Laps läheb lasteaiast kooli
Kooliks ettevalmistus algab lapse sünnist
Kui mitte enne, siis viimasel lasteaia-aastal on lapse kooliminekust hõivatud kõik – lapsevanemad, õpetajad ja lapsed ise. Lasteaedades toimuvad arenguvestlused, kus vanematele räägitakse lapse koolivalmidusest ja kooliks vajalikest oskustest, lastele korraldatakse teste ja arengumänge.
Nõudmised kooliminejale on tõepoolest ajaga suurenenud – eeldatakse, et laps oskab kooli minnes mingil määral lugeda, arvutada, kirjutada, loovalt ja loogiliselt mõelda ning püsivalt tegutseda. Seda eriti sisseastumiskatsetega koolides. Et katsetel silma paista, tulebki rohkem õpetada. Meie kogemus näitab siiski, et lastel, keda on hakatud mõni kuu enne katseid spetsiaalselt ette valmistama, ei ole eeliseid ülejäänute ees. Küll aga on eeliseks rõõmus ellusuhtumine ja huvi õppimise vastu, sest kool nõuab järjepidevat tööd ja aastatepikkust pingutust.
On vanemaid, kes usaldavad lasteaeda ning arendavad lapse silmaringi ja kinnistavad lasteaias õpitut kodus lisaks. Leidub ka neid, kes loodavad pigem eelkooli või koduõpetaja peale. Samas on küsitav, kas paar tundi kord-kaks nädalas on piisav kõigi vajalike teadmiste omandamiseks. Lasteaias töötavad õpetajad lapsega mitu aastat, mitte ainult aasta enne kooli. Iga uus teadmine põhineb eelmisel, ajaga tekivad kogemused ning oskus seostada. Alates teisest-kolmandast eluaastast lugemiseks ettevalmistusi tehes – häälides, häälikut ja tähte seostades, häälikumänge mängides jne – pole olnud vaja ühtki last eraldi lugema õpetada, vaid nad hakkavad ühel hetkel iseseisvalt lugema. Loomulikult nõuab see sobiva õpikeskkonna loomist ning huvitavat tegevust, mis innustab last tegutsema. Laps, kellel on huvi, õpib kiiresti ja kergelt ning sageli iseendale märkamatult.
Väita, et kooliks hakatakse valmistuma viimasel lasteaia-aastal, tähendab, justkui varem ei oleks lapse eduka hakkamasaamise nimel midagi tehtud.
Tegelikult algab ettevalmistus juba lapse sünnist. Oskus riietuda, süüa, eakaaslaste ja täiskasvanutega suhelda ning palju muud ei ole otseselt kooliks valmistumine, ometi on need oskused elus hakkamasaamiseks vajalikud. Kui teadvustada endale, et kooliks valmistumine ei ole üheaastane projekt, vaid pikem protsess, vähendab see oluliselt stressi, mille toob kaasa keskendumine ainult viimasele lasteaia-aastale, mil tundub, et aega jääb väheks ja kõike ei jõua.
Kooliminek on oluline sündmus nii lapsele kui ka tema vanematele. Enamik lastest elab sisse raskusteta, kuid on ka neid, kellel kohanemine rohkem aega võtab. Samuti peab kool olema võimeline kohanema lapsega. Lasteaias ja koolis õppimine erinevad praegu väga palju. Kui lasteaias on kõik teemad seotud tervikuks ning päeva jooksul õpitakse mitmekülgse tegevuse kaudu, siis koolis tekib arusaam eri ainetest ning õppetöö toimub kindla pikkusega tundides. Lasteaias on õppimine paindlikum, rohkem tehakse tööd väikestes gruppides, kus igale lapsele leitakse jõukohane tegevus, et ta eduelamust kogeks, ning laps ei võta õppimist kohustusena. Ei teki olukorda, kus osal on igav seepärast, et neil on liiga lihtne, ja teistel seetõttu, et on liiga raske.
Koolis on kõigi jaoks tempo ühesugune, ainekeskne õpe ja pikemad tunnid nõuavad oskust pikemat aega keskendunult tegutseda. Et laps uue süsteemiga harjuks, peaks üleminek olema järkjärguline ja sujuv. Järjest enam on nii lasteaedades kui ka koolides erivajadusega lapsi, kellel on õigus saada haridust nii, nagu nemad on seda võimelised vastu võtma.
Lasteaiast kooli mineku peaks sujuvamaks muutma koolivalmiduskaart, mis annab ülevaate lapsest ja tema üldisest arengutasemest. Näeme koolivalmiduskaarti lasteaia ja kooli ühenduslülina, mis aitab eri haridusastmete õpetajatel omavahel infot vahetada. Mõistagi on kasu kaardist, mis on informatiivne ja põhjalik, mitte üldsõnaline ja kõigi kohta ühesugune. Tähtis on, et kool oleks sellest ka sisuliselt huvitatud. Professionaalne õpetaja oskab kirjutada kõigest, nii lapse tugevustest kui ka arenguvajadustest nii, et keegi ei tunne end solvatuna. Õpetaja on ju teinud lapse ja tema koduga koostööd aastaid, nii et koolivalmiduskaart ei tohiks kaasa tuua üllatusi.
