Õpetaja vabalava – uus võimalus tