Kuidas kasvatada tarbimisteadlikke e-kodanikke?
14. mail toimus Tallinnas tarbijakaitseameti ja kaubandus-tööstuskoja eestvedamisel konverents „Kuidas tarbijast sai kaup ja milline on tulevik“, millel arutati muu hulgas ka seda, kuidas sisendada noortele tarbimisteadlikkust ja netiturvalisust ning kas seda peaks koolis õpetama senisest enam.
Konverentsi, millel maaliti kuulajate silme ette võib öelda, et pisut õõvastavgi pilt sellest, kuidas nende iga nende netis tehtud liigutust analüüsitakse edasiste reklaamide ja pakkumiste tegemisel, lõpus peeti kaks vestlusringi: ühes said sõna õpilased, teised haridustöötajad. Mõlemast jäi kõlama kaks tõsiasja: esiteks, et nii mõnelgi juhul teavad õpilased netivõimalustest juba rohkem kui õpetaja ning teiseks, et netiteadlikkuse õpe oleneb suuresti konkreetsest koolist.
Näiteks Põltsamaa ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Tiia Mikson kõneles, kuidas nende kooli õppesuunad said koostöös Tartu kutsehariduskeskusega hiljuti üle vaadatud ja ära muudetud just valitsevat nõudlust ja olukorda arvestades: sotsiaal-, majandus- ja IT-põhiseks.
„Kui oli vaja ID-kaarti kasutades eksamile registreeruda, ilmnes, et paljud õpilased ei oskagi seda teha. Tõime selle kohe õppekavasse sisse,“ rääkis Mikson, kuidas reaalne elu õppekavades jooksvalt korrektuure teeb. Teise näitena rääkis ta loo, kuidas üks poiss häkkis sisse nii kooli kodulehele kui hiljem ka RIA-sse, mille peale võeti kavva omakorda küberkaitsekursus. Veel kõneles ta sellest, kuidas kooli digipäevale tuli kordades rohkem lapsevanemaid kui näiteks koosolekule, ning et tol päeval võis kuulda dialooge, kus laps vanemat arvuti tagant minema kutsus sõnadega: isa, lähme, ma õpetan sulle pärast kodus, kuidas seda teha saab.
„Kool ise muutub õppivaks organisatsiooniks. Ehk tulebki osa õppetööst korraldada nii, et muna õpetab kana. Eesti õpilased ei ole enam õpetamise objektid, vaid ressurss kaasõpetajana,“ ütles Tallinna ülikooli haridustehnoloogia vanemteadur Mart Laanpere.
„Piltlikult öeldes, kui kakskümmend aastat tagasi teadis õpetaja, mis on õige, mis vale, siis tänapäeval ta ei tea seda, aga teab, kuidas toimub õpilase areng,“ nõustus teatud määral ka haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar, kes tõdes, et haridussüsteemis tuleb kahtlemata aeg-ajalt midagi muuta, aga nentis, et see peab olema siiski väga hästi argumenteeritud, sest igale valdkonnale tundub enda teave kõige tähtsam, aga tunde ja materjali lõputult lisada ei saa ning midagi lisades tuleb alati millestki loobuda, et mitte tekitada koolides lisakoormust ja stressi.
Laanpere ütles välja ka selle, et koostöös haridusministeeriumiga luuakse parajasti pilveteenust tööpealkirjaga „Pilvik“, kuhu aasta lõpuks peaks olema võimalik oma õppematerjale üles laadida mitte ainult õppematerjalide loojatel ja õpetajatel, vaid ka õpilastel. Lahendus hakkab jälgima inimeste käitumist – tõsi, mitte üksikisiku tasandil, rõhutas ta korduvalt: nuhkimiseni me ei lähe! –, mille alusel saab teenus soovitada kasutajale ka muid materjale, mida sama teaviku teised vaatajad kasutanud on. Laanpere rõhutas, et pilvelahendus ei asenda iialgi õpetajat, vaid on talle abiks ning päris ilma õpetajata ei saa, seda on näidanud paljud maailma kogemused.
Nii nagu koolide ja õpetajate, on ka õpilaste seas eri suhtumist ja teadlikkust. On neid, kes peavad pidevaid internetireklaame tüütuks ja tülikaks, kui ka neid, kes oponeerisid: „Vahel on isegi kasulik, kui ma tahan midagi osta ja just seda pakutaksegi.“ Niisamuti leidis näiteks Hanna Maria Leemets Tallinna Pelgulinna gümnaasiumist, et õpilastele tuleks rohkem rääkida, mida võib kaasa tuua iga Facebook´i pandud kommentaar, Marek Siinvert Tallinn Lilleküla gümnaasiumist tõdes, et oli päris ehmunud, kui avastas, et Google juba mõnda aega tema teekonda jälgib, aga Lee Marion Lepik Tallinna ühisgümnaasiumist märkis hoopis, et sageli räägitakse juba asjust, mida lapsed ammu teavad ning tihti sisestatakse õpilastele hirmu, aga võiks rääkida hoopis sellest, kuidas tuleks käituda, et ei peaks kartma.