
    Meie praegu kehtivaks piibliks on Põhiseadus. See on ainuke dokument mille on kehtestanud rahvas-vähemalt formaalselt-. Selle seaduse sätetele ja mõttele peavad vastama kõik meie riigis kehtestatud alamad seadused ja NB! määrused. Kui nüüd võtta kõrvutada Põhiseadust ja meie riigikorralduse ülesehitust rakendavaid seadusi võib veidigi mõtlev lugeja ,noh hea küll, sattuda segadusse. Arvan, et Põhiseaduse lugemine, õpetamine ja avalik analüüs oleks kohane rahva harimiseks. Mulle tundub, et praegu on Piibel ja Põhiseadus, mõlemad väärtusi kanda püüdvad raamatud saanud eksponaadi staatuse-on olemas,paljud tsiteerivad(oma arust) aga keegi ei loe!.. või loevad, aga ei saa üldse aru. Praegust artiklit lugedes hakkas tiksuma selline mõiste nagu hillitsetud kodanikupädevus. Seda rada on rahvast käima julgustatud juba mitu aastat. arvan, et oleks aeg meie piibel-Põhiseadus -usuõpetusena kohustuslikuks teha.

  2. V. Parve ütleb:

    Suurtes ja rikastes maades on inimesi ühendavaks maa ajalooline kuulsus (mida rõhutatakse, aga mille võiks ka rõhutamata jätta) ning mõned ühendavad tekstid, mida kooli ajal igaüks on lugenud, aga immigrandid vahest mitte. Vanasti piibel.
    Väikestes maades on inimesi kodanikuks ühendamas dramaatiline ajaloosündmus, mis erinevalt suurtest võib olla ka kaotussündmus.
    Eestis ei ole ajalooliselt tähtsaid ühendavaid tekste, mis on sallitud nii eestipäritolu kui tulnukpäritolu kodanike poolt. Samuti mitte sündmusi.
    Eestis käib kodanike tegemine vastandumiste kaudu. See ei ole mõistlik, on kaotuse teekond!
    Vabalt võib Eesti heroilise ajaloo najal kodanike vormimise asendada majandusajalugude abil kodanike vormimisega.
    Eesti, Vene, Rootsi, Lääne-Euroopa.
    Mis on meil olnud hästi ja milles olime maha jäänud ses võrdluses. Millest ees ja kuidas maha jäänud?.
    Mida annab Eesti kodaniku isikuvabadusele olla ühe või teise või kolmanda jõuväljas.
    Eesti peamine eelis on isikuvabadus, mis määratult suurem maailmariigi pealinna elaniku isikuvabadusest ja ka lihtsalt Eesti-suuruse linna linlase isikuvabadusest.
    Kui ma Eestis soovin oma mõtet avalikult kuuldavaks või loetavaks teha, siis paari nädalaga on see tehtud kas raadios või ajalehes, kui ma seda väga soovin. Pariisis või Moskvas võtaks see keskmiselt linlaselt aastaid kui mitte pool elu x 2, kuni avalikkus teda kuuleb!
    Eesti kodanikuks olla tähendab olla vaba, mitte karta, nagu see inimpõlv tagasi Nõukogude Vene rüpes üldiseks kombeks oli.
    Selle mõistmises peab seisnema kodanikuteadvuse kasvamine. Siin on ka võimalik midagi õpetada ilma vastandumiseta.

  3. lihtmaalane ütleb:

    Austatud härra Parve-küsimus-mis saab Teie või minu või meie või nende vabade arvamuste avaldamistest edasi??? Pakun, et need upu(tatakse)vad infomürasse. Mõtteid ja ideid on väga erinevaid,ka väga häid, väjundiks on vaid lootus -ehk keegi leiab minu arvamisest mingi tera…

  4. D1 ütleb:

    Keeruline probleem, keeruliselt lähenetud aga primaarne lahendus on peidus perekonnas. Millised on vanemate väärtushinnangud ja suhe riiki ning nende endi kodanikutunnetus.Nende suhtumine kandub lastele imekspandava jõuga üle, koolile jääb vaid suunav roll. Eks me suunagi päevast-päeva. Mõnede juures edukamalt aga mõnede juures… lausa raevu tekitab osadele lastele kodust edasikandunud toimetulekufilosoofia: mul on lihtsam taotleda toetusi kui 1000 euro (sic!)eest tööd orjata!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!