Leelo Tungal: Sõnaseadmisoskus tuleb kasuks igal alal
Aprillis sai Väike-Maarjas asuv Wiedemanni tammik juurde oma senise noorima istiku – oma keeletamme istutas armastatud luuletaja ja kirjanik Leelo Tungal (67), kes pälvis tänavu Wiedemanni auhinna. See väärikas preemia antakse neile, kes on pühendanud oma elu ja töö eesti keelele.
Palju õnne, Leelo Tungal! Mitmes tamm see teie jaoks istutada oli?
Kui aus olla, siis oli Väike-Maarja keeletammikusse istutatud puu esimene tamm, mille olen oma kätega kasvama pannud. Augustis kohtusin küll koos teiste Eduard Vilde preemia laureaatidega Vinni-Pajustis omanimelise tammega, kuid see puu on juba suur ja võimas, ilmselt sajand või paar enne mind sündinud … Virulaste tammik on iidne ning idee seda Vilde-preemia laureaatidega siduda tekkis kohalikul rahval mullu, kui preemia ise sai viiekümneaastaseks. Väike-Maarja tammik on ju noor, aga selle eest kantakse hästi hoolt ja tema tulevik on veel ees – loodetavasti lähevad sinna kõndima kunagi ka minu lapselapselapsed.
Minu oma kodumaja ümber tammi ei kasva, kuid enamjagu puudest panime oma perega ise kasvama: kui abikaasaga oma kodu rajasime, kasvas maja kõrval ainult lepavõsa, üks vana jalakas, paar vahtrat ja toomingapuhmas, nii et lisaks ostetud õunapuuistikutele tõime metsast nii kaski, mände, lehiseid kui ka kuuski. Heino Kiik tõi oma puukoolist meile elupuid ja jugapuid, mis kõik kiiresti kodunesid, ja nüüd on päris imelik mõelda, et neid suuri puid kunagi vitsakestena näppude vahel hoidsime …
Puud on minu jaoks väga olulised. Lapsepõlves tegin iga päev luksuslikke jalutuskäike iidsete pärnade all – tollane õpetajate elumaja (kunagine moonakatemaja) asus mõisapargi kõrval, mis oli küll metsistumas, kuid siiski eriliselt majesteetlik ja vaikne, kui sinna parajasti just kolhoosi lehmi polnud sööma aetud. 1970. aastate algul, kui üleliidulised plaanid nõudsid maade ümberkujundamist, nägi „ökoplaan” ette ka Ruila mõisa jõepaisu kraaviks süvendamist ja luha muutmist heinamaaks, ning juba käisid jutud, et pargipuudki tuleks maha võtta. Mäletan, kuidas kõndisin sügiseste pärnade all, süda mures pargi pärast, ning samal ajal ootas Andres Valkonen mult teksti uue laulu jaoks. „Las jääda ükski mets” oli esimene rida, mis mulle seal pähe tuli … Paistab, et metshaldjad panid padja alla nii laulule kui ka mõisapargile, mida õnnekombel siiski maha ei võetud.
Kuhu ulatuvad selle tamme juured, kellest on kasvanud eesti kultuurimetsas säärane tugev alustüvi nagu teie, mille najal on sirgunud suureks terved salud ja tihnikud nooremaid vääte ja võsusid? Kust tema endale tugevust ja toitu ammutab?
Oi, ma ei tunne end mingi jõujuurikana, ja mu sõbrad ja sugulased teavad hästi, kuidas ma oskan pabistada, kui tunnen end vastutavana mõne sündmuse või nähtuse eest. Oma sõnast kinnipidamine on minu jaoks väga tähtis, aga kui ülesandeid ja kohustusi kipub ülejõukäivalt palju korraga kaela peale kogunema, siis tekib hirm, et ei saa eluga hakkama. Kui ennast kokku võtan, siis lohutab veidi aastatepikkune kogemus – meenub, et selliseid hetki on ennegi ette tulnud ja seni olen siiski toime tulnud, äkki seegi kord. Kui hingerahu on enam-vähem käes, siis tuleb jõud tagasi ja asjad hakkavad tasapisi liikuma.
