Lembit Saarsalu: Aasta, mis muutis mu elu

Eesti tippsaksofonist Lembit Saarsalu tähistas tänavu oma viiekümnendat lavajuubelit. Fotol on ta koos klarnetist Aleksander Rjaboviga Leningradis 1978. aasta augustis kontserti andmas.

Minu jaoks oli väga oluline aasta 1965. Käisin sel ajal Tallinna muusikakoolis teisel kursusel ning õppisin puhkpilliorkestri dirigeerimist ja klarnetit. Aga juba oli tekkinud huvi ühe teise pilli, nimelt saksofoni vastu, mida sel ajal koolis eraldi õppida ei saanud. Saksofon ei olnud ideoloogilistel põhjustel soositud, kuna seda seostati džässmuusikaga.

Ootasin väga, et saaksin hakata kuskil esinema ja kellegagi koos musitseerima. Juhuslikult sain tuttavaks Tiit Pauluse ja Raivo Tammikuga, kes olid juba aktiivsed džässimehed. Mina, Järvamaal Roosna-Allikul sündinud maapoiss, ei teadnud asjast midagi. Kooli ajal õppisin akordionit ja olin sellega ka üles astunud. Akordion oligi sel ajal külades põhiline pill. Aga juba algklassides tundsin, et need valsid ja polkad on väga tüütud. Soov improviseerida, midagi ka omalt poolt meloodiale lisada, on minus alati olnud. Ja siis ootamatult selgus, et Kevade restoranis on mõneks kuuks asendusmängijat vaja. Olin siis 16-aastane.

Kevad oli noobel restoran Tallinna kaubamaja neljandal korrusel, kus sai tantsida ja õhtust süüa. Ilma ülikonna ja lipsuta sinna sisse ei lastud. Mina polnud seal varem käinud, ja ega nii noortel polnudki sinna asja – Nõukogude kord oli selles suhtes karm, aga õiglane. Kuuel õhtul nädalas mängiti elavat muusikat ja esines bänd, kuhu kuulusid Ahto Veerme, kes oli ansambli juht, laulja Els Himma, Lembit Himma, Harald Grünberg ja Jüri Pliznik.

Uskumatu, et oli lausa selline elukutse nagu restoranimuusik! Minu jaoks olid olulised kaks asja: et ma sain saksofoni mängida ja taskuraha teenida. Üks asi oli palk, aga kui hiljem lisalugusid telliti, jäi muusikule veel midagi tasku. Kuna stipendium oli koolis tollal 20 rubla, oli see mulle väga vajalik tugi. Veelgi tähtsam oli mängukogemus, mille ma sealt sain.

Suureks mõjutajaks oli tollal Ameerika välisraadio Ameerika Hääl. Päeval õppisime koolis klassikalist muusikat, öösiti kuulasime Ameerika Häält. Mõistagi mitte poliitika, vaid džässisaate pärast, mis algas kell veerand kaksteist öösel. Järgmisel päeval arutasime teistega, mis kellelegi muljet avaldas ja meelde jäi. Sel ajal liikus ainult üksikuid plaate, enamiku infot saimegi raadiost. Restoranis mängimaski käisin poolenisti salaja, koolil polnud vaja teada, et ma teisi stiile mängin.

Mu esimesed džässiimprovisatsioonid kõlasidki Kevade restoranis. Ja kui bändikaaslased tunnustavalt ütlesid, et poisil on fraasitunnetust, olin õnne tipul. Esimene tund mängisimegi tavaliselt meeleolumuusikat, kus oli oluline osa improvisatsioonil. Selles restoranis armastasid käia ka muusikud, kes tulid sinna bändi kuulama. See oli minu jaoks järjekordne eksam, kui öeldi, et saalis istub Kustas Kikerpuu, Uno Loop või Uno Naissoo. Naissoo tõi tihti oma uuemat repertuaari kaasa, nii et paljud tema lood kõlasid esmakordselt meie esituses.

Restoranimuusiku periood kestis umbes pool aastat. Kuid tähtsaid sündmusi jääb sellesse aastasse veel. Osalesin Kevade restorani bändiga 1965. aasta aprillis ka oma esimesel džässifestivalil, mis oli poolpõrandaalune ja toimus tollases tuletõrjemajas Viru tänava otsas. Pärast festivali salvestasime need lood ka Eesti Raadios. Usun, et just sel ajal saigi alguse mu saksofonisti ja džässmuusiku tee, mis on kestnud viiskümmend aastat.

Tagantjärele võin öelda, et olen end sellel teekonnal hästi tundnud, mu pill on kõlanud väga paljudes paikades maailmas, olen mänginud maailma suurimatel festivalidel ja kohtunud paljude tuntud džässmuusikutega. Džässi võlu on eelkõige lava ja publiku vahetu kontakt ning need põnevad meloodiakäänakud, harmooniad ja rütmid, mis džässiarsenali kuuluvad.

Minu jaoks on hea muusika see, mis hinge puudutab. Džässi paigutaksin kohe klassikalise muusika kõrvale. Muusika on ju ühtlasi hingeharidus, aga praeguses elus kipume inimhinge ära unustama ja sellest on tingitud ka paljud meie probleemid. Kuna olen lapsena looduses üles kasvanud ja karjas käinud, meenub mulle, kuidas on kirjutanud Anton Hansen Tammsaare romaani „Tõe ja õiguse” viiendas osas: „Lõoke lõõritas end aina kõrgemale ja kõrgemale, nagu ei tahakski ta enam maa peale tagasi tulla, sest et siin lõhkeb süda suure rõõmu pärast, hoia muudkui kahe tiivaga teda kõvasti kinni.” Samasuguse emotsiooni võib anda muusika.

Praegu olen kuuendat aastat Tartu Heino Elleri nimelises muusikakoolis õpetaja. Kooli õpetajaks läksin seepärast, et oma kogemusi edasi anda. Õpetangi rütmimuusikat, saksofonimängu ja improvisatsiooni. Endiselt käin üsna palju esinemas, kusjuures eriti meeldib mulle üles astuda koos noorte andekate muusikutega.