Lapse tervis sõltub väga palju perest

15. mai 2015 Tiina Vapper Õpetajate Leht - Lapse tervis sõltub väga palju perest kommenteerimine on välja lülitatud

Perearsti puhul on väga tähtsad empaatiavõime ja ärakuulamisoskus, kinnitab Kaja Arbeiter, kes pälvis esimese perearstina vabariigi presidendi suure tunnustuse – Punase Risti teenetemärgi. Foto: Indrek Susi

Pirita perearsti Kaja Arbeiterit iseloomustavad patsiendid kui äärmiselt professionaalset ja hoolivat tohtrit. Tänavu pälvis Kaja Arbeiter esimese perearstina ka vabariigi presidendi suure tunnustuse – Punase Risti teenetemärgi. Ta on olnud perearstiametis 20 aastat ning pannud koos kolleegidega aluse Pirita perearstikeskusele, mis on üks esimesi Tallinnas.

Nii värvirõõmsas ja hubases perearstikeskuses ei ole ma varem olnud.

See on meie endi kätetöö. Selle Kloostrimetsa teel asuva maja on projekteerinud arhitekt Roman Koolmar ning see ehitati 1938. aastal presidendi tellimusel valitsuse puhkebaasiks. Siin oli omal ajal 4. haigla pansion, kus puhkasid parteijuhid ja hiljem ka teenekad näitlejad. Aastaid tagasi saime selle vana maja oma valdusesse ning hakkasime korruste kaupa renoveerima. Majas töötab kuus perearsti, teisel korrusel on hambaravikabinetid, võtavad vastu psühhiaater, naistearst. Soklikorrusel on taastusravi ruumid – soolakamber, ravivann, massaaž ja füsioterapeudid. Maja ümber on avar aed, mida hoiame ise korras ja kuhu oleme haljastust lisaks istutanud, aga osa on veel vanast ajast alles.

Kas kuulute nende tohtrite hulka, kes on unistanud arsti elukutsest juba lapsena?

Ehkki meil pole suguvõsas ühtki arsti, teadsin tõepoolest juba lapsena, et tahan arstiks saada. Üks mõjutaja oli ilmselt see, et vanaema jäi insuldi tagajärjel halvatuks ja me pidime vennaga tema eest hoolitsema ning talle palju abiks olema. Teine see, et isa, kes tööga seoses tihti Venemaal käis, kohtus seal ühe sõjaväelasega, kelle tütar tahtis tulla Tartu ülikooli arstiteaduskonda. See tütarlaps oli meie juures korteris, nägin tema õppimist kõrvalt ja see tundus põnev. Ta töötab praegugi Paides arstina ja me oleme rääkinud, et tema õppis tänu minule ära eesti keele ja mina sain arstiks tahtmise temalt.

Lõpetanud olen aga hoopis legendaarse kirjanduskooli, Tartu 8. keskkooli. Kirjandite kirjutamine ei olnud mu tugevaim külg, mulle sobisid rohkem reaalained. Aga olla Vello Saage õpilane on omaette väärtus ja armastus raamatute vastu ongi pärit keskkooliajast. Teine legendaarne õpetaja oli keemiaõpetaja Astrid Kütt, kellele olen väga tänulik oma keemiateadmiste eest.

Ometi juhtus nii, et sain arstiteaduskonda sisse alles kolmandal katsel. Esimesel aastal oli füüsikaeksam neli, teisel aastal bioloogia, see otsustas. Aga soov ja tahtmine oli suur ning kolmas katse õnnestus. Keskkooli ja ülikooli vahelised kaks aastat töötasin Tartus veresoonte kirurgia sanitarina. Olen seda tüüpi inimene, et kui ma midagi tahan ja otsustan, saab see varem või hiljem tehtud.

Kas perearstiks saamise mõte oli kohe?

Internatuuri ajal paelus mind kirurgia. Haiglapraktika ajal ütleski neurokirurg Andres Ellamaa, et mul on hea käsi, ja soovitas kirurgiks hakata. Aga ma leidsin, et mul ei ole nii hea nägemine, et võiksin kirurg olla. Abikaasa lõpetas ülikooli geoloogia erialal minust aasta varem ning suunati tööle Tallinna. Kuna meil oli sel ajal juba laps, sain samuti suunamise pealinna. Töötasin Tallinnas kiirabiarstina kümme aastat. Ühel hetkel tundsin, et ei jaksa väikeste laste kõrvalt öötööd teha. Just sel ajal hakati Eestis juurutama perearstisüsteemi ning kui Tallinnas korraldati esimesed perearstikursused, hakkasin seal käima.1997. aastal lõime koos doktorite Mirjam Türksoni ja Aili Tabriga juba oma osaühingu, mis oli Tallinnas üks esimesi. Paar aastat hiljem õnnestus soetada Maailmapanga pilootprojekti abiga mõned arvutid ja töövahendid ning sai tööga alustada. See oli omamoodi eksperiment, kas veame välja või ei. Tulime toime.

Milliste tervisemuredega lapsed ja noored kõige sagedamini perearsti poole pöörduvad?

Kõige sagedasemad on ülemiste hingamisteede viirushaigused ja nende tulemusena tekkivad tüsistused: kõrva-, kurgu- ja kopsupõletikud. Eriti tihti haigestuvad kuni nelja-aastased lapsed. Lapse immuunsüsteem hakkab välja kujunema alles teisest eluaastast. Lastearstide hinnangul on täiesti normaalne, kui väikelaps põeb viirushaigusi kuni kümme korda aastas. Ühel hetkel see periood lõpeb. Raskemaid haigusi oskame tänapäeval diagnoosida juba üsna varakult ja suunata need lapsed eriarstide juurde.

Kas on lisandunud probleeme, mida varem polnud?

Üks süvenev probleem on arvutite ja nutitelefonidega seotud rühihäired, poistel rohkem kui tüdrukutel, ilmselt istuvad nad rohkem arvuti taga. Kui ma esimesse klassi minejate arstlikku läbivaatust teen ja koolikaarte jagan, rõhutan alati, et laps peab iga päev tund-kaks väljas käima ja palju liikuma ning soovitan ta mingisse treeningtundi panna.

Kas arvuti mõjutab ka keskendumisvõimet?

Kindlasti. Ärevushäireid on varasemast rohkem. Gümnaasiuminoored on vanus, kes meelsasti arsti juures ei käi. Aga kui tulevad, siis sageli just ärevushäiretega. Kui ööd otsa arvutis istuda, läheb unerežiim paigast. Mõni jõuab hommikul kooli, mõni ei jõua ja magab päeval. Kui keskendumisvõime on häiritud, ei saa õppida ja nii käivitub ring, et hinded lähevad halvaks, tekib konflikt õpetajaga, vanematega jne. Mõnikord lisandub siia veel alkohol ja mitte ainult alkohol, ka tabletid ja narkootikumid.

Kas on tulnud õpilasi ka koduõppele jätta?

On algklassilapsi, kes suurde klassi ei sobi ja keda on õigem kodus õpetada. Tähelepanuhäiretega lapsi on palju, üha rohkem diagnoositakse hüperaktiivsust, sellised lapsed vajavad individuaalõpet, kuid väikeklasse on liiga vähe. Koolides on õpetajatele abiks ka psühholoogid. Kuna kooli minevate laste arv kahaneb, peaks saama klassis laste arvu vähendada ning ühele õpilasele rohkem aega pühendada.

Tundub, et lastele pannakse liiga palju kohustusi.