Kui väätide ja võsude all mõelda Hea Lapse kunagisi kirjalapsi, kellest paljudega suhtleme senini, siis arvan, et enamast jaost nende hulgast oleksid tulnud kirjanikud, kunstnikud või teadusetegijad ka ilma Heale Lapsele kirjutamise ja minu taganttorkimiseta – anne lööb varem või hiljem välja. Samas ei või iial teada, missugune sündmus võib mõjutada lapse huvisid ja eesmärke. Mäletan seda erilist rõõmu, kui leidsin neljanda klassi plikatirtsuna oma luuletuse ajakirjas Pioneer trükituna: kohe tekkis suurem huvi selle vastu, mida olid loonud nii päris poeedid kui ka minu eakaaslased, kellest mitmega kirju vahetasin. Kirjasõprus Viivi Luigega, kes tollal õppis Kalmetu 8-klassilises koolis, oli mulle hiljemgi suureks toeks. Hea Lapse pidudel on juhtunud, et kõrvuti satuvad istuma lapsed, kes on tükk aega omavahel interneti või tavaposti teel sõprust pidanud, kuid silmast silma pole kohtunud – tore on näha teineteise avastamise rõõmu nende nägudel. Kõigist, kes lapsena tegelesid kirjutamise ja joonistamisega, ei saa teadagi kirjanikke ega kunstnikke, küll aga tuleb sõnaseadmisoskus neile kasuks, ükskõik, mis alal nad ka täiskasvanutena tegeleksid, rääkimata sellest, et nende ees avanenud raamatu- ja kunstimaailm teeb elu rikkamaks ja huvitavamaks.
Hea Lapse elushoidmiseks on küll tulnud käia läbi tule, vee ja vasktorude, aga ka praegu, üha enam elektronide kaudu toimuva suhtluse ajal, olen veendunud, et mitte ainult mudilastele ja gümnasistidele, vaid ka 9–13-aastastele on vaja väljaannet, kuhu nad saaksid saata oma loomingut. Ja eks seda teab iga õpetaja, et lapsed võtavad nendega tegelejatelt küll palju energiat, kuid annavad seda ohtrasti ka vastu. Džaulides seda energiat mõõta ei saa, aga iga kordaläinud üritus pühib nagu peoga ära väsimuse, mis selle korraldamisega kallale tükkis.
Millised on teie meelest eesti kultuuri aluseks olevad tammed?
Sellele küsimusele oleks kergem olnud vastata sada aastat tagasi. Ehk nagu ütleb koolipoiss Juku: „Kui lihtne oli ajalooõpetaja küsimustele vastata keskajal, kui sajad sõjad olid veel pidamata ja tuhanded tähtsad tegelased sündimata!”
Me ei saa unustada ei Kreutzwaldi, Koidulat ega Jakobsoni, kuid lisaks neile tuleb mainida Petersoni, Tuglast, Suitsu, Underit, Vildet, Tammsaaret, Liivi, Alverit ja veel … Kui palju tähemärke üks Õpetajate Leht sisaldab? Kui täidaksime ka järgmise numbri üksnes suurkujude nimedega, kas siis mahuksid kõik ära? Neid, kelleta eesti kultuurielu ette ei kujuta – kirjanikke, muusikuid, kunstnikke, keeleinimesi –, on ikka väga palju ja tuleb kogu aeg juurde. Ääretult oluline on aga ka see, et kogu aeg tuleks juurde ka neid, kes tahaksid ja mõistaksid seda kultuuri tarbida, sellest osa saada. Kultuur pole ju mingi keerukate ilustustega tohutu laegas, mida ainult mõned üksikud avada mõistavad, ega ka suur pirukas, mida vaagna lähedal seisjad omavahel jagavad – kultuur on rikas maastik (või ütleme siis: tammik), kus igaühel on võimalik leida endale hingekosutav paik.
Kas saab olla kultuuri ilma keeleta? Aga vastupidi?
