Mari Kalkun: Hommikuvalge
Laulja, laulukirjutaja ja muusik Mari Kalkun räägib, kuidas sündis lugu, mille ta pühendas oma vanaisale. Hiljuti esitles Mari koos ansambliga Runorun uut plaati „Tii ilo”, mis kõneleb teel olemisest ning puudutab esivanemate teemat laiemalt. Foto: Rait Pihlap
Minu teisel autoriplaadil „Vihmakõnõ” on üks väga isiklik lugu „Hommikuvalge”, mille kirjutasin oma emapoolsele vanaisale Endel Kandimaale mõeldes. Umbes samal ajal, kui ma seda plaati tegin, aastal 2010, suri vanaisa 82-aastaselt. Kui vanasti olid inimese siitilmast lahkumisega seotud kombed ja rituaalid, mis leina leevendada aitasid, siis praegusel ajal minu arvates matustel päris õiget ärasaatmise tunnet ei teki.
Ühel hommikul ärgates hakkaski mind mõttes kummitama see laul. Olin öösel vanaisa unes näinud. Alati, kui ma tal külas käisin, valitses seal paras kaos, igal pool oli virnade viisi ajalehti, mis täitsid pea kogu toa. Unenäos oli vanaisa oma toas, ülikond seljas ja lips ees, ning pakkis neid ajalehti kokku. See oli väga mõjuv pilt. Tekkis tunne, et üks ajaetapp on läbi saanud, kuid temaga on kõik hästi. Pärimuskultuurist teame kommet panna inimesele hauda kaasa panuseid – asju, mis on olnud elus tema jaoks olulised ja mida tal ka teispoolsuses vaja läheb. Oma laulus paningi vanaisale kaasa seebi ja saunaviha, kindad, et ta käed ei külmetaks. Panin isegi natuke tubakat, sest vanaisa oli 60. eluaastani kirglik suitsetaja. Ja muidugi hõberaha, milleta ei pääse teisele poole jõge. Plaadil on ka lühike helilõik vanaisa 80 aasta juubelilt, mille ma ise salvestasin ja kus vanaisa jutustab humoorika loo Kihnu naisest. Vanaisa oli väga hea jutuvestja, tal oli alati mõni lugu varuks. Seekord jutustas ta Kihnu naisest, kes läks paadiga merele. Tõusis kõva tuul ja lükkas naise üle parda. Aga kuna Kihnu naisel on üks või kaks või vähemasti kolm seelikut seljas, nagu vanaisa ütles, võtsid seelikud tuule alla ja naine jäi vee peale lehvima.
Vanaisa ja vanaema elu oli Kihnu saarega seotud ligi kümme aastat, seal nad kohtusidki. Mõlemad olid pärit Pärnumaalt, ametilt õpetajad ning mõlemad suunati tööle Kihnu kooli. Vanaisa oli aastaid Kihnu kooli direktor, aga õpetas ka matemaatikat, füüsikat, keemiat, kehalist kasvatust. Tema oli ühtlasi see mees, kes Kihnu kooli elektri tõi. Vanaema Helju oli emakeele ja kirjanduse õpetaja. Mu emapoolses suguvõsas on olnud palju õpetajaid. Ema on ajalooõpetaja, vanavanaema ehk memm oli samuti koolmeister, tema oli suur iseõppija ja juhatas Tali koolis laulukoori, õpetas kodundust ja käsitööd.
Isapoolsed vanavanemad on pärit Võromaalt, nende kodutalus, mis on ühtlasi mu sünnitalu, ma praegu elangi. Ka mu looming on tugevasti Võromaaga seotud, kirjutan laule võro keeles.
Muusikahuvi olengi ilmselt saanud naisliini pidi vanaemade-vanavanaemade kaudu mõlemalt poolt. Emapoolne vanavanaema oli suur koorimuusika austaja. Vanaema oli iseseisvalt klaverimängu ära õppinud ja oskas seda üllatavalt heal tasemel. Üht lugu, mida ta mulle lapsepõlves õpetas, mäletan praeguseni. Isaema Linda, keda ma näinud ei ole, sest ta suri enne minu sündi, olevat ka kogu aeg kodus toimetades laulnud. Tundub, et laulmine on mulle geenidega kaasa antud ja kuna laulmise tung on nii suur olnud, jõudsingi muusiku elukutseni.
Muusikakooli läksin enne kui kooli, minu ema oli samuti muusikakoolis viiulit õppinud. Mina alustasin klaveriõpinguid kuueselt ja õppisin klaverit kaheksa aastat. Viljandi kultuuriakadeemias õppimise ajal hakkasin mängima ka kannelt, akordioni, kitarri ja muid pille. Nii et vanaemadega sarnaselt olen minagi üsna suurel määral iseõppija.
Pärimusmuusikaga tegelemiseks andis mulle impulsi esimene Viljandi pärimusmuusika festival, kus ma käisin. See võis olla aastal 2000. Sain sealt nii palju inspiratsiooni, et panin Treffneri koolis õppides kokku ansambli, mis tegeleski pärimusmuusika seadmise ja omaloominguga. Hiljem õppisin Viljandi kultuuriakadeemias, Eesti muusikaakadeemias ja Helsingis Sibeliuse akadeemias. Nüüd olen jõudnud ringiga tagasi Võromaale oma juurte juurde. Kõik see, mida olen õppinud, on aidanud näha, kui rikas on siinne pärimuskultuur ja kui palju sellest on veel säilinud. Võromaa ja Kihnu on pärimuskultuuri mõttes ühed rikkamad paigad Eestis üldse.
Olen palju laule kirjutanud, kuid hämmastaval kombel on just see vanaisale pühendatud laul „Hommikuvalge” saanud publikult hästi palju tagasisidet. See on läinud inimestele korda mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal. Järelikult on selles laulus emotsioon, mis jõuab kohale ka sõnadest aru saamata. Mitmed inimesed on mulle öelnud, et see laul on neid oma isa ja vanaisaga hüvastijätmisel aidanud.