Mees on naine

Indoeuroopalike arusaamade kohaselt peeti/peetakse inimeseks eelkõige meest. Mees tähendab tänase päevani mitmes keeles inimest. Oleme meiegi selle mõtteviisi omaks võtnud. Ütleb juba eesti vanasõnagi, et naisterahvas on inimene ainult värske lume peal: kui lumel on jälgi näha, öeldakse: „Siit on inimene läind.”

Meie maailmas on algselt pigem nõnda olnud, et inimene on naine. Sellest leidub jälgi lähimates sugulaskeeltes: lüüdi inahmoi, inehmine ‘naine’; Aunuse karjala inehmine ‘naine’; vepsa inehmei ‘naisisik; sõimusõna’ (vrd soome ihminen, inhiminen ‘inimene’). Võimalik, et mingi aimdus sellisest asjaolust on säilinud ka eesti keeles (vrd näiteks raske inimene ‘rase naine’).

Et inimene peakski põhiolemuselt olema naine, näivad tõendavat ka mehe rinnanibud. Tegelikult olevatki iga inimalge naissoost, väidetavalt teeb alles lootestaadiumis lisandunud meessuguhormoon testosteroon naisest mehe. Nõnda ei jäägi palju muud üle, kui tõdeda, et mees on naine. Kui piltlikult, siis mees on ka-inimene (vrd inglise keeles woman).

Kiviaja kunstis kujutati põhiliselt naist

Enn Haabsaar on juhtinud tähelepanu, et paleoliitikumis esindasid vaid naised inimesi (ÕpL 22.08.2014). Euroopa paleoliitilised kunstnikud kujutasid naist tavaliselt realistlikult, puhtalt ja enesekindlalt, kõige olulisemate joontega. Samas meest kujutati siis äärmiselt harva, peaaegu alati tinglikult, skemaatiliselt ja ebakindlalt. Inimmehe kujutamiseni neil aegadel peaaegu ei jõutudki.

Kivi- ja pronksiaegsed naisefiguurid (vt ka ÕpL 19.12.2014) osutusid eelkäijaks kuulsatele neitsilikele emajumalustele (Kybele, Ištar, Aphrodite), kellel on küll meeskaaslane, kuid täiesti tähtsusetu, nagu sedastab Uku Masing. Loogiline, sest mees sünnib naisest, mitte vastupidi. Üksikud vastandlikud näited (Eeva Aadam küljeluust; Athena Zeusi pealuust) kuuluvad pigem patriarhaalse mütoloogia valdkonda.

Ini-kultuur

Uku Masing on käsitlenud Euro-Siberi ini-kultuurkonda, mis ulatub Siberist Briti saarteni ja mille mentaliteedi hilised järglased on soomeugrilased, siberlased ja indiaanlased, mõnel määral olla sest osa saanud indogermaanlasedki. Uku Masing kirjutab ini-kultuuri nimetuse kohta: „Ma ei oska paremat nimetust leida kultuurile, mis tegelikult on olnud inimkonna kultuuri aluseks ning varsti hävineb jäljetult” (Üldine usundilugu. Ilmamaa, 2000). Ini tuletub Uku Masingu järgi vanast algonkini sõnast inini ‘mees; inimene’, mis tema meelest on sama sõna kui meie inimene ja eskimo inuik ‘inimene’ (innuit ‘inimesed’) ja atabaskide nadeni, tine.

Ometi jääb lahtiseks küsimus, kas ini peaks just meest tähendama. Sest in on algselt tähendanud just ‘naine, inimene’. Sõna in on kõrvutatud hiina naisalget tähendava sümboliga yin (loetakse jin). Naist märgitseb üldiselt ka na, ni, ne (sumeri keeles on nin ‘naine’; liivi naine on nai, vadja ja isuri nain, handi näj; mansi naj).