Palju aastaid tagasi pani mind IBBY konverentsil mõtlema ühe hollandlasest õpetaja ütlus: „Tänapäeva lastel on suus aina rohkem keeli, aga aina vähemaks jääb seda, mida ütelda.” Pidasin seda niisama sõnaseadmiseks, kuid pikapeale hakkan taipama, mida kogenud pedagoog öelda tahtis: laste suhtlemine internetis muutub aina kiiremaks ja rahvusvahelisemaks, kuid piirdub tihtipeale ainult emotikonide ja ülilühikeste fraasidega: „Mis teed?”, „Kuhu lähed?”. Ja neid fraase on muidugi ülilihtne mitmes keeles selgeks saada. Peresisesed suhted lähevad aina pealiskaudsemaks, ühised luure- või uka-ukamängud hoovis on ammugi moest. Võib ju olla uhke, et nagu terves maailmas, nii ka meil mängivad tüdrukud nüüd Monster High’ ja Ever After High’ nukkudega, kuid võib ka karta, et need lelud on mõeldud rohkem kogumiseks kui uute süžeede leiutamiseks või kas või kodu mängimiseks, nagu seda tehti varem. Üle maailma on lastel kõik sarnane: mänguasjad, multikad, riided, road – mis neist ikka rääkida!
Tollel konverentsil kurdeti koguni, et ka noorematel õpetajatel, kes on koomiksikirjanduse najal üles kasvanud, ei ole kerge lugusid oma sõnadega ümber jutustada. Meie koolides seda muret minu meelest küll ei ole, ja kui meenutada näiteks Sten Roosi muinasjutuvõistlusele saabunud töid, siis võib rõõmu tunda, et lastes pole huvi sõnaseadmise vastu raugenud. Kujutan küll ette, et õpetajatel pole kerge seda huvi turgutada, sellal kui mõnedki lapsevanemad nimetavad hirmsaks sunnitööks seda, et nende võsukesed peavad suvevaheaja jooksul kaks-kolm raamatut läbi lugema. Mulle tuli üllatusena, et Oskar Lutsu „Kevadet”, mis on olnud mitme põlvkonna lemmikraamat, ei viitsivat praegused lapsed enam „vanaaegse keele pärast” lugeda. Oli minugi põlvkonna jaoks „Kevades” tundmatuid sõnu – alates „köstrist” ja lõpetades „haamri alla minemisega”, aga see just andiski raamatule isevärki värvingu ning arusaamatud sõnad oskas mõni täiskasvanu ikka ära seletada. Iseasi, kas tänapäeva laps saab guugeldades köstri tähenduse teada …
Wiedemanni auhinna üleandmise ja tamme istutamise vahele jäi sama tähtis päev – emakeelepäev. Olete oma loome ja tegevusega näidanud – seda kinnitab ka Wiedemanni preemia –, et ka meie maa keel laulutuules taevani tõustes igavikku omale otsida võib. Samas olete keele arengu pärast pisut ka muret tundnud. Milline on eesti keele olukord ja tulevik, mida vaimusilmas näete?
Olgu majandusasjadega nagu on, aga kui kõnelda eesti keelest, siis oleme juba ammuilma maailma rikkaimate seas. Muidugi ei pea ma silmas keeleteadlaste ega ka eesti keele õpetajate varanduslikku olukorda, vaid ikka eesti keelt ennast. Ülikooli lõpetamisest on mul küll möödas mitukümmend aastat, aga senini kerkib silme ette akadeemik Paul Ariste karjatus peahoone ühes auditooriumis, kus keegi tudengitest oli poetanud väljendi „eesti keel ja teised väikesed keeled”. „Võtke teatavaks, et eesti keel pole väike – ta pole seda kunagi olnud! Rahvas võib olla väike, riik võib olla vaene, aga keel on meil suur ja rikas!” hüüdis professor kirgliku paatosega. Samas naeris ta välja väite, et ülemaailmsel keelte iludusvõistlustel sai meie emakeel itaalia keele järel teise koha – selle müüdi purunemine kurvastas meist nii mõndagi, sest kes see siis ei tahaks olla maailma ühe ilusaima keele kõneleja. Ei tea, kes selle keeltevõistluse legendi küll välja mõtles, aga selline see inimloomus kord on: talle ei ole küllalt sellest, et tunneb ennast hästi – oh ei, vaja oleks veel ka seda, et kogu maailm tunnistaks, et ta on enesetundelt globaalselt teisel kohal.
Mind, nagu küllap ka paljusid teisi Tartu ülikoolist tulnud eesti filolooge, pahandab väheke see, et nüüdseks on „vabaks lastud” mitmed sõnavormid, mille kasutamise eest oleks meid tudengipõlves häbiposti pandud: ei tulnud kõne allagi, et keegi kirjutaks „tegeldakse” asemel „tegeletakse”, „ministeeriumide” asemel „ministeeriumite” ja – oh õudu – „lõpeb” kahe p-ga! Õnneks ei keela keegi meil, vana kooli torisejatel, kasutada ikka selliseid sõnavorme, mille omaaegsed õppejõud meisse söövitasid.
Et ÕS on nüüd igal internetikasutajal käeulatuses, on küll hea. Kahjuks tundub aga, et paljud ajakirjanikud ei võta vaevaks sealt järele vaadata, kas näiteks sõnade „kael” ja „koer” mitmuse omastav ikka on „kaelade” ja „koerade”, nagu nemad oletavad … Õnneks kultuurimeedias selliseid asjaarmastajaid „kurikaelasid” ei leidu.
Uute sõnade leiutamine on väga tore – kõigepealt juba sellepärast, et mitte ainult haritlased, vaid kõigi alade inimesed panevad emakeelele mõeldes oma pead tööle; ja teiseks ilmub meie ellu ju iga aastaga uusi nähtusi, esemeid, tehnikavidinaid, mis vajavad suupäraseid eestikeelseid nimetusi. Mõni neist sõnadest küll kauaks kasutusele ei jää, kuid paljud esiotsa naljakana tundunud uudissõnad muutuvad peagi igapäisteks. Näiteks „arvuti” kodunes keeles kiiresti, aga poluvernikust „arvutiseerimine” kadus, tänu taevale, kui tina tuhka.
Olete kõnelnud murelikult sellest, kuidas Põhjamaade koolirõõm kipub üha enam mattuma poliitkorrektsuse alla. Kuidas on lood Eestimaal?
Vahel olen lõmpsinud, et mind toodi kooli hulga väiksemana kui kõiki teisi – kahenädalaselt. Minu vanemad olid õpetajad ja 1950. aastatel elasid paljud maapedagoogid koolimajades, nii et koolieluga sain tuttavaks juba õige väikesest peast. Olen töötanud algklassilapsena kevaditi ja sügiseti kolhoosi kartulipõllul, riisunud koos teistega puulehti ning käinud kooliaias (mida tollal kutsuti katseaiaks) suvevaheajal peenraid rohimas ja sügisel peete-porgandeid koristamas – ei saa öelda, et keegi meist oleks sellest vaimustatud olnud, aga samas oli tore ühiselt lõkkel kartuleid küpsetada ja lõikuspeo ajal tantsu lüüa.
Praegu on lapsed kõigest sellest priid, mõnel pool pühib kuuldavasti koolitädi klassitahvligi nende järel puhtaks. Ütleksin selle kohta Jaan Rannapi raamatutegelase Maari sõnadega: hea, hea, aga paha ka. Hea on see, et õpilased saavad kooliajal pühenduda ainult õppimisele, halb aga see, et üksteist ei õpita tundma mujal kui ainult koolitunnis. Nii mõnigi kahemees osutus omal ajal heaks lõkkemeistriks ja sai lõppude lõpuks õpetajaltki kiita, ning ühiselt lehti riisudes said nii tüdrukud kui ka poisid omavahel arutada igasuguseid ilmaasju.
Eks me kõik ju soovi, et meie lastel oleks aina parem olla. Või kergem. Aga kas kergem on alati parem?
Kui Eesti 1991. aastal ühines ÜRO laste õiguste deklaratsiooniga, paluti mul osa neist õigustest mudilaste jaoks värssidesse panna, mida ma muidugi hea meelega ka tegin. Loomulikult on igal inimlapsel õigus väljendada oma arvamust, elada koos oma vanematega, õppida oma emakeeles ja selge see, et keegi ei tohi talle haiget teha. Mind üllatas ainult üks – et rohkete õiguste juures polnud deklaratsiooni kirja pandud ainsatki kohustust. Kui see tähendab, et laps võib öelda, mida pähe tuleb, ja teha, mida tahab, siis kasvatame temast ju teiste vastu hoolimatu inimese, kelle tulevasi lapsi tuleb tema eestki kaitsta? Nojah, selleks need õigused ju kirja pandud ongi!
Mida teeksite (teisiti), kui oleksite praegu õpetaja?
Arvan, et igaühel meist on kooliajast meeles mõni kehva enesevalitsemisega õpetaja, kes ei suutnud spikerdajaid tutistamast hoiduda või kelle teravad ütlemised tõid lastele solvumispisarad kurku – neid võis olla kogu kooliaja vältel üks või kaks, ning just neile olnuks vaja laste õiguste deklaratsiooni näidata. Enamjagu õpetajatest aga tuli vanasti ja tuleb praegugi iga päev kooli selleks, et oma teadmisi võimalikult hästi lastele edasi anda. Ideaalne pedagoogi ja õpilaste suhe on sama mis meistril ja sellidel: meister teab ja oskab seda, mida sellid veel ei tea ega oska, aga milleta nad elus hakkama ei saa. Üheski tsunftis poleks kõne allagi tulnud see, et sell saadab meistri kukele, paneb jalad lauale ja hakkab oma täringutega (või millega siis noorukid mängisid, kui mobiiltelefone veel polnud?) tegutsema! Praegu on see mõeldav, sest sellidel on oma õigused (millest nad on teadlikud), meistril aga ainult kohustused (mida neile igal võimalikul juhul meelde tuletatakse).
Mu ema kohta räägivad ta endised õpilased, et nad ei kuulnud teda klassis kunagi häält kõrgendavat. Enam kui neljakümneaastase õpetajastaaži juures tundub see küll uskumatuna, aga ju see nii oli. Olen vahel mõelnud, kas ta ka praegu tuleks õpilastega ilma riiu ja pahanduseta toime. Ema kordas tihti Tallinna õpetajate seminarist kaasa saadud õpetust: „Kui astud klassi, siis unusta kõik mured ja pahandused!” Aga mis teha siis, kui need mured ja pahandused just klassi astudes algavad?
Ühte kenasse kooli kirjandushuvilistega kohtuma minnes kuulsin majja astudes läbilõikavat kisa, mis kõlas üle kogu hoone: kedagi justkui ähvardati ja samas kutsuti appi. Kui kära oli vaibunud, sain teada, milles asi: ülekasvanud poisijõmm, kellel arstid lubasid koolis käia nii palju, kui ta ise arvab jaksavat, oli – nagu talle tavaks oli saanud – ilmunud kohale söögivahetunniks ning võtnud nõuks ka kirjatööd teha. Tahvlile, kus oli kirjas selle päeva menüü, tegi ta parajasti oma tabavaid märkusi, kui kokatädi ta teolt tabas ning kriidi käest võttis. See oli teadagi füüsiline vägivald ning lapse ahistamine ja ta õiguste rikkumine, mille eest ähvardati kogu kooli peale kaevata haridusosakonnale, -ministeeriumile ja kes teab veel, kellele. Õpetajad olid sellega juba harjunud, sest poisi ema, kellel polnud peopidamiste kõrvalt mahti tööl käia, oli juba mitmel korral oma lapse kaitseks kõrgemale poole pöördunud … Meistreid seesuguse selli kaebuse peale õnneks lahti lastud polnud, ja kes seda närvi- ja ajakulu ikka arvestab!
Ma ise olen õpetajatööst kõrval juba kakskümmend aastat ja kui aus olla, siis on mul õpilastega alati vedanud – nende hulgas on olnud nii ninatarku, naljahambaid kui ka vallatuid, aga pahatahtlikke küll mitte. Seepärast ei oska ma öelda, kuidas käituksin, kui keegi ähvardaks mind kohtusse kaevata selle eest, et püüan teda õpetada. Kindlasti ei loobuks ma hüüumärgist, nagu soomlased seda lastega suheldes õigeks peavad: nende meelest tähistavat hüüumärk käsklust, ja see solvavat lapsi.
