KRATT aitab plagiaadi vastu võidelda

22. mai 2015 Madli Leikop ajakirjanik - KRATT aitab plagiaadi vastu võidelda kommenteerimine on välja lülitatud

Kratt on eesti folklooris nõiduslik olend, kes oma valmistajale vara kokku kannab. KRATT ehk kraaditööde autorsuse tuvastamise tarkvara on süsteem, mis autori töö pigem laiali lammutab – kui süsteem tuvastab teadustöös plagiaadikahtluse, on mõistlik tehtu kriitilise pilguga üle vaadata.

HITSA-s välja töötatud, haridusasutustele kasutamiseks loodud plagiaadituvastussüsteem KRATT kasutab dokumentidest korduste leidmiseks digitaalsetes arhiivides olevaid töid, eestikeelset Vikipeediat ning eestikeelset internetti ning kontrollib sarnaselt ka kõiki süsteemi käsitsi lisatud töid. Kahtluste ilmnemisel genereerib KRATT raporti, kus probleemsed kohad on võrdlusmaterjaliga kõrvuti ära toodud, võimaldades asjaosalistel anda hinnang lõpliku otsuse tegemiseks.

HITSA infosüsteemide arenduskeskuse juht Eneli Sutt rõhutab, et ehkki KRATT-i teatakse kui plagiaadituvastussüsteemi, on tegu siiski sarnasustuvastusega. „Fakti, kas sarnasuse näol on tegemist plagiaadiga või mitte, peab kindlaks tegema kool. Ei ole ette kirjutatud, et kui kellegi tööst, raamatust või artiklist on võetud viie rea pikkune tsitaat, siis ei ole tegu plagiaadiga, aga kui kuus rida, siis on. KRATT-i tegemise alguses oli suur teema, kas süsteem peaks otsustama plagiaadi üle või mitte. See jäeti ikkagi inimeste teha,” selgitas Eneli Sutt.

Kõrgkoolide vajadusi silmas pidades

KRATT loodi kõrgkoolide vajadusi silmas pidades, sest seni on plagiaadi­tuvastus (puudulik või puuduv viitamine, tekstide sarnasus) olnud peamiselt õppejõudude õlgadel. Koolid on KRATT-i nüüdseks kasutanud aasta­jagu. Portaaliga on liidestatud Tartu ülikooli, Tallinna teh­ni­ka­ülikooli, Tal­linna ülikooli, Eesti maaülikooli, Tartu tervishoiu kõrg­kooli ning Tallinna tervishoiu kõrgkooli kraaditööde arhiivid, mis sisaldavad doktori-, magistri- ning bakalaureusetöid.

Analoogset sarnasuse tuvastamise tarkvara on maailmas igasugust. Sestap analüüsiski töörühm alguses, et äkki on mõnda neist võimalik kasutusele võtta, kohandada, tõlkida. „Selgus, et mõistlikud variandid on tasulised. Aastane litsents suurele ülikoolile läinuks maksma sama palju kui meil uue tarkvara ehitamine. Ideelabor OÜ oli juba hakanud töötama välja algoritme, kuidas mida võrrelda. Ülikoolides oli tuvastussüsteemide teooriat põhjalikumalt uurinud inimesi. Nende kaasabil alustasime. Projekt kestis kaks aastat,” rääkis Eneli Sutt.

Kuidas kõrgkool KRATT-i kasutada saab? Täidetud peab olema kaks tingimust. Esiteks peavad koolil olema tööd digitaalselt arhiveeritud. Millist tark­vara selleks kasutatakse, ei ole oluline. Arhiveerimistarkvarad on liidestatud KRATT-iga. „KRATT-i ei panda lõputöid, vaid KRATT käib kooli arhiivis ja võrdleb materjale nende töödega,” selgitas Eneli Sutt nii lihtsalt, et võhikki aru saaks. „Kui kool lisab arhiveerimiseks uusi töid, käib KRATT need kõigi teiste vastu läbi. Kooliti on arhiveerimine erinev, osa arhiveerib ainult magistritöid,” selgitas Eneli Sutt.

