Meie suurim vaenlane on julguse puudumine

Tartu Waldorfgümnaasiumi 25. sünnipäeval esines loenguga šveitsi päritolu vabakutseline pedagoogikalektor ja konsultant Godi Keller.

Alljärgnevalt mõned väljavõtted tema ettekandest, mis väärivad laiemat tähelepanu.

• Õpetamisel lähtun õpilaste küsimustest. Liiga tihti annab kool vastuseid küsimustele, mida õpilased pole esitanud.

• Kas lapsed õpivad piisavalt? Kuidas seda hinnata? Kõige lihtsam on mõõta faktide taasesitust. Mõõta saab ka matemaatika- ja loogikaülesannete lahendamise õigsust ning kiirust. Arusaamisele viib aga süvenemine, mis võtab aega. Aega võtavad ka küsimused, kas teadmist saab rakendada, kas see puudutab kuidagi õppijat, kas sel on mingi tähendus.

• Waldorfi pedagoogika lähtub põhimõttest, et õpitul peab olema tugev side maailmaga – see, mis on peas, peab olema ka südames ja käes. Seetõttu tehakse väga palju ise ja käsitsi, et õpitut läbi tunnetada.

• Minu viimase aja tähtsamad õpetajad, mu viis lapselast, on mulle näidanud, et kordamine on lõbus, mitte igav, kuni see pole üksnes intellektuaalne.

• Kultuur on Sisyphose töö – pidev harimine ja uuesti kultiveerimine. Nii on ka elus: peab jälle ja uuesti tegema, kordama, mõnikord variatsioonidega, kuid ei tohi alla anda.

• Milleks elada? Kas sünnipäev tähendab tõesti, et sul on aasta vähem elada jäänud? Kui noorel tekivad sellised küsimused, on ta õppinud liiga vähe seda, mis seob inimest maailmaga. Tal pole, millele toetuda rasketel hetkedel. Sügaval hinges peab inimesel olema meloodia, mis ütleb: elu on ilus ja minu olemisel on mõte.

• Nii ülikooliprofessorid kui ka lapsevanemad kurdavad, et kool tapab uudishimu.

• Tänane kool ei valmista ette eluks, vaid vastab mõõtmisest lähtuvatele küsimustele. Pedagoogika on aga kunst, mis sünnib õpetaja ja õpilase vahel. Seega on Waldorfi kool arvestatav alternatiiv, kus pole keskmes testimine ja kus on vähem depressiooni.

• Kas me soovime vabadust või kohanemist? Kas Eesti õpetaja on valmis vabaduse kasvatamiseks? Kool peab andma oskused eluks ning – mis veel tähtsam – valmistama lapsed ette maailma muutmiseks, uute probleemide lahendamiseks. Igaüks peab leidma oma tee. See ongi vabaduse kasvatamine.

• Pillimängu õppimisel laps algul „võitleb” instrumendiga, teeb tööd, kuni saavutab vabaduse ning valla pääseb muusika.

• Et olla maailmaga sügavalt seotud, on vaja maailma füüsiliselt kogeda. Seetõttu on Waldorfi koolis palju liikumist, käsitööd ja kunsti, kõikides ainetes püütakse siduda füüsiline kogemus ja esteetika.

• Meie suurim vaenlane on julguse puudumine.

• Mitte süsteem ei hari lapsi, ei pea dialoogi vanemate ja lastega, vaid meie.

• Süsteemi ei pruugi olla võimalik muuta, kuid me saame muuta iseennast.

• Meid aitab dialoog ja koostöö, see on kõige alus.

Godi Kelleril on eesti keeles ilmunud ka raamat „Südamega koolis” (2012).