Jõuate hoolimata oma sugugi mitte väheolulisest ja -mahukast tööst ajakirja Hea Laps peatoimetajana kirjutada ikkagi ka raamatuid. Viimastel aastatel on ilmunud „Vanaema on meil nõid”, „Ra-haa-haa”, „Sinilillega lumememm”, „Puudel Pedro ja igatsustasu” – igaüks täis sügavat südamlikkust ja väärt soojalt soovitamist. Nagu ka minu lapsepõlve lemmikud „Seltsis on segasem”, „Vana vahva lasteaed”, „Barbara ja suvekoerad”, „Kartul, lehm ja kosmonaut”, „Kristiina, see keskmine”. Mida ise enda loomingus olulisimaks peate ja mis veel avaldamist ootab?
Minu vanuses on seda vist imelik öelda, aga ka praegu on mul tunne, et paljud olulised tööd on veel tegemata. „Seltsimees lapse” triloogia on lõpetamata – olen kolmandat osa alustanud juba mitu korda, aga ikka tundub, et see pole see … Et sellesse materjali ja aega sisse elada, on vaja pikemalt paigal olla ja süveneda, aga igasugused käigud, kohustused ja kiirtööd tulevad vahele. Äkki suudan sellel suvel kõrvad-silmad muudele asjadele sulgeda ja raamatu valmis kirjutada. „Raha-haa-haast” tellis Tartu mänguasjamuuseumi juures olev Teatri Kodu näitemängu, mida tuleb nüüd veidi viimistleda, käsil on ühe vahva väikelasteraamatu tõlge. Olen justkui „Mäeküla piimamehe” Mari, kes korraga luges mitut raamatut, ainult et mina kirjutan … Aga juunis peaks ilmuma mudilasteraamat „Jänesepoeg otsib sõpra”, millele tegi pildid Catherine Zarip ja mida mu viieaastane tütretütar juba väga ootab. Meelis Arulepa käes on illustreerimisel luuleraamat „Konn kobrulehe all”, mis loodetavasti ilmub sügisel.
Kas vahel hirmutab ka, kui palju eestlasi ja põlvkondi juba teie loome toel suureks on puudutatud? Või on see siiski pigem rõõmustav, kui looming leiab tänuväärse vastuvõtu?
Kummaline on mõelda, et nendest lastest, kes alustasid esimestena kooliteed selle aabitsaga, mille me Ene Hiiepuu ja Edgar Valteriga tegime, on nüüd nii mõnigi juba ise lapsevanemaks saanud – ometi oli see justkui eile, kui Edgariga rott Ruudi ja siil Felixi teemal kirju vahetasime! Tollal polnud kunstnikul Pöörismäe talus veel telefonigi, nii et kõik sai selgeks räägitud kirja teel … Elu on paarikümne aasta jooksul ikka väga palju muutunud – praegused noored emad ei tea midagi klaasist lutipudelitest ja flanellmähkmetest, milles on juttu mu raamatus „Kristiina, see keskmine”, kuid eks laste ja vanemate suhted ole jäänud ikka samasuguseks.
Kui kolm aastat tagasi toimus Moskvas Gorki kultuuripargis venekeelse „Seltsimees lapse” esitlus, siis oli mul hämmastav kohtumine ühe lugejaga: see oli üle kolmekümnene sihvakas daam nimega Jana, kes ütles, et minu „Kirju liblika suvi” olevat toonud pöörde tema ellu. Mul polnud meeleski, et see raamat ka vene keeles ilmus, aga Jana mäletas isegi peategelase nime ning ütles, et nagu Tiina, nii kasvas temagi alkohoolikute peres, ainult et mitte Eestis, vaid Doni-äärses Rostovis. Oma elu keerdkäikudest ta pikemalt ei kõnelnud, kuid ütles, et on õppinud ära rootsi keele ja õpetab seda nüüd ühes Moskva kõrgkoolis. Seoses tööga olevat ta isegi Eestis ära käinud ja meie maa olevat tundunud talle veel ilusam, kui ta oli ette kujutanud. See oli tõepoolest liigutav kohtumine! Mulle andis see julgust juurde ja kinnitas, et lastele tuleb ikka ka tõsistest asjadest kirjutada – eriti sellistele, kes nende tõsiste teemadega lähedalt kokku puutuvad.
