Kui kool kohtub teatriga

NUKU muuseumi juht Maria Usk õppis lavakunstikoolis kõige esi­mesel nukuteatri magistri­kursusel ning jätkas nukuteatri esteetika uurimist doktorantuuris, mis on nüüd lõpusirgel. Lavakoolis õppimise ajal kutsuti Maria Viimsi kooli näiteringi juhendama ning peagi hakkas ta ka draamaõpetust andma. Nii kohtusid kool ja teater. Maria avastas, kui palju on õpetaja töös võimalik võtta üle näitlejatehnilisi, seejuures nukuteatritehnilisi harjutusi.

Oh seda häbi!

„Kui ma väljendan ennast nuku abil, siis pole mul piinlik, sest ma ei esinda ennast. Samuti siis, kui panen maski ette. Kõige lihtsam ja neutraalsem mask on A4 paberist, kuhu on lõigatud silmad, nina ja suu. Kui panna see inimesele näo ette ja paluda tal mängida publiku ees, saalis või suuremas ruumis mõnda looma, ning seejärel võtta mask ära ja paluda sama harjutust uuesti sooritada, on hästi naljakas, kui enesekriitiliseks inimene muutub. Milline häbi paistab näost, kui maski ei ole! Inimene lubab endale päris palju, kui ta silmad ei paista, sest ta keha on siis anonüümne. Aga maskita tuleb välja naeruvääristamise kartus, mis on ka õppetükki vastava õpilase puhul levinud: ma ei oska vastata, ma ei ole piisavalt tark, parem ma ei ütle midagi.”

Tahvli ees saab nalja

„Hirmuga võitlemise algus on minatunnetus. See, et tunnen ennast oma kehas hästi. Tunnetan, mis minus toimub, ja tean, kuidas seda välja näitan.

Hirmu ületades tean, et võin ja tohin eksida. Näiteks üks lihtne harjutus väikestele lastele: minna klassi ette ja joonistada kinnisilmi tahvlile päike või naerunägu. Need kukuvad välja „valesti” ja koledad, ja klass naerab, aga see naer on heatahtlik. Et tahvli ees seisev laps eksib, on korraga täitsa okei. See on isegi hea, sest kõigil on nalja kui palju, lapsel endal ka.

Hirmu puhul on väga hea lastele lugusid jutustada. Seda ei pea tegema verbaalselt, vaid võib kasutada nukuteatri tehnikat – jutustada näiteks kahe käe abil, mis on nagu kaks rääkivat tegelast. Jutustada saab ka jalgadega, pantomiimis või helidega. Muidugi võib jutustada ka, nagu esitaks kuuldemängu. Võimalusi on palju. Loo tegelasi saad kujutada ju kõigega – vihikutega, pliiatsitega, kriitidega … Väikestel lastel on loomuses, et kõik elab. Esemete hingestamine on neile igapäevane asi.”

Õpetaja istub vales kohas

„Kui panna õpetaja näitleja ja õpilased publiku rolli, tuleks mõelda, kuidas olla paremini nähtav ja kuuldav. Ruumiteooriad, mis kehtivad teatrilaval, kehtivad ka klassiruumis.

Katse-eksituse meetodil proovisime seda kunagi ühes koolis õpetajatega. Õpetajad istusid klassis või saalis ja katsejänes esines. Alustuseks jagasime lava kuueks sektoriks ning hindasime, kuidas kaks sarnases kostüümis inimest eri sektorites samaaegselt mõjuvad. Proovisime sama klassi ees, ainuke vahe oli distants. Distants teeb ruumis oma töö, energia liigub ning jõuab laval ja klassis kohale veidi erinevalt. Kui saali laval jõuab õpetaja pilguga kogu publikuni, siis klassis, õpilaste lähedal seistes, lõigatakse osa klassi vaateväljast ära. Lähedus töötab siis kontaktile hoopis vastu.

Peale distantsi on tähtis ka asukoht, kus seista. Kõige märkamatum koht, kus õpilane õpetajat ilmselt ei näe, on ukse juures. Kontrolltöö ajal võiks õpetaja seal seista, kui tahab spikerdajaid tabada. Õpetaja laua tavaline asukoht on lavapaiknevusteooria kohaselt kõige kehvem punkt, kust publikule midagi kohale võiks jõuda, sest ruum mängib esineja üle. Ta ei suuda oma energiaga ruumi haarata, kui laua taga istub. Parem on tõusta püsti ja seista laua ette. See on sama, mis nukuteatris teatriuuendus kuuekümnendatel – näitleja tuli sirmi tagant välja. Et publikuga suhestuda, energia liikuma panna ja „kohale jõuda”.”