Seisukohaga, et selline kaart lapsi kuidagi märgistab, me nõus ei ole. Vastupidi, see aitab lapse tugevustest, omapärast ja huvidest parema pildi saada, tänu millele saab tal aidata kergemini kohaneda uue keskkonna ja uute inimestega. Kui lasteaias on märgatud, et laps on väga tagasihoidlik, aga tema teadmised on head, saab sellega koolis arvestada. Oleks suur raiskamine kui lasteaiaõpetaja ei annaks edasi seda infot, mis tal lapse kohta on.
Leiame, et lasteaiaõpetaja arvamust võiks ka koolipikenduse taotlemisel praegusest rohkem usaldada ja arvestada. Kahjuks ei oma õpetaja koostatud põhjalik iseloomustus praegu erilist kaalu. Võime tuua konkreetse näite, kui lapsevanemale öeldi, et ainult õpetaja hinnangu alusel komisjon menetlust ei alusta. Ometi oskab neli aastat lapse arengut jälginud õpetaja kindlasti hinnata, kas laps on valmis kooli minema või ei.
Lasteaia ja kodu koostööst on räägitud palju. Selleta ei ole lapse edukas hakkamasaamine lasteaias ega sujuv kohanemine kooliga võimalik. On oluline, et kodu toetaks lasteaeda lapse tegemistest osa võttes ning lasteaed omakorda nõustaks lapsevanemaid. Lasteaia tähtsaim roll ongi toetada lapse enesehinnangut ja õpimotivatsiooni. Juba filosoofid on öelnud: „Sa kas usud, et saad millegagi hakkama, või usud, et sa ei saa millegagi hakkama. Igal juhul on sul õigus.”
Kristi Kirbits, MLA Viimsi Lasteaiad Astri maja pedagoog-metoodik;
Kerli Stein, TLÜ kasvatusteaduste doktorant
—
Mida arvavad õpetajad eelkoolist ja koolivalmiduskaardist
Tallinna haridusameti andmetel on Tallinnas eelkooliklassid enamiku koolide juures. Ka Pääsküla gümnaasiumis on eelkool olnud aastaid. Algklassiõpetaja Ave Härmsalu, kes on eelkoolirühmi õpetanud ja sügisel uue esimese klassi võtab, peab eelkooli vajalikuks. Lugemist ja arvutamist õpitakse ka lasteaias, eelkooli eesmärk on tema sõnul pigem see, et laps saaks tutvuda õpetaja, koolimaja ja koolisüsteemiga ning kohaneks kooliga lihtsamalt.
„Tänavu käis eelkoolis paarkümmend last, kellest paljud tulevad sügisel minu klassi,” räägib Ave Härmsalu. „Oleme omavahel tuttavaks saanud, kooli reeglid tundides läbi rääkinud ja ma usun, et neil on lihtne kooli tulla. Koolivalmiduskaarti mina oluliseks ei pea, seda enam, et tihti kirjutatakse sinna ümmargune jutt. Pilt lapsest kujuneb mul esimeste nädalate-kuude jooksul.
Eelkoolid on küllaltki populaarsed. Ühelt poolt on koolid ise huvitatud, et neil jätkuks esimesse klassi tulijaid. Teisalt peavad eelkooli vajalikuks lapsevanemad. Alushariduse programmis on küll kirjas, milliseid oskusi kooli tulevalt lapselt oodatakse. Vanemad aga on rääkinud, et koolis nõutakse rohkem, kusjuures mitte ainult eliitkoolides. Eelkoolis ei käi ainult kodused lapsed, enamik on lasteaialapsed, ehkki lasteaias õpitakse sama programmi järgi. Meil toimus eelkool sel aastal kord nädalas, õppisime lugemist ja arvutamist, kord-kaks kuus oli lisaks loovuse tund. Töölehed koostasime ise, et mitte korrata seda, mida tehakse lasteaias.
Seaduse järgi peaks kuueaastane laps käima lasteaias või eelkoolis. Aga kõik ei käi. Mul on olnud õpilane, kelle ema otsustas panna kohe teise klassi, sest ta oli hästi tragi. Gümnaasiumi lõpetaski ta medaliga. Palju oleneb lapse enda huvist õppimise vastu ja muidugi sellest, mida temaga kodus tehakse. Mõni hakkab nii lugema ja arvutama, et vanemad ei pane tähelegi.
