„Meestel on mõtted, naised lihtsalt räägivad”
„Sa oled nagu naine, sul pole ühtegi mõtet!” pahandas viieaastane poiss mängukaaslasega. Õpetaja teritas kõrvu: „Oot-oot, kuidas siis naistel mõtteid pole?” – „Meestel on mõtted, naised lihtsalt räägivad,” selgitas poiss.
„Naistel on ikka ka mõtteid, ja tarku mõtteid,” üritas õpetaja poissi naiste võimekuses veenda. „Näe, lätlastel on isegi president naine.” Kuid ega seegi suurt aidanud. „No lätlastel …” venitas poiss, „aga sa vaata meie presidendi naist! Räägib ainult. Tehku midagi kasulikku.”
„Aga meie teise õpetajaga oleme ju ka naised,” tegi õpetaja veel kord katset sookaaslaste au päästa. „Kas meie oleme ka rumalad?” – „Teie, õpetajad, olete küll targad,” möönis poiss. „Aga muidu naised ei ole targad,” lõpetas ta kindlameelselt.
Ta vähemalt tunnistas viimaks, et mõni naine ei olegi rumal. Hakatuseks asi seegi, mõtles õpetaja eemaldudes.
Huvitav, kust see laps need laulud leidis, tahaks koos õpetajaga küsida. Võib-olla viskas mõni natuke nokastanud täiskasvanu lihtsalt nalja, aga laps juhtus pealt kuulma ja võttis juttu puhta kullana. Nagu pedagoogid teavad, kujunevad väärtushinnangud ja suhtumised välja üsna varases eas ja sõltuvad lapsele oluliste täiskasvanute hoiakutest. Kõik me oleme pärit lapsepõlvest. Mis lasteaias naljakas, võib täiseas kurb olla.
„Lapsed on maja nõiad,” ütleb eesti vanasõna. See tähendas omal ajal, et lapsed räägivad külarahvale kõik pere saladused välja. Tegelikult pole salajutte vajagi. Õpetajal tarvitseb vaid last veidi jälgida ja kuulata, ning tal kujuneb lapse kodust ja vanematest üsna ülevaatlik pilt.
Täiskasvanud oleksid küllap üksjagu üllatunud, nähes, kuidas lapse käitumine ja kõnepruuk neid endid peegeldab. Vaatame, kuidas pisike tüdruk mängib nukkudega. Ta sätib need rivvi istuma, paneb riidesse ja jagab samal ajal kindrali toonil käsklusi: „Ole paigal!”, „Äla labele!” ja „Ei kalju!”, kuigi nukud püsivad niigi liikumatult kui tukunuiad ega tee häält rohkem kui hiirepojad kassi läheduses.
Kolleeg jutustas, kuidas ta sai kustumatu elamuse, kui väike sugulane tuppa tormates teda sõrmega sihtis ja igasuguse sissejuhatuseta käratas: „Sina oled süüdi! Sina alustasid!” Ta ei jõudnud õieti suudki paotada, et pärida, milles teda süüdistatakse, kui järgnes uus nätakas: „Ära vaidle!” Kolleeg pani suu jälle kinni.
Tänase lehe alusharidusküljel avaldavad lasteaeda lõpetavate laste vanemad, mille eest nad oma laste õpetajatele ennekõike tänulikud on. „Meie rühma lapsed on nagu väikesed musketärid – üks kõigi, kõik ühe eest,” kommenteerib lapsevanem, rõõmustades, et lapsed on õppinud üksteisega arvestama – nad oskavad teha meeskonnatööd ja anda vajadusel kaaslasele ka asu, kui too soovib omaette olla.
Nagu selgus, peavad lapsevanemad eriti oluliseks laste sotsiaalseid oskusi, head suhtlemisoskust, empaatiat – sõnaga, emotsionaalset intelligentsust. A ja B hakkavad pähe niikuinii. Ja palja A ja B-ga nii ehk naa kaugele ei uisuta. Kõik, kes soovivad lastele toredat tulevikku, huvitavat tööd ja eneseteostust, ning milline täiskasvanu seda ei sooviks, peaksid aeg-ajalt meenutama, et tööle võetakse teadmiste ja ametioskuste tõttu, lahti lastakse isikuomaduste pärast. Kes see ikka tahab töötada külg külje kõrval psühhohuligaani või intrigaaniga. Kehv Kinderstube pole vabandus.
Lasteaiaõpetajad, kellega vestlesin, on samuti uhked ennekõike laste abivalmiduse ja empaatia üle. „Kui õues üks noorema rühma laps kukkus ja nutma hakkas, läksid meie poisid õpetaja ütlemata talle appi, aitasid püsti ja lohutasid,” jutustas õpetaja. Lapsed omandasid selles lasteaias veel ühe kuldaväärt oskuse – iseseisvalt omavahelisi konflikte lahendada. Nad saavad oma asjad enamasti õpetaja abita ära klaaritud, kasutades vana head nippi: räägi inimesega. „Ega see kohe ja kergelt tulnud,” tunnistas õpetaja. „Esimestel aastatel teed päevast päeva selgitustööd, nii et õhtuks on suu väsinud. Aga nüüd on selle töö viljad näha.”
Pole midagi uut päikese all – mina käisin kaheksandas klassis veel Nõukogude ajal ja tollalgi soovitas üks suure südamega õpetaja lõpuaktusel meil õppida ennekõike headuse tarkust. See on üks raskemini järgitavaid, aga ka paremaid nõuandeid kõigile lendudele, ka lasteaedade omadele.