Seda näen ka. On kurb, kuidas vanemad oma täitumata jäänud unistusi laste peal välja elavad. Keeltekoolid, trennid, huviringid. Laps käib kuus korda nädalas neli tundi järjest tantsutrennis ja kaebab, et tal selg valutab. Arstina näen, et seljaprobleemid on ülekoormusest tekkinud rühihäiretest, ema väidab, et laps ise tahab treenida. Kui räägime lapsega nelja silma all, selgub, et ema tahab ja tema püüab lihtsalt hea laps olla. Vanemate saavutusvajadus on liiga suur.

Kas laste ülekaalulisus teeb samuti muret?

Nii hull meil olukord pole kui mõnes teises riigis. Siiski on lapsi, kes sel põhjusel arsti juurde tuuakse. Kui ma siis koduste söömisharjumuste kohta küsin, selgub, et peamiselt süüakse kiir- või valmistoitu, sest vanematel pole aega kodus süüa teha. Teine rühm on väikesekaalulised lapsed, kes on toidu suhtes äärmiselt valivad ega söö ka koolisööki. On teatud hulk lapsi, kes kõiki toite ei taha. Üks mu oma lastest sõi mingil perioodil ühekülgset toitu, peamiselt juustusaia. Pärast vahetusõpilaseks käimist aga hakkas sööma kõike. Hea, kui tuleb kuskilt mingi tõuge, aga ka kodus peab lapsele mitmekesist ja tervislikku toitu pakkuma, et ta harjuks eri maitsetega.

Viimasel ajal eelistavad paljud noored taimetoitu.

Selline trend on tekkinud tõepoolest. Enamik neist on siiski uurinud ja teab, mida peab sööma, et aminohapped, raud ja muud vajalikud ained taimetoidust kätte saada. Väikesel osal kujuneb välja rauapuudusaneemia. Mind paneb eriti muretsema, kui ema otsustab, et lapsest peab saama juba imikuna taimetoitlane või et kuuekuune laps hakaku nn näputoitu sööma. Me ei tohi jätta last ilma sellest, mida tema organism vajab. Väga mõtlematu on, kui vanemad otsustavad last mitte vaktsineerida, teades, et see aitaks paljusid eluohtlikke haigusi ära hoida. Ma ei ole sellise otsuse puhul kuulnud ühtki vettpidavat põhjendust, küll aga olen suutnud osa neist ümber veenda oma praktikast näiteid tuues. Kui mu vanem poeg läks aastaks Venezuelasse vahetus­õpilaseks, tegin kõik võimalikud vaktsiinid. Kogu klass jäi mumpsi, tema mitte. Teine näide on noormehest, kes tahtis minna Ameerikasse ülikooli, kuid kelle ema oli omal ajal otsustanud teda mitte vaktsineerida. Ükski Ameerika Ühendriikide kõrgkool ei võta vastu üliõpilasi, kellel vaktsineerimised tehtud pole. Noormees oli väga pettunud, sisseastumine lükkuski edasi, kuni vajalikud vaktsiinid said tehtud.

Kui tihti peaksid õpilased perearsti juures käima?

Iga 2., 5. ja 9. klassi õpilane peaks käima kord aastas perearsti juures profülaktilises kontrollis. Haigekassa on koos perearstidega välja andnud õpilase tervisepäeviku, mille ma annan kaasa iga esimesse klassi minejale ning kus on kirjas, millal vaatab lapse üle kooliõde ja millal tuleb arsti juurde minna. Paraku on minu patsientidest tänavu vastuvõtul käinud vaid üksikud 2. klassi õpilased, 5. ja 9. klassist mitte ükski. Oleks väga hea, kui klassijuhatajad seda näiteks e-koolis lapsevanematele meelde tuletaksid.

Lapse tervise eest vastutab täiel määral lapsevanem. Kodu ja kodus valitsevad hoiakud mõjutavad lapse tervist väga palju. Paraku võib sageli näha suhtumist, et kool kasvatagu last, ja arst tehku ta terveks. Loodan väga, et kasvab uus põlvkond, kes võtab ise vastutuse oma tervise eest.

Kui palju peate arstina ise õppima ja koolitustel käima?

Päris tihti, et olla uute seisukohtade ja ravimitega kursis. Näen ka seda, et elu käib spiraali mööda, osa vanu asju tuleb ringiga tagasi. Tänapäeval on meil „doktor Google”, kelle abil osa patsiente endale ise diagnoose paneb, mistõttu tuleb kursis olla ka ajakirjanduses kajastatuga. Samal põhjusel olen käinud isegi alternatiivmeditsiini kursustel. Tartu ülikooli lõpetajana lähtun oma töös teaduspõhisest meditsiinist, aga lugedes ja koolitustel käies saan pildi, mis ümberringi toimub. Rahvameditsiini ja loodusravi vastu pole mul midagi, kui patsient sellesse usub ja see teda aitab. Praktikuna näen vahel ka selliseid soovitusi, mis teevad patsiendile pigem halba.

Kas perearstiks tahetakse õppida?

Tahetakse ikka. Meie keskus on võtnud algusest peale residente juhendada, meie majast on sirgunud kümmekond perearsti. Minu õpetamismeetod on selline, et kõige rohkem kuu aega töötame kabinetis noore arstiga koos, edasi peab resident ise hakkama saama. Samas olen kogu aeg olemas, kui ta nõu ja abi vajab. Eriti meeldib mulle see, et õpin noortelt arstidelt ise väga palju.

Olen seda meelt, et kõik arstiteaduskonna lõpetajad peaksid käima perearstikeskuses praktikal, et näha, mida esmatasandil tehakse. Nüüd on see 6. kursuse uues programmis ka sees. Nii jääks ära põhjendamatu kriitika perearstide aadressil, mis pärsib perearstiks õppimise soovi. Sa võid olla tipptasemel nn küünarnukikirurg, aga on ebaõiglane kiruda perearsti seepärast, et ta ei osanud üht liigesesisest probleemi silmaga ära diagnoosida. Need, kes perearsti eriala valinud ja selle lõpetanud, on väga tublid.

Millega teie lapsed tegelevad ?

Tütar Annely (28) õppis kolm aastat Tartu ülikoolis riigiteadusi, seejärel aga tegi kannapöörde ja lõpetas Tartu kutsehariduskeskuse kokana. Ta teeb suurepäraselt süüa ja naudib toidu valmistamist.

Andrus (25) on ametilt maksunõustaja, tema tuli äsja Siili reservväeõppustelt. Erkki-Ardi (19) lõpetab sel kevadel Pirita majandusgümnaasiumi ja tahab minna õppima laevakapteniks. Mõlemad pojad on aastaid mänginud jalgpalli.

Kuidas teie end maandate ja millega vabal ajal tegelete?

Mulle meeldib lugeda, sügisel metsas seenel käia. Lapsed kinkisid mulle jalgratta, et saaksin rattaga tööl käia. Suvel aeg-ajalt teen seda, aga sageli on käike, kuhu on autoga sõita mugavam. Ka loomad on need, kes pingeid maandavad. Meil on alati olnud koer, just Saksa lambakoer. Aeg-ajalt meeldib mulle õmmelda, eriti vanadest asjadest uusi, näiteks olen teinud sõpradele kingituseks turukotte. Käisin ära ka kangastelgedel kudumise kursustel ja olen endale lubanud, et kunagi hangin kangasteljed ning hakkan kuduma. Mu ema oli hariduselt käsitööõpetaja ja meie kodus olid tema kootud kardinad ja vaibad. Tänu abikaasale olen õppinud nautima vee peal olekut. Hiljuti käisime koos sõpradega Soomes kalal. Tema on seda tüüpi kalamees, kes püüab püüdmisrõõmu pärast ja laseb enamiku kalu vette tagasi. Paadiga sõita ja looduses viibida on tore. Pere ja sõpradega koos veedetud aeg aitab järgmisel päeval jälle patsientide muresid lahendada. Kindlasti vajan ka ainult iseendaga olemise hetki.