Lapsed ja lubaduste hiirekõrvul ilu

15. mai 2015 Loone Ots MTÜ Lastekaitse Liit president - 3 Kommentaari

Kust võtta raha lastetoetustele siis, kui kütuseaktsiisi tõusu ei tule? Võib-olla oleks siis abi magusa- ja luksuskaupade maksust?

Uue koalitsiooni koidikul on lastetoetustest räägitud sedavõrd palju, et nii rakke- kui ka sihtrühm tunnevad juba õrna tüdimusele viitavat peapööritust. Sõna on muutumas litaaniaks, mis kinnitaks koalitsioonileppe püha vaimu hariliku sureliku meeltes ning kasvataks usku, et urnide man tehtud valik oli seekord ometi õige.

Idee tõsta laste nimel kütuseaktsiisi ei ole esmapilgul kuigi kole. Tavakasutaja ei peaks selle mõne sendi pärast ette piinlema. Paraku on aimata ka hiilivat hinnatõusu, st olukorda, kus kaubaautode kasvava kütusekulu maksab kinni ostja-tarbija. Lastele mõeldud viis lisaeurot sulavad selle valgel kui küünlavaha. Aga lapsed (ja kahjuks liigagi tihti nende pered) vajavad rohkem. Asjatundja märgib 23. aprilli Õhtulehes, et lastetoetusi tõstetaksegi väikeste sammude kaupa, kuid pidevalt. Lisaks lubatakse järsult tõsta lasterikkuse ja huvitegevuse toetust, 2017. aastast aga ka toimeabi lastele, kelle üks vanem hoiab kõrvale elatisraha maksmisest. Ettevaatlikuks kasvatatud rahvas teeb õigesti, nõudes aru, kust tuleb selleks kõigeks raha. Ministeeriumid uurivad palehigis, kust vastust leida.

Kas ainult vanemate mure?

Kui Eesti tahab edendada kultuuri või taristut, saab ta alati pöörduda suure Euroopa Liidu poole. Väikese omaosaluse ja suure toimeabiga saab kultiveerida nii põldu kui ka kultuuri. Seevastu meie laste elu on pigem meie oma asi. Euroopa Komisjon maksab lapse õiguste programmi eest. Summasid jätkub ka haridusse. Sööki ega riideid Euroopa meile riiklikult ei jaga.

Laps on oma pere liige. Seaduse järgi vastutavad tema eest vanemad. Nemad peavad rahuldama lapse miinimumvajadused, nagu need on sätestatud mitmes targas dokumendis, alates nõuetekohasest kahest kingapaarist eri aastaaegade jaoks ja lõpetades ligipääsuga kultuuriüritustele.

Heas usus on vanemad Eestile kodaniku sünnitanud. Nende soov anda lapsele kõike ja rohkemgi veel võib aga põrkuda vastu tööpuuduse või terviserikke seina. Praegu on riik lubanud tagada igale lapsele juurdepääsu huvitegevusele ja kindlustada iga abi vajava lapse toitmise-katmise. Ikkagi – kust tuleb selleks raha?

Kui võtaks riigilaenu?

Üks võimalus ongi võtta lapse tuleviku nimel laenu. Praegu on Eesti laenukoormus väike. Võib emiteerida riigi võlakirju. Terved ja tublid kodanikud, keda selle optsiooni abil kasvatame, suudavad tulevikus tööd leida ja makse maksta. Vajaduse korral saame sellega laenu tasuda või väärtpaberid välja osta. Loodetavalt kasvab lastele orienteeritud ühiskonnas rahvaarv. Seega jaguneb laenu tagasimaksmise või võlakirjade väljaostu kohustus rohkemate maksumaksjate vahel ja seda on kergem kanda. Ühe põlvkonna vältel saaksime ideaalis tugeva, haritud ja konkurentsivõimeliste inimestega riigi.

Ideaali on raske saavutada. Eest­lane usub, et võlg on võõra oma. See­pärast pole välislaenu mõte populaarne. Arutluse alla võetakse hoopis lastetusmaks. Ideel tundub olevat jumet. Need, kes justkui ei viitsi sigitada-sünnitada, aitavad neid, kes lapsi tahavad.

Kehtestada lastetusmaks

Paraku läheb see lahendus vastuollu nii eetika kui ka seadustega. Lapse saamine või mittesaamise otsus on inimese ja pere sügavalt isiklik asi. Me ei tohi luua ühiskonnas arvamust, et lastetu pere on kuidagi meie ees süüdi. Lastetusel võib olla palju põhjusi, alates tervisest (statistika kinnitab, et noorte tervisemured on kasvanud ja see suundumus jätkub) ning lõpetades näiteks sooviga jätkata doktoriõppes.

Lastetusmaks rikuks ÜRO inimõiguste konventsiooni, mille § 12 sätestab, et kellegi isiklikku ja perekonnaellu ei või meelevaldselt vahele segada, aga § 19, et inimesel on õigus veendumuste vabadusele. Eesti Vabariigi põhiseadus kinnitab sama.

Lastetusmaksu kui rahvastiku taastootmise vahendit on katsetanud ainult diktatuuririigid, nt NSV Liit aastail 1941–1990 ja Rumeenia aastail 1967–1989. Poolas pärast Teist maailmasõda kehtestatud lastetusmaks tühistati 1973. Arvandmed ei kinnita, et lastetusmaks oleks sündimust suurendanud või laste heaolu parendanud. Pigem voolas see raha võidurelvastumise hundikurku. Eesti ei saa muutuda mingiks punakhmeeride territooriumiks, kus naised ja mehed suvaliselt paari pandi ning neilt „rassi tugevdamiseks” järglasi nõuti. Muide, nt USA-s on 50% rasedusi ja 30% sünde ette kavandamata. Need lihtsalt juhtuvad. Küsimus on, kui hea on plaanimata lastel oma peres elada.

Tõsta vägijookide ja tubakaaktsiisi?

Näen siiski lisaallikaid, mille hõlvamisest pole veel liigselt kõneldud. Need on seotud meie tarbimisharjumustega. Tubaka- ja alkoholiaktsiisi on mitu korda tõstetud ja sealt ka tõesti tulu saadud. Neid on kavas veelgi tõsta.

Ahistades aktsiisiga suitsetajaid ning vägijoogimaiaid, teeb riik ju rohkem, kui kogub raha. Ta annab oma inimestele sõnumi, et taunib ebaterveid eluviise. Kui keegi pudeli kasvanud hinna pärast ostmata jätab, muutub ühiskond tervemaks ja ohutumaks. Lapsedki ei pea nägema tema halba eeskuju. Ja kui tuletoru või hundijalaveeta elada ei saa, annabki elupõletaja oma taskust lisa neile, kel tarvis. Mõelda võiks lisaaktsiisile alkoholi pruukimise eest väljaspool kodu – baaris või restoranis. Ka see vähendaks joomaste osakaalu linnapildis.

Magusa- ja luksuskaubad maksu alla?

Kuid miks me ei võta järgmisteks maksualusteks magusa- ja luksuskaupade lette? Suures koguses on ka suhkur inimese vaenlane. Arenenud ühiskond, kuhu Eesti laste vaesusest hoolimata justkui kuulub, liialdab kommide ja kookidega. Suhkrut sisaldavaid tooteid tarbitakse tonne. Ülekaal on meie probleem nagu ülejäänud hüvemaailmaski. Selle all kannatavad ka lapsed. Kergitades valge surma hinda, teeme heateo. Kui meede tundub liiga radikaalne, on võimalik kodumajapidamises vajalik puhassuhkur lisahinnata jätta ja maksustada ainult poes või kohvikus müüdavaid tooteid. Siis saab pere oma kohvi magusaks ja marjad moosiks keedetud, aga kommikest hakatakse enne ostmist käes kaaluma. Algul saaksime sel viisil eelarvele lisa, tulevikus aga hoiaksime kokku hambaravihüvitistelt ja rasvumisest põhjustatud tõbede ravilt.

Miks peab sõitma linnas maasturiga?

Naastes ringiga kütuseaktsiisi juurde, nendin üldteada tõika, et meie autode hulk on liiga suur ja ka autod ise ülearu kopsakad. Lühikesel teelõigul Viimsist Piritani sõidab kaks korda päevas 30 000 autot, nende hulgas ohtralt džiipe. Paljudes on vaid üks sõitja. Automüük ei ole majandusraskustest hoolimata langenud.

Kui maksustada autod mootori võimsuse põhiselt, jättes maksuvabaks väiksemad ja säästlikumad, ei rikuta kellegi õigusi, tavapered ei pea sel juhul rahakotti kergendama ja ka keskkond võidab. Uus põlvkond võib aga kasvada arusaamises, et auto ei tee inimest.

Laps on Eesti suurim väärtus. Peame tegema kõike, mis võib aidata kasvatada tervet, sotsiaalset ja toimetulevat ühiskonnaliiget. Kui me last toetades oma harjumisi ja arusaamu muudame ning sel viisil paremateks inimesteks saame, siis on see lisaväärtus. Loodame siis kevadpungadelt mitte ainult sõnailuõisi, vaid ka küpseid vilju. Reaalseid tegusid lapse heaks.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kust võtta laste jaoks täiendavat raha?

ENE GRAUBERG

TLÜ emeriitprofessor

Selge on see, et astmelisest tulumaksust pole meil pääsu, kui tahame lastele praegusest rohkem pakkuda. Kuid astmeline tulumaks peaks olema paindlik. Näiteks maaettevõtete maksuastmed peaksid tõusma aeglasemalt kui linnaettevõtetel.

Raha tuleks riigikassasse juurde ka siis, kui pensionärid, kes on praegu kodus, saaksid uuesti tööle minna. Pensionäride töötamist tuleb propageerida ja selleks vajalikud tingimused luua.

Ka riigi parem juhtimine annaks kokkuhoidu, mida saaks kasutada laste heaks. Teiste sõnadega: mida vähem valitsus oma otsuseid muudab, seda parem. Ilmselt peaks praegune valitsus enne otsuste tegemist rohkem ekspertidega nõu pidama. Praegu kipub jääma mulje, et kõigepealt tehakse otsused ära ja siis loetakse ajalehest, mida nõunikud asjast arvavad, sellele järgneb pikk vaidluste periood. Aga aeg on samuti raha.

ELBE METSATALU

Paide gümnaasiumi õpetaja

Lastele saaks suunata rohkem raha, kui jätta ära sotsiaalmaksu alandamine ühe protsendi võrra. Ettevõtjad on öelnud, et nad on nõus seda protsenti edasi maksma.

Arvan, et ka haldusreform annaks märkimisväärset kokkuhoidu, mida saaks laste huvides kasutada. Senine haldusreformiga venitamine on täiesti arusaamatu. Miks peab internetiajastul istuma nii palju inimesi kohtadel, kusjuures paljud neist on puuduliku kvalifikatsiooniga? Rootsis tehti haldusreform n-ö ühe ööga ära, miks Eesti sellest eeskuju ei võta?

Kuid maksudest ja kokkuhoiust tähtsamgi on leida tuluallikaid, näiteks toetada uute töökohtade loomist, kust hakkaks laekuma täiendavat raha riigikassasse. Taasiseseisvumise algusaastatel asutati Eestis väga palju kooperatiive ja väikeettevõtteid, kuni majanduskriis seda indu kärpima hakkas. Aga kas just praegu ei ole jälle õige aeg ettevõtlikke inimesi julgustada ja toetada? Inimesed on vaja ebaõnnestumise hirmust üle aidata.

Kui tulevikku vaadata, siis tuleb harjutada kooliõpilasi mõttega, et nendest peaksid saama pigem ettevõtjad kui palgasaajad. Õpilasfirmade liikumine toetab seda hoiakut, aga arenguruumi on veel palju. Näiteks kutsekooliõpilastel on väga vähe õpilasfirmasid, kuigi neil on just kõige paremad eeldused oma äri asutamiseks ja teistele töö pakkumiseks. Võimalikult palju õpilasi võiks läbida ka ettevõtluskursused.

MÄRT SULTS

riigikogu liige

Mu esimene mõte pole praegust olukorda arvestades kindlasti populaarne, kui ütlen selle siiski välja: kulutada kaitsekuludeks mitte üle 2% SKT-st. Järelejäävad summad tuleks anda laste toetuseks. Vaatame tõele näkku ja tunnistame, et ainult USA ja Kreeka lubavad endale Eestist suuremaid kaitsekulutusi.

Endise koolijuhina kaotaksin ära sellised raharöövlid nagu riigieksamid. Mis mõtet on eksamitel, mis on ühe punktiga sooritatud ja 20 punktiga koguni rahuldaval tasemel?

Tuleb lõpetada ka uute koolimajade ehitamine. Miks on vaja uusi maju, kui meil on nii palju pooltühje vanu koolimaju ja õppekohti jätkub neis kõigile õpilastele? Betooni valatud raha tuleb hakata kasutama hoopis tänapäevaste õppematerjalide väljatöötamiseks, milleks Euroopa Liit meile selle raha eraldanud ongi.

Raha oleks riigikassas rohkem ka siis, kui korruptsioonile suudetaks piir panna. Seda näiteks teede­ehituses, kus uhiuued teelõigud juba esimesel aastal lagunema hakkavad.


3 arvamust teemale “Lapsed ja lubaduste hiirekõrvul ilu”

  1. Repentinus ütleb:

    Mõned mõtted välja pakutud maksutõusude kohta…

    1) Kohvikus või restoranis tarbitud alkoholi kodus tarbitust kõrgem maksustamine on päris rumal mõte: alkoholi kahjud tulenevad eelkõige liigtarbimisest, alkohoolik aga eelistab oma seisundit varjata. Seetõttu on palju tõenäolisem, et alkohoolik joob kodus, mitte restoranis või baaris. Seetõttu võiks pigem kõrgemini maksustada koduseks tarbimiseks ostetud alkoholi, kuna see viiks loodetavasti hinnatundlikuma tarbija just nimelt toitlustusasutusse, kus ühiskondlik halvakspanu ning hoolas baaritöötaja paneksid tarbitud alkoholikogusele piiri.

    2) Mootori võimsus ei näita auto saastavust. Seda näitavad kütusekulu, heitgaaside hulk ning läbisõit. Esimest kaht saab kellegi privaatsust riivamata ilusasti mõõta, mistõttu keskkonnavaenulike autode maksustamine peaks eelkõige lähtuma nendest kriteeriumidest. Kõrgema kütusekuluga autode omanikud maksavad juba praegu rohkem maksu. Kui automaks kehtestada, siis see peaks olema seotud kahjulike heitmete kogusega, ent siis hakkaks seda maksma peaasjalikult vanemate autode kasutajad. Ja väike pilge ka… Tallinna teid arvestades on igati arusaadav, miks keegi džiibiga sõidaks.

  2. […] Kust võtta raha lastetoetustele siis, kui kütuseaktsiisi tõusu ei tule? Võib-olla oleks siis abi magusa- ja luksuskaupade maksust? Selle üle arutab MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots Õpetajate Lehes […]

  3. ML ütleb:

    Mulle on jäänud arusaamatuks, miks peab pidama lastetusmaksu solvanguks nende suhtes, kel lapsi ei ole. Miks ei võiks selles näha hoopis nende inimeste kaasamist meie n-ö ühiste laste ülalpidamisse ja kas ei võiks see tekitada lastetutes tunde, et ka nendel on oluline roll rahvastiku “taastootmises”?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!