Teine tingimus on, et kool peab olema TAAT-iga ühendatud. Lühidalt öeldes on TAAT süsteem, mis võimaldab KRATT-i sisse logida kõrgkooli kontoga. Kasutaja saab kõrgkoolist kasutajatunnuse ja rolli (tudeng, õppejõud, administraator jne), TAAT vahendab, kas isikul on õigus näiteks Tartu ülikooli kontoga KRATT-ile ligi pääseda. Teisisõnu – KRATT-i sisenemiseks ei pea looma eraldi kontot, parooli, kasutajatunnust jms. Pärast kõrgkooli, kui konto kaotab kehtivuse, peatub ka ligipääs KRATT-ile.

Tudeng katsetas KRATT-i

Tartu ülikooli õigusteaduskonna magistrandi Birgit Aasa lõputöö oli aprilli keskpaiku nii kaugel, et võis KRATT-i katsetada: kas süsteem tuvastab sarnasusi mõne varasema tööga? Ei tuvastanud. Birgit Aasa lõputöö käsitleb aborti kui vastanduvate huvide situatsiooni ning küsimust, kas ja mis juhtudel saab seda pidada inimõiguseks. „Uurin rahvusvahelisi ja regionaalseid standardeid, teen võrdleva analüüsi, kas ja mis tingimustel võib aborti pidada inimõiguseks ning millal peavad riigid tagama abordi kättesaadavuse,” avas Birgit Aasa töö tagamaid. „Välismaal on tuvastussüsteemid plagiaatide vältimiseks laialt levinud. Umbes aasta tagasi kuulsin, et on süsteem, kust saab läbi lasta ka eestikeelseid töid, aga KRATT-ist sain teada alles nüüd,” rääkis Birgit Aasa. „Teadustööd kirjutades tuleb nii või naa kellelegi viidata. Plagiaat ongi pigem see, kui jätad teiste töödele viitamata. Samas ei näe ma põhjust, miks peaks nii käituma – teadustööd hinnatakse ju ka selle põhjal, kellele, kuidas ja kui palju viitad. Mida uuemad ja usaldusväärsemad allikad, seda parem. Vaatasin eelmiste aastate häid töid üksnes vormistuse poole pealt, näiteks kuidas ühtlustada viitesüsteemi. Ei kujuta ette, et võtaksin kellegi teise tööst terveid lõike,” sõnas Birgit Aasa. „Kuna teadustöid kirjutatakse palju, võivad mõtted tahtmatult korduma hakata. Selleks on eestikeelne tuvastussüsteem ilmselt hea. Juba huvi pärast tahan teada, mis tulemuse KRATT mulle annab.”

Mitte karistus-, vaid harimismeetod

HITSA infosüsteemide arenduskeskuse juht Eneli Sutt selgitas KRATT-i kontrollipõhimõtteid põhjalikumalt: tööd, mis lisatakse arhiivi, kontrollitakse juba olemasolevate vastu, lisaks on võimalik töö n-ö ühekordselt üles laadida ja see kontrollitakse arhiivitööde (vastupidist protsessi ei toimu) ja eestikeelse interneti vastu. „Kool saab teha piiranguid, mitu korda üliõpilane oma tööd kontrollida saab. Ma ei tea, kas seda piirangut on kasutatud. Kui KRATT-iga alustasime, oli ka seisukohti, et üliõpilasi ei tohiks süsteemile ligi lubada; et see on karistusmeetod plagieerimise eest: vaatame töö üle ja karistame. Projekti lõpuks otsustati kasutada KRATT-i pigem kui harimismeetodit,” selgitas Eneli Sutt. Töös võib viide ka kogemata panemata jääda, hea, kui süsteem sellele tähelepanu juhib. Samas – viitamise kord erineb kõrgkooliti ja masinale pole alati võimalik selgeks teha, mis on viide ja mis mitte. Ja veel, mida on palju küsitud – KRATT ei tõlgi. Kui ingliskeelne tekst panna sõna-sõnalt eesti keelde, siis seda ei tuvasta KRATT sarnasusena, masin sellest aru ei saa.

„On küsitud, kui palju koolid plagiaati leiavad. Meil keskselt seda infot ei ole. Samuti infot, millal ja kuidas kool plagiaadikahtlusega töö menetlusse võtab. Laiendatud ligipääs arhiivide võrdlemisse on koolides üksikutel inimestel, tõenäoliselt jäävad paljud leiud väga kitsasse ringi,” kommenteeris Eneli Sutt.

