Lapsed Eestis, vanemad välismaal
Eelmise aasta lõpus valmis Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskuses (RAKE) uuring, mille fookuses olid pered, kus mõlemad vanemad (üksikvanema puhul ainus vanem) töötavad välismaal ja lapsed on Eestis. Selline peremudel on muutunud ja tõenäoliselt muutub ka tulevikus üha olulisemaks seoses Euroopa Liidu eesmärgiga tagada tööjõu vaba liikumine ja piiride avardumisega üldisemalt.
Uuringus kasutasime mitmesuguseid andmekogumise ja analüüsimise meetodeid. Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmeid kasutades püüdsime välja selgitada, kui palju selliseid peresid on. Kuigi täielikku ülevaadet ei ole võimalik saada, sest inimestel ei ole kohustust oma välismaale tööleminekust teada anda, annavad rahvaloenduse andmed siiski parima võimaliku pildi. Analüüsist selgus, et leibkondi, kus mõlemad vanemad töötavad välismaal või töötab välismaal üksikvanem, on rahvaloenduse andmetel kokku 656. Ilmselt rohkemgi, sest välja jäid puuduva põlvkonnaga leibkonnad (näiteks vanavanemad ja lapselapsed) ning ühest inimesest koosnevad leibkonnad, kuna nende puhul ei olnud võimalik kontrollida, kas ja kus vanemad on.
Intervjueerisime vanemaid ja lapsi, kes on sellise elukorraldusega kokku puutunud, samuti inimesi, kes hoolitsevad laste eest ajal, mil vanemad on välismaal tööl. Eesti eri piirkondades viisime läbi fookusgrupi arutelud noorsootöötajate, pedagoogide, sotsiaalpedagoogide, psühholoogide (sealhulgas koolipsühholoogide), perearstide, noorsoopolitseinike, kohtunike, advokaatide ja kohalike omavalitsuste lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega.
Intervjuudest selgus, et otsus välismaale tööle minna ja laps Eestisse jätta ei ole vanemate jaoks kerge. Eelkõige tehakse seda lapse ja pere huvisid silmas pidades – selgelt on esiplaanil majanduslikud põhjused ehk soov pakkuda lapsele ja perele paremat elujärge, kui oleks võimalik Eestis elades ja töötades. Vanemad tõid välja, et selline elukorraldus tekitab stressi, sest nad igatsevad lapse ja laps nende järele. Sama toonitasid need, kes hoolitsevad vanemate äraolekul laste eest, ja lapsed ise. Samas võib vanemate äraolek suurendada lapse iseseisvust ja vastutustunnet.
Rongavanema maine hirmutab
Uuringust selgus, et väga palju sõltub perest, pereliikmete suhetest, suhtlemise sagedusest, lapsele vajaliku tugivõrgustiku olemasolust, vanemate välismaal töötamise perioodi pikkusest ja sellest, kui hoolikalt on enne minekut võimalikud murekohad läbi mõeldud. Vanemate välismaal töötamine võib mõjuda lapse tervisele ja õppeedukusele nii hästi kui ka halvasti, see sõltub lapsest, pereelu korraldusest ja lapse tugisüsteemist. Laste ja vanemate suhted võivad paraneda, kuna ühiselt veedetavat aega osatakse varasemast rohkem väärtustada.
Selgus, et õpetajad, lastekaitsetöötajad, politseinikud, sotsiaalpedagoogid ja teised spetsialistid saavad sellistest peredest teada peamiselt siis, kui lapsel või perel tekib probleeme. Kuniks kõik on korras, pered spetsialistide huviorbiiti ei satu. Ka mitme intervjueeritud vanema sõnul on nad oma välismaale tööle minemisest teavitanud vaid kõige lähedasemaid inimesi ega ole näinud vajadust lapse lasteaiale või koolile teada anda. Perega seotud teemasid peetakse isiklikuks ning kardetakse n-ö rongavanema mainet. Kui saadakse teada, et lapsed on jäetud Eestisse, võivad sellega kaasneda probleemid nii lapsele (koolikaaslaste ja õpetajate halvustav suhtumine) kui ka vanemale (arvatakse, et laps on hooletusse jäetud).
Spetsialistid seevastu tunnevad, et vajavad infot vanemate välismaal töötamise kohta, et osata last paremini toetada ja probleemidele juba varakult õiges valguses tähelepanu pöörata. Koolil ja lasteaial on tarvis nende inimeste kontakte, kellega saab vajadusel kiiresti ühendust. Politseinikud tõid näite, et on saanud vanemate välismaal töötamisest teada siis, kui on lapse hilisõhtul linnas kinni pidanud. Sel juhul on politseinikel kohustus anda laps üle seaduslikule esindajale ehk vanemale.
Arstidel võib ette tulla olukordi, kui on tarvis kiiresti kooskõlastada lapse raviskeem. Kui mõlemad vanemad on Eestist ära, pole seda võimalik teha ja tagajärjed võivad olla tõsised. Vanemate äraolekul lapse eest hoolitsevate inimeste jaoks on valmistanud probleeme see, et neil pole lapse suhtes mingeid õigusi. Näiteks ei saa nad lapse haigestumise korral võtta haiguslehte ning neil pole õigust teha lapse igapäevaelu puudutavaid otsuseid.
Just sellised olukorrad näitavad, kui oluline on, et vanemad määraksid oma äraolekul lapse eest vastutaja. See ei pruugi tähendada vanema hooldusõiguse piiramist, vanem ei pea oma õigusi ära andma. Infot vajavad nii vanemad kui ka spetsialistid ning eelkõige on tarvis üle saada arvamusest, et teema on tabu, millest ei tasu rääkida. Kindlasti tasub, sest kogemuste vahetamine aitab selgitada välja probleeme ja jõuda heade lahendusteni. Kutsun kõiki üles sellesse oma panust andma.