Lugemist ja arvutamist peab kodus harjutama, ainult eelkooli peale lootma jääda ei saa. On lapsi, kellega tegeldakse palju, paraku ka neid, kellega üldse mitte. Mul käib praegu neljandas klassis tüdruk, kes ei käinud lasteaias ega eelkoolis ning esimesse klassi tulles ei tundnud tähtigi. Juba esimese aasta jooksul arenes ta väga palju ning tahtmist on tal õnneks praeguseni. Siiski on ta ka praegu, neljandas klassis, teistest maas. Talle oleks kasuks tulnud, kui ta oleks enne kooli aasta eelkoolis või lasteaias saanud käia.”
• • •
Keila koolis ei ole eelkoolirühma juba alates 2012. aastast. Algklasside õppejuht Kaja Peetris selgitab, et kuna omavalitsus tagab kõigile kooliminevatele lastele lasteaiakoha, lasteaiad aga täidavad alushariduse õppekava ja lapsed saavad kooliks piisavalt hea ettevalmistuse, leidsid lasteaia- ja kooliõpetajad üksmeelselt, et kooli juures ei ole vaja lasteaia tööd dubleerida.
„Saime aru, et lapsed ei vaja seda,” räägib Kaja Peetris. „Nad olid pärast pikka lasteaiapäeva õhtul eelkooli tundi tulles väsinud ja pidid hakkama tegema jälle sama, mida lasteaias. Me ei arva, et lastel oleks vaja koolikorraga kohanemist harjutada. Lasteaia viimases rühmas täidetakse ju samuti töölehti ja tegutsetakse kooli reeglite järgi. Nii lasteaia- kui ka kooliõpetajad olid ühte meelt, et kordamine pole vajalik. Tahan julgustada lapsevanemaid lasteaiaõpetajaid rohkem usaldama. Nad oskavad oma tööd ja teevad seda hästi.
Küll aga peame oluliseks koolivalmiduskaarte. Lasteaedadega on kokku lepitud, et pärast kevadist arenguvestlust edastavad nad need vanematega kokkuleppel otse koolile. Saime need kaardid juba mai alguses. Neist on klasside komplekteerimisel ja oma töö kavandamisel palju abi. Tuleb ette sedagi, et vanem pole lapse kohta antud hinnanguga nõus, enamasti on need vanemad, kelle lapsed vajavad eritähelepanu. Emal ja isal pole lihtne teada saada, et tema laps polegi kõige tublim. Aga selle kaardi alusel ei panda ühtki last õpiraskustega laste klassi või väikeklassi. Selliseid otsuseid ei saa teha üksnes lasteaiaõpetaja arvamuse põhjal, see nõuab põhjalikke uuringuid ja nõustamiskomisjoni otsust, sest seal taga on riigi raha.
Mida paremaks on läinud koostöö lasteaedadega, seda sisukamad on kaardid. On õpetajaid, kes ei taha muredest kirjutada, aga kui me neist ei räägi, ei saa neid ka lahendada. Probleeme ei ole mõtet peita, nendega tuleb tegelda. Kõik lasteaia- ja kooliõpetajad on ju huvitatud lapse arengust.
Keilas on kolm lasteaeda – Miki, Vikerkaar ja Rukkilill –, neist kahel on ka filiaalid, nii et meie kooli tulevad lapsed viiest majast. Meil on suur kool, juba teist aastat võtame vastu seitse paralleeli, üks neist on õpiraskustega laste klass. Lasteaedadega on koostöö tihe – viimase lasteaia-aasta sügisel käivad meie õpetajad lasteaias lapsevanematele rääkimas, millised ootused on koolil ja millele tasub tähelepanu pöörata. Kooli tulles võiks laps tunda tähti, osata kokku lugeda lühemaid sõnu, tunda numbreid ühest kümneni ja teha lihtsamaid tehteid. Aga kui ta seda ei oska, ega me ühtki last kooli võtmata jäta.
Aasta jooksul saavad lasteaia- ja kooliõpetajad omavahel kokku ja arutavad kooliga seotud teemasid. Märtsis kevadisel koolivaheajal on kooliga tutvumise päev – kõigi lasteaedade koolieelikute rühmad tulevad koos õpetajatega koolimajja, saavad endale klassi, istuvad koolipinki, teevad tööd. Lisaks teeme neile ekskursiooni, et lapsed koolimajaga tuttavaks saaksid.”
Tiina Vapper
Hea ja ülevaatlik artikkel, kuid mõistmatuks jääb alapealkiri “Kooliks ettevalmistus algab lapse sünnist” ja mõned selleteemalised mõtted. Elu on ikka elamiseks, mitte eluks ettevalmistamiseks mõeldud. Nii ka kooliks ettevalmistamine. Iga laps areneb omas tempos, õpib uusi asju, sh. mängimist, eneseteenindust ja väga palju muud, et elus toime tulla ja hakkama saada. Miks see just kooliks ettevalmistus on? Ei maksa kooli minemist ka üle tähtsustada, see on lihtsalt peale koolieelset iga loomulik järgmine aste. See liigne tähtsustamine tekitabki stressi nii vanemates kui lastes.