Hanna-Liina Võsa: Ma ei tea, kas see oli saatus
„Võlgnen oma karjääri eest tänu Viimsi kooliteatrile. Sealt sai alguse minu armastus muusikalide vastu ning ka teatav põhimõttelisus, mis puudutab lavatöö tegemist,” usub Hanna-Liina Võsa. Foto: Harri Rospu
Ei mäleta, et oleksin koolipõlves omal algatusel Viimsi kooliteatriga liitunud. Pigem oli nii, et pidime klassiga tegema kooli jõulupeoks näidendi ja sealt ma jäin ehk kellelegi silma. Minu esimene roll oli karu ja kuna ma üldse ei tahtnud selles näidendis kaasa lüüa ega oma nägu näidata, siis oli ainuke viis mind lõpuks nõusse saada lubada mul kanda karumaski.
Mäletan, et kui teistel olid ilusad värvilised kostüümid ja grimm, siis mina olin lihtsalt hallides dressides ja suure karupeaga. Arvan, et selles tükis polnud mul isegi sõnalist osa, aga mingil põhjusel hakkas näitlemine mulle meeldima.
Mul on kooliteatri ajast väga palju kauneid mälestusi, sest suures osas see minu teismeiga täitiski. Mäletan pikki ja väsitavaid proovipäevi Viimsi huvikeskuses enne uue lavastuse väljatulekut, töö lõhna ja ülevat tunnet, kui esietendus sai publiku tormilise aplausi; järelpidusid, mida meie kutsusime kolmandaks vaatuseks, aga kust ma juba tookord varakult minema hiilisin, ja loomulikult eelkõige Külli Talmari, Maido Saare ja „Oklahoma” lavastuse puhul ka Toomas Lõhmuste kõlavat häält. Kõige eredam mälestus on vast „Oklahoma” lavastusest, sest see tuli ka tagantjärele vaadates tõesti väga hästi välja – meie trupp oli tugev ning lava, kostüümid ja ansambel kõige ehedamad.
Minu meelest on Viimsi kooliteatri juht Külli Talmar ja liikumisjuht Maido Saar selline tandem, et neid eraldi kirjeldada polegi võimalik. Nad lõid koos Viimsi kooliteatri sellisena, nagu seda mäletan. See oli nende suur kirg ja põlemine, mis ka kõikidesse osalejatesse üle kandus. Neist mõlemast kiirgav lõputu optimism, südamlikkus ja tegutsemistahe on imetlusväärne ja seejuures ei tee nad kunagi ka õpilastele allahindlust, vaid nõuavad samasugust pühendumust nagu neil endil.
Arvan, et võlgnen oma karjääri eest tänu just Viimsi kooliteatrile. Ma ei tea, kas see oli saatus, et ma selles koolis käisin ja et mu tee kooliteatrisse viis, aga sealt sai alguse minu armastus muusikalide vastu ning ka mu teatav põhimõttelisus ja tõsidus, mis puudutab lavatöö tegemist.
Nagu Külli ikka ütles, on laval kõige tähtsamad komponendid tuju, tempo ja diktsioon. Ma ei ole seda tarkust unustanud, vaid püüan alati järgida.