Kirjutasite, et leiate intervjuu andmiseks aega mitme kohtumise vahepeal. Üks neist puudutas kohtumist lasteaialastega. Mida nemad teilt küsivad? On see ajas muutunud või olid samasugused küsimused mudilastel 20–30 aastat tagasi?
Lasteaedades on ju tore ja siiras õhkkond, aga sinna jõudmiseks enamasti aega lihtsalt ei jagu. Ühest Nõukogude-aegsest lasteaiakohtumisest on mul meeles, et kui küsisin, kas lastel on ka muresid, tõstis käe üksainus väikemees, kes teatas: „Ma olen venelane!” ja teised kiitsid kaasa: „On jah, tal on isa ja ema ka venelased!” Ei osanud seepeale kosta muud, kui lohutada: „See pole üldse suur mure!” ja paistis, et poiss jäi rahule. Igaks juhuks pole ma viimasel ajal lastelt murede kohta küsinud, nemad aga küsivad minult enamasti seda, kas mul koera on. Ja kuna koer on olemas, siis pole ju mingeid muresid.
Olete öelnud, et viimasel aastakümnel on teie loomet mõjutanud palju tütretütar Kridlu. Kuuldavasti on peagi lootust uueks inspiratsiooniks.
Kridlu elujuhtumiste ainetel sai, jah, kirjutatud salmid Ilon Wiklandi piltidel põhinevasse raamatukesse „Tragi tüdruk Kata” – need pildid oli Ilon küll joonistanud oma tütre järgi, aga minu meelest on plikatirts kangesti Kridlu ehk Eva Katarina moodi. Ja raamatule „Vanaema on meil nõid”, millele tegi imeilusad pildid Regina Lukk-Toompere, oli aluseks samuti Kridlu. Ta oli hämmastunud, et memme sõnad lähevad täide nagu nõidus – eriti siis, kui sul keelatakse kolmejalgsel taburetil seista. Eks vanaemad või lapselastest kõnelda tundide kaupa! Kui tegime Piret Ripsiga muusikali „Imelaps”, siis polnud Kridlut veel olemas, aga Helgi Sallo, kes mängis muusikalis vanaema, ütles, et olen tema osasse hästi sisse elanud: „Terve maailm täis on tavalisi lapsi … aga imelaps on nendest ainult üks!” Nüüd on mul neid imelapsi juba kaks ja Kridlu kinnitab, et tädipoeg on sama mis vend. Nime väikemehel veel pole – see tähendab, et teda võib kutsuda tuhande ilusa nimega.
Mida loeb Leelo Tungal?
Kahjuks ei jõua ma praegu pooltki nii palju lugeda kui tudengi või keskkooliõpilasena – aga tollal polnud ma ka nii usin lasteraamatute uurija kui nüüd. Head Last toimetades tuleb raamatututvustuse lehekülje tegemisel olla kursis nii oma eesti lastekirjanduse kui ka tõlgetega – ja mõlemate hulgas on väga palju head. Sellegipoolest on mul voodi kõrval terve virn „suurte inimeste” raamatuid – vähemasti enne uinumist saan pool tundi ikka olla mõnes teises maailmas, muidu jääks päevast tühi tunne. Minu viimase aja põnevaim avastus on Hendrik Lindepuu tõlgitud ja kirjastatud poola kirjandus, millest suurimaks lemmikuks on saanud Wisława Szymborska luulekogu „Herakleitose jões”.
Praegu naudin õhtuti Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingli” saarepealseid mõtisklusi ja omaette olemist, millest ma ise oma rutaka elutempo juures sageli puudust tunnen.