Lasteaiaõpetaja roll lapse arengus
Viimasel ajal on lasteaiaga seotud teemadel nii sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses palju kirjutatud. Enamasti on kirjatükid olnud kriitilised ja etteheitvad, teemadeks uuenenud õpikäsitus, lasteaiaõpetajate töötasu ja muutuv töökorraldus lasteaias.
Milline roll on meie ühiskonnas lasteaial ja lasteaiaõpetajal? Koolieelse lasteasutuse seaduse järgi on koolieelne lasteasutus koolieast noorematele lastele hoidu ja alushariduse omandamist võimaldav õppeasutus, mis lapse individuaalsusega arvestades soodustab tema kasvamist ja arenemist. Ehkki seaduse kohaselt on lasteaed lapsevanemaid ja kodust kasvatust toetav institutsioon, näitab praktika, et lapsed veedavad suurema osa ärkveloleku ajast just lasteaias. Laste lasteaiapäev on enamasti pikem kui vanemate tööpäev, kuna laps tuuakse lasteaeda enne tööpäeva algust ja tullakse talle järele pärast tööpäeva lõppu.
Lasteaias laotakse alusmüür
Lasteaias käivate laste arv suureneb pidevalt. 2010. aastal oli neid HaridusSilma andmetel 64 259, 2015. aastal 68 812. Varasemast rohkem on lapsi, kes juba teisel eluaastal oma lasteaiateed alustavad. Lähtuvalt elukestva õppe strateegiast 2020 ja koolieelse lasteasutuse õppekavast on muutunud õpikäsitus ja õpetaja roll õpiprotsessis. Praegu rõhutatakse hariduses lapse võimalust olla aktiivne tegutseja ja teadmiste looja koostöös eakaaslaste ja õpetajaga. Lasteaiaõpetaja ei ole faktiteadmiste edastaja, tema ülesanne on luua turvaline ja toetav arengukeskkond, kus lapsed saaksid avastada, uurida, katsetada, arutleda ja järeldusi teha. Lasteaias pühendutakse vaatlemis-, võrdlemis- ja konstrueerimisoskuse kujundamisele. Neid alusoskusi vajab laps, et olla järgnevatel haridusastmetel edukas. Kui õpetajal puudub hea erialane ettevalmistus ning teadmised lapse arengu seaduspärasustest ja ealistest iseärasustest, võib kergesti juhtuda, et kogu aur nii lasteaias kui ka kodus läheb lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse kujundamisele, kuid alusmüür jääbki ladumata. Teisisõnu, lapsele head soovides teeme talle hoopis karuteene. On väga oluline, et väikelastega töötaksid inimesed, kes on saanud eelkoolipedagoogika ettevalmistuse, et mõista, mis on lapsele tema arengut silmas pidades vajalik ja jõukohane.
Kõik täiskasvanud, nii lapsevanemad kui ka lasteaiaõpetajad, püüavad anda endast parima, et kindlustada lastele hea ettevalmistus täiskasvanueluks. Seejuures ei tohi unustada, et laps tahab end hästi tunda ka lapsena – mängida, uurida, avastada ning oma avastustest ja edusammudest rõõmu tunda. Lasteaiaõpetaja peab teadma, kuidas lapse arengut silmas pidades seada just selliseid eesmärke, et laps peaks nende saavutamiseks piisavalt pingutama ja saaks kogeda eduelamust.
Kohati tundub, et täiskasvanud seavad lastele kõrgemaid eesmärke kui iseendale. Lapsele on omane soov vastata täiskasvanu ootustele. Eesmärkide saavutamine on lapsele jõukohane ainult siis, kui ootused on eakohased, selgelt ja arusaadavalt sõnastatud ning õpetaja oma toetuse ja tunnustava tagasisidega loob stiimuli nende eesmärkide poole liikumiseks. Siinjuures tuleb meeles pidada, et iga laps sünnib oma eelduste pagasiga. Hea õpetaja planeerib tegevust lasteaias diferentseeritult ning võimaldab lastel tegutseda väikestes rühmades. Ta tegeleb kogu tööpäeva vältel aktiivselt lastega, et luua võimalused kõigi arengueelduste avanemiseks.
Rahvusvahelise OECD (2013) uuringu kohaselt veedavad Eesti, Islandi ja Norra lasteaiaõpetajad lastega õppeprotsessis vähemalt kaks korda rohkem aega kui algklassiõpetajad.