Targa inimese õnnetus

„Oleks hea, kui nii õpilased kui ka õpetajad saaksid läbida draamakoolituse, kus õpitakse tundma minapilti – kes ma olen, kuidas ennast tunnen, millised on mu sisemised ja välimised rütmid, kuidas ma need mängima panen, et ennast suunata. Ennastjuhtiv inimene julgeb ise otsustada, tal ei teki komplekse ja ta ei kapseldu enesesse. Mulle jäi koolis silma, et mitte ainult õpilastel, vaid ka õpetajatel on oma pingelises töös psühholoogilist tuge vaja. Direktor palus mul ühe lapse aitamiseks teha draamaõpetuse tundi. Veel paari klassi õpetajad soovisid draamaõpetust. See pandi inimeseõpetuse ja klassijuhatajatunni asemele. Tegin poolteist tundi järjest lastega harjutusi, mänge või tegevusi ettevalmistatud teemal. Nädalavahetusel vahetasime meilitsi infot – millised on klassi probleemid, kellega on mida juhtunud, sellest lähtudes valisin teemad ja ehitasin üles tunni, mis oli iseenesest nagu lavastuse kokkupanek. Tegevus oli hästi praktiline, me ei lahendanud kunagi töölehti. Õpetaja istus samuti klassis ja nägi enda õpilasi kõrvalt – kuidas nad reageerivad, kes mida teeb. Õpetajad väärtustasid just kõrvaltvaatamist. Kujutan ette, et õpetaja võis seejuures ka iseennast analüüsida – kuidas tema käitub ja mida märkab klassi ees olles. Kindlasti on õpetaja draamakoolitajast palju targem ja kogenum, aga oluline on värske pilk.

Õpetajatele eraldi draamakoolitust tehes leidsin, et nad on küll väga targad ja oskavad palju, aga tihtilugu ei julge teha seda, mida tahaks. Targa õnnetus on, et ta ei söanda katsetada, kui ei ole professionaal.”

Ka füüsikat saab kodustada

„Teatriharidusest rääkides on nukuteater võimas meedium. Nukk kannab endas üldistust. Kui näiteks Punamütsike on draamalaval üks tüdruk, kellel on punane müts, siis nukulaval on Punamütsikesse koondunud kõik tüdrukud, terve naissugu, tal on sümboli tähendus. Meid ümbritsevad tavalised esemed muutuvad nukulaval väga oluliseks – ese laval õpetab asjadele tähendust lisama.

Juri Lotmani järgi saab teadmisi kahel viisil: „mina–tema” ja „mina–mina”. „Mina–tema” vormis teadmiste edasiandmine on Euroopa uusaja õpetussüsteem. Selle alla kuuluvad kõik õpikud ja konspektid, kust me oleme õppinud, materjal õpitakse „selgeks”.

Arvan, et teater on „mina-mina” õppimisviis. Kui võtame neljanda klassi õppekavast Pinocchio teema ja läheme pärast selle läbivõtmist klassiga teatrisse „Pinocchiot” vaatama, ei saa me uut infot sellest, mis seal juhtub, aga kui lavastus meid puudutab, omandame teemat sügavuti, avastame enda jaoks uut ja info hulk kasvab ikkagi.

Arusaadavalt peab teater vaatajat puudutama, aga ka füüsikas on puudutav olemas. Kui sa oled füüsikas kehv, sul lihtsalt ei ole loogilist mõtlemist, siis mingi aspekt peatükis puudutab sind ikkagi, olgu või väike. Kui laps leiab sealt enda jaoks pisikese puudutava niidiotsa, saab teadmine lapse omaks. Mulle meeldib sellist õppimist „Väikese printsi” järgi kodustamiseks nimetada.”

—

Pühakuju ja veiderdaja

Vanades väljakaevamistes on leitud inimese kõrvalt nukke. On arvatud, et kunagi usuti, et inimese sees elab väike inimene, kes juhib suure inimese tegemisi ja valikuid. Tõenäoliselt arvasid meie esivanemad, et magamise ajal läheb see väike inimene suure kehast välja.

Nukk on inimese kõrval olnud väga ammu. Tänapäeval on teemaks, kas nukuteater on laste- või ka noorte ja täiskasvanute teater. Ajalooliselt on see olnud kõigi teater. Päris kindlasti on see lasteteater, kuna laps animeerib enesele märkamatult maailma niikuinii.

Nukuteatri eripäraks on läbi ajaloo olnud see, et ta ei ole kunagi kuulunud eliitkultuuri. Nukuteater on olnud küll ka Euroopa kultuuris, aga enamasti draamateatri kõrval. Kui esinesid tänavakunstnikud, mustkunstnikud, žonglöörid, käis nukuteater nendega kaasas. Või oli draamaetenduse eel nukuetendus. Iseseisva haruna hakkas kunstiline nukuteater laiemalt levima alles 20. sajandil. Nukuteatri liike hakati jõuliselt kasutama möödunud sajandi keskel, enne seda olid rändtruppidega ja laadaplatsidel esinevad nukud, teisalt sakramentaalsed nukud kirikus. Nukuteater peab tänama ka keskaegset vaimulikkonda, kes lasi nukkudel olemas olla.

Ühelt poolt sakraalsus, teiselt veiderdamine. Need kaks poolt on teineteist täiendanud ja üks pole õigem kui teine. Praegune liigirohkus, mida nukuteater kasutab, on teadlik kogum, vastavalt sellele, milline väljendusvahend on parajasti kõige parem.