Kui leitakse sarnasus, siis ei ole nii, et arvuti annab vilet ja ekraanile ilmub punases kirjas suurte tähtedega hoiatus „PLAGIAAT!”. Süsteem näitab teise töö sarnast kohta ja veidi teksti sarnase lõigu ümber, et kontekst oleks kontrollijale mõistetav. Tagasiside ei tule minuti pealt, sest kui on 12 000 tööd, mille vastu koolide arhiivides võrrelda, pluss 20 miljonit eestikeelset dokumenti internetis, tuleb veidi kannatust varuda.

„Uurisime senistelt kasutajatelt, mida võiks süsteemis täiendada või muuta. Suuremahulisi lisaarendusi ei soovita, pigem tõsteti esile kasutusmugavust suurendavaid nüansse, mis kindlasti ka realiseeritakse,” sõnas Eneli Sutt.

KRATT

(http://kratt.edu.ee/)

on töötatud välja meetme „Kõrgkoolide koostöö ja innovatsiooni arendamine” projekti „Kaasaegse plagiaadituvastussüsteemi väljatöötamine ja juurutamine kõrgkoolide töökorralduses” raames. Väljatöötamist juhtis HITSA, teostas Ideelabor OÜ. Igapäevaselt haldab KRATT-i HITSA koostöös Ideelabor OÜ-ga.

KÕRGKOOLIDE ARVAMUSED

„Hea algatus, mis vajab edasiarendamist”

Tiia Vihand

Tallinna tehnikaülikooli õppeosakonna juhataja:

KRATT on TTÜ-s kättesaadav kõigile, tudengitele ja õppejõududele. Oleme soovitanud seda kasutada õppejõududel kontrollivahendina ning tudengitel oma koolitööde puhul, et nad õpiksid plagiaati tuvastama ja sellest hoiduma.

Soovitame KRATT-i kasutada ka 1. ja 2. taseme lõputööde kaitsmise eelseks plagiaadikontrolliks.

KRATT on hea algatus plagiaadi­vastases võitluses. Samas on KRATT praegu üsna piiratud võimalustega ning vajab edasiarendamist, et olla mugavamini käsitletav ja tõsisemalt võetav. Praegu on see eestikeelne, kontrollib töid vaid eestikeelsete tasuta andmebaaside ja ülikoolide digikogudes olevate tööde vastu.

„Loomevargus on vargus nagu iga teinegi”

Siret Rutiku

Tartu ülikooli õppeosakonna juhataja:

KRATT-i kasutamine on TÜ-s vabatahtlik. Sellise võimaluse olemasolust on TÜ töötajatele ja doktorantidele koondatud info koos muu autoriõigusi puudutava infoga TÜ siseveebis pealkirja „Autoriõigused õppetöös” all. Üliõpilastele KRATT-i kasutamist eraldi soovitatud ei ole, küll on selle süsteemi kasutamise võimalusele viidatud igal aastal sisseastujatele antavas tudengiteatmikus.

KRATT-i juurdepääsud on praegu seadistatud üldistel alustel, nagu algselt arendajaga kokku lepitud (töötaja, üliõpilane, administraator). Üliõpilastele laiemate õiguste andmist ei kaalu me enne, kui süsteem muutub funktsionaalsemaks ja töökindlamaks. Töid võrdleva õppejõu pädevuses on otsustada edasine tegevus, kui ta tuvastab KRATT-is kahe või enama töö vahel sarnasused. Juhin tähelepanu, et kahe töö sarnasus ei tähenda veel plagiaati ja ükski süsteem ei saa inimese asemel otsustada, kas tegu on loomevargusega või mitte. Juhul kui õppejõu hinnangul on tegu loomevargusega, saab lähtuda õppekorralduse eeskirjas sätestatud protseduurist.

Kindlasti on igasugustest abivahenditest, sealhulgas KRATT-ist, kui see funktsionaalsemaks ja töökindlamaks muutub, kasu loomevarguse ennetamisel ja selle vastu võitlemisel, arvestades, kui lihtsalt on täna info elektroonselt leitav ja kopeeritav ning kui keeruliseks on seoses IKT-vahendite kiire arenguga muutunud autoriõiguste küsimused. Siiski ei piisa ühestki süsteemist, kui ei parane inimeste teadlikkus autoriõigustest ja nende kaitsest ega muutu hoiakud loomevargusesse (see on vargus nagu iga teinegi). Seepärast pühendame oma tähelepanu üliõpilaste ja töötajate üldise teadlikkuse tõstmisele.