Vähemalt kahekümne Põhja-Ameerika indiaani rahva endanimetused tähendavad tänase päevani ‘inimest’. Delavaarid (endanimetus lenape) ja irokeesid (ani yunwiya) ‘õiged inimesed’. Kuulsad komantšid (endanimetus nemene ‘inimesed’) ja navahod (diné ‘inimesed, rahvas’). Vrd ka inimesed nimmi, nimipu, tlingit, tanana, numakaki, inuna’ina, nisenan ja naizhan … Ini-kultuuri esindajad on ilmselt inkadki. Austraalia uskumustes esineb inapatua-nimeline algne inimmass ürgmere kalju peal.

Vrd nanai na ‘maa’, nai ‘inimene’; vrd ultšid, kes asuvad Amuuri suudmealal, endanimetus nani – maa inimesed; vrd atapaskid ehk na-dene (na ‘maa’, dene ‘inimene’). Kas ‘maa inimesed’ või ’maa naised’ pigem?

Inimeste maa – naiste maa

Nõnda et kui juttu tehakse inimeste maast, siis võis see algselt väga hästi naiste maad tähendada. Egiptimaad nimetati ajaloo koidikul inimeste maaks. Ainud nimetasid oma asuala inimeste maaks – Ainumosiri ‘Ainude maa’ resp. ‘Inimeste maa’. Eskimod kutsuvad Gröönimaad inimeste maaks. Eestlased-lätlased on nimetanud end maarahvaks, mis loomuldasa hõlmab nii naiste- kui ka meesterahvaid.

Meestekeskse maailma variant: inimese küljeluust

Aadam on kristliku mütoloogia järgi esimene inimene, inimsoo esiisa. Et naine inimese küljeluust tehtud, see on meestekeskse maailma variant. Kui udu tõusis maast ja kastis kogu mullapinda, valmistas Issand Jumal „inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1Ms 2:6–7). Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!” (1Ms 2:21–23). Vrd: Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks …” Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks (1Ms 1: 26–27).

—

Tähetolmust tehtud

Inimlikus põrmus ja maisuses peitub vihje sellele, et inimene on tehtud tähetolmust. Sellest oleme kõik me kokku pandud ja tähetolmuks kord ka saame. Piibellikus kontekstis võib sellele asjale ka nõnda läheneda, et kui mees on mullast tehtud, siis naine on saanud palju peenemast ollusest – inimese küljeluust. Siiski – üks tähetolm kõik.

Kas esimene inimene oli mees või naine pigem? Et adam tähendab ‘põrm‚ maine, muldne’; piltlikult ‘inimene’ (vrd ld homo ‘inimene’; humus ‘maa’), ei pea ju tingimata seda tähendama, et ta meessoost oli. Sest hbr adama ‘maa’ on naissoost. Mees on seega sündinud naiselikust ollusest – uduga kastetud mullast valmistas Jumal inimese. Kastmises nähakse viidet seksuaalsusele. Udu eostas mullapinda? Nii et ka piibellikku konteksti on teatud kahtlus mehelikkuse prioriteedis sisse kodeeritud. Kuigi mitte naisest saanud, on mees tehtud ometi naiselikust ollusest. Eeva muide tõlgendubki ‘eluandjaks’; vrd sumeri ti ‘roie, küljeluu’; ‘elu andma’.

Vanasõna ütleb, et Aadama ajast ehk Aadamast saadik oleme kõik sugulased. Aadama aeg ei olegi meist nii tohutu kaugel. Meie ühine lähim esiema elas Aafrikas mitte rohkem kui 200 000 aastat tagasi. Sellest Aafrikas asunud inimpopulatsioonist pärinevad kõik tänapäeval elavad inimesed. Piki Niiluse orgu põhja poole rännates jõuti ajapikku välja tulevasse Euraasiasse ning sealtkaudu edasi minnes Ameerikassegi.

Ainud jõudsid Jaapani saartele ja inkade esivanemad Andidesse ca 12 000 aastat tagasi. Umbes samal ajal saabusid meiegi otsesed esivanemad taganeva jää järel tulles tänase Läänemere äärde. Loomulik siis, et kõigil rahvastel on ühtne meel ja keel. Eestigi keeles on säilinud mitmeid ühise algkeele sõnu – ‘naine’ ehk ‘inimene’ peaks kahtlemata kuuluma nende sekka.