Laps ei õpi sõnadest, vaid tegudest
Lasteaed on kodu kõrval lapse jaoks oluline kasvukoht, kus peab pakkuma talle turvalisust, rahu, hellust ja armastust. Laps ootab täiskasvanutelt ausat ning osavõtlikku kohtlemist. Lapsepõlvekogemustest kujuneb esmane pilt iseendast, oma suutlikkusest maailma mõista ning toime tulla. Laps õpib matkides. Ta hakkab jäljendama talle olulisi täiskasvanuid, esmalt oma vanemaid ja seejärel õpetajaid – esialgu väliselt, kuid kasvades võtab üle ka nende arusaamad ja väärtushinnangud. Ta muretseb nende muresid, elab läbi nende hirme ja suhtub ümbritsevasse nagu nemad. Laste kuuldes arutatud probleemid saavad ka laste probleemideks. Last ümbritsevatest täiskasvanutest sõltub, kui õnnelik, usaldav ja tasakaalukas on laps, kuidas ta suhtleb kaaslaste ning täiskasvanutega, kuidas käitub uutes olukordades. Me saame lapselt nõuda ainult seda, mida ise oma käitumisega talle ette näitame. Laps ei õpi mitte meie sõnadest, vaid paraku ka meie tegudest.
Õpetaja esmane ülesanne ei ole mitte teadmiste vahendamine, vaid lapse hoiakute ja väärtushinnangute kujundamine. Väga oluline on aidata lapsel mõista teda ümbritsevat maailma. Meie kiiresti muutuvas ja infoküllases ühiskonnas on raske edukalt toime tulla täiskasvanutelgi, rääkimata lastest. Kuna vanemad on tihti tööga hõivatud, suureneb aina enam välismaailma mõju lapse arengule. Tihti ei suuda laps mõista temani jõudva info tähendust. Et asjadest õigesti aru saada, vajab ta täiskasvanu selgitusi. Praegu aga suhtlevad paljud lapsed ühesuunaliselt televisiooniga ning vähem täiskasvanud eeskujudega oma vahetus läheduses. Laps ei suuda iseseisvalt teha vahet reaalsusel ja multifilmis toimuval. Kui meie saame aru, et uudistes näidatud verised sündmused leivad aset meist väga kaugel Iraagis või mõnes muus paigas, siis lapse jaoks toimub see tema enda toas. Lapsel on vaja kedagi, kes oleks kindel pide tema elus ja vastaks kõigile küsimustele. Seda rolli tuleb täita ka lasteaiaõpetajal.
Lasteaed ei tohi olla väike kool
Inimese vaimse arengu kõige tormilisem periood on esimesed kuus eluaastat. Selles vanuses last iseloomustab suur aktiivsus, mis avaldub pidevas tegutsemistahtes ja iseseisvuspüüdes. Parim viis ümbritseva maailmaga tutvuda on lapse jaoks mäng. Täiskasvanud aga kipuvad unustama, et esimesed kümme eluaastat on lapse põhitegevus uurimine ja mäng. Laps loob endale arusaadava mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas elus on avastanud. Ta mängib läbi kõik enda jaoks uued teadmised, liigutused, tundmused – mõtestades neid ja sidudes juba olemasoleva teadmistega. Seega tuleb õpetajatel lapse igakülgseks arenguks luua tingimused, mis võimaldavad tal saada ümbritsevast piisavalt uusi kogemusi ja mängida. Mänguvõimaluse puudumine või mängu pidev takistamine (ära aja tuba segamini!; ära määri ennast ära!; ära jookse! jne) viib ürgse mänguinstinkti kustumiseni, mis lapse arengu seisukohalt on negatiivsete tagajärgedega. Koolieelne iga on mänguiga ja esimesed kolm klassi on õppima õppimise aeg. Lasteaed ei tohi mingil juhul olla väike kool, kus laps ruttab ühest „tunnist” teise ja on kogu aeg hirmul, kas ta ikka jõuab kõik ära teha, mida õpetaja temalt ootab. Lapse eduka toimetuleku seisukohalt on oluline koolieelses eas avada kõik lapse meeled: kuulmine, nägemine, haistmine, maitsmine ja kompimine, aidata tal tundma õppida iseennast ja oma emotsioone, luua alus väärtushinnangute ja maailmapildi tekkeks.
Iga asja jaoks on oma aeg
Väikelapse mälu on võimeline vastu võtma ja salvestama väga suurt hulka uut infot. Õpetaja ülesanne on teha õppimine lapse jaoks põnevaks. Õppima suunab last kaasasündinud uudishimu ja avastamistung. Laps otsib tema ette kerkinud küsimustele vastuseid ja selle kaudu õpibki. Et säiliks soov õppida, peavad lapse küsimused saama juba varasest east peale vastused. Mida enam küsimusi jääb vastuseta, seda passiivsem on laps uusi teadmisi hankima. Lapse arengu forsseerimisest ei maksa suurt tulu loota. Iga asja jaoks on oma aeg. Lapse arengus on nn sensitiivsed või soodusarengu perioodid, millal tal ühe või teise oskuse või tõekspidamise omandamine läheb kõige kergemini. Esimesed kolm eluaastat on näiteks kõne arengu ja korraharjumuste kujunemise sensitiivne periood. Sel ajal peab laps kuulma palju ilusat ja korrektset kõnet ja saama ise palju rääkida. Korraharjumuste kujunemiseks peab ta nägema enda ümber korrastatud keskkonda. Kõige paremini omandab laps just neid tarkusi, mis talle huvi pakuvad. Kui kasutada ära lapse loomulik huvi, saame väiksemate jõupingutustega palju efektiivsemaid tulemusi. Hästi läbimõeldud tegevus ja uurimist soodustav keskkond võimaldavad lapsel oma arengupotentsiaali avada. Kavandades laste tegevust lasteaias, peab õpetaja meeles pidama, et puudu ei jääks mänguajast, mis annab võimaluse kogutud teadmisi mõtestada ja kinnistada. Nagu öeldud, iga asi tuleb omal ajal. Mida loomulikum on last ümbritsev keskkond, seda tulemuslikumalt ta teadmisi omandab. Objekte ja nähtusi tuleb lastega koos tundma õppida seal, kus on nende loomulik asukoht. Mida rohkem lasteaiaõpetaja keskkonda ja inimesi õppekasvatustegevusse kaasata suudab, seda efektiivsem on kasvatustöö. Õpikeskkonnana on võimalik kasutada nii loodus- kui ka linnakeskkonda, nii õue- kui siseruumi. Arukas õpetaja loob enda ümber võrgustiku, et soodustada teadmiste vahendamist lapsele huvipakkuvalt, kaasates muuseumitöötajaid, loodusharidusekeskuse töötajaid jt.
Igal eluetapp on inimese arengu seisukohalt oluline. Eriti tähtis on aga koolieelne iga. Just kodu ja lasteasutuse koostöös pannakse alus isiksuse omadustele ja väärtushinnangutele. Ei tohi unustada selliseid väärtusi nagu headus, ausus, sõprus, austus teiste inimeste ja endast vanemate vastu. Austades ja armastades oma lapsi, kujundame neist teisi armastavad ja austavad inimesed. Kui tahame kasvatada edukaid ja enesega toimetulevaid inimesi, tuleb meeles pidada, et inimeseks kujunemisel on oluline roll lapsepõlvel ja mänguajal. Sundus ja hirm mitte vastata täiskasvanute ootustele muudavad kooli lapse jaoks ebameeldivaks juba enne koolilapseks saamist. Lasteaiaõpetaja peab olema professionaal, kes suudab seada lapsele jõukohaseid eesmärke, kujundada väljakutseid esitavat õpikeskkonda ja nõustada lapsevanemaid kasvatusküsimustes.
—
Õuesõppe konverents
„NNN – nina ja näppudega nägemine”
Ootame kõiki õpetajaid TLÜ Rakvere kolledži VII rahvusvahelisele õuesõppe konverentsile „NNN – nina ja näppudega nägemine”, mis toimub 19. ja 20. mail Rakveres Pikk 40.
Konverentsi teema on seotud õppe-kasvatusprotsessis vähem kasutatud meelte ergutamise võimalustega. Esimesel päeval jagab meiega oma mõtteid elamisest ja olemisest kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Õpiõuesid viivad läbi Maret Vihman (TÜ Narva kolledž), Priit Adler (MTÜ Ökokratt), koolitajad Mikk Sarv, Kristel Vilbaste, Reeda Tuula (TLÜ), Liina Niinemägi (keskkonnaamet), Peep Tobreluts (Viljandi huvikool), Inna Vesi (Kõrveküla lasteaed Päikeseratas), Heleri Hoog (Tammiste lasteaed), Kärolin Kaarlep (Naba eralasteaed), Sirje Sepp, Virge Taimre, Ruth Ojatalu (Tallinna Pääsusilma lasteaed), Kärt Metsoja, Kaisa Haugas (MTÜ Lapsed Õue), Sagadi looduskool. Teiste maade õuesõppe kogemusi jagavad Ruth Bar-Sinai Iisraelist ning Martin Scholz ja Stefan Kuenzell Saksamaalt. Täiendav info ja registreerimine https://www.tlu.ee/et/Rakvere-kolledz.
Artikkel tervikuna on täpselt minu seisukohti peegeldav. Minu arvates on meie riigi alusharidust reguleerivas seadusruumis ja õpetajale lubatud tegevuste piires lasteaiad juba muutumas väikesteks koolideks. Läheb mõni aasta ja saame samasuguseks riigiks nagu Prantsusmaa, kus lasteaedades mänguväljakud puuduvad ja lapsed istuvad koolipingis. Või Hiina sarnaseks, kus riigi tasandil arvatakse, et 3-aastane laps ei pea mängima ja vaid vanemate omaalgatusel luuakse nn mängulasteaedu.
Tõepoolest, peab lasteaias töötama ped. haridusega õpetaja, mitte nagu momendil kehtiv seadus lubab tööle võtta muu kõrgharidusega töötaja.
Lisaks on lasteaias koguaeg üks tunnist tundi tormamine ja lisaks kuhjade viisi nn. ” must be ” mõttetuid üritusi. Lapsel vaba mängu aega hommiku poolses päeva osas peaaegu puudub. Artikkel on elust enesest . Olen sellega täiesti nõus.
Eesti ühiskonnal puudub PEDAGOOGILINE mõõde, laps on muudetud nagu mingiks pillutatavaks mänguasjaks. 2007.a 3.novembril saatis üks hariduse eelfoorumi tõõrühm alushariduse asjus EV HTM-le ettepanekud koolieelsete laste arendamise kohta teaduse vaatevinklist (leitav minu raamatus MURE EESTI KOOLI PÄRAST lisana nr 1.). Ülbed ametnikud muidugi ei vastanud sellele.
Lapse areng kulgeb vaid läbi PROTSESSIDE (igasugused tegevused, isegi töö, läbi- ja üleelamused – seejuures ka raskused) – see Lev Võgotski kuulus seisukoht võtab kokku ka lasteaia õpetaja töö sisu-eesmärgid. Olgu lisatud, et Võgotski on kuulus olnud just Ameerikas (mis mõnele ametnikule-teadlasele ülitähtis!). Sel juhul saab ühel lasteaia õpetajal olla rühmas vaid 5-7 last, suurema hulga laste puhul muutub õpetaja lastehoidjaks, mis pole üldse paha, kui lapse arendamisega tegeldakse (ka) kodudes…
“Õpetaja esmane ülesanne ei ole mitte teadmiste vahendamine, vaid lapse hoiakute ja väärtushinnangute kujundamine. Väga oluline on aidata lapsel mõista teda ümbritsevat maailma.” absoluutselt õiged sõnad, kuid kuidas on võimalik mõista ümbritsevat maailma kui lasteaia rühmas on kõik tehtud laste eest (koristatakse, tehakse süüa, parandatakse asju jne). Kas on õige tutvustada last reaalse eluga IKT abil – näidata pilte, filme jne. Meie lasteaiad on nagu vangid, kus laps istub piki päevi, ootab vanemaid ning temasse pannakse tarkusi igast valdkonnast vastavalt õppekavale. Esimeses klassis on 6 ainet (matemaatika, eesti keel, looduõpetus, muusika, kehaline kasvatus ja tööõpetus). Lasteaias on 7 valdkonda ning iga tubli lasteaed paneb juurde veel paar tükki (nt pop meediakasvatus, väärtuskavatus). Kas väärtusi õpetame jällegi piltide järgi? Milline on sellest kasu? Ühesõnaga lasteias on liiga palju näitmaterjale ning peaaegu puudub reaalne elu. Laps ei vaja didaktikuid kõrg erialaharidusega, ta vajab inimest, kes on valmis temaga koos elada, kellega koos süüa teha, ruumi koristada, laule laulda, ehk lihtsalt elada.
Minu meelest tähtsustatakse lasteaias liiga palju vaimsete oskuste arendamist, samuti peavad seda väga tähtsaks ka lapsevanemad…Tegelikult tuleks suunata tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisele, väärtushinnangute kujunemisele (nagu ka artikkel rõhutab). Olen nõus sellega, et lasteaias on liiga palju “must be” üritusi…nende asemel võiks olla rohkem vaba mängu, rõõmu ja lusti…usun, et see igasugune kiirustamine, tunnist tundi jooksmine mõjutab lapse arengut vägagi negatiivselt…Siinkohal tekib küsimus, et kui õnnelikuna laps ennast lasteaias tunneb? Kas kõik need üritused ja tegemised teevad lapse õnnelikumaks?
Minu jaoks ei olnud selles artiklis mitte midagi uut või uuenduslikku. Väga üldine lähenemine lasteaiaõpetaja tööle ja häirivalt palju esineb sõnapaari – õpetaja peab. Õpetajad on kõik koolitatud (praegu veel)ja teavad hästi oma tööülesandeid. Iseasi on see, kui reaalne on kõige sellega toime tulla ja millise hinnaga. Probleemidel ma ei peatu, sest neid teavad juba ammu kõik.
Täiesti nõus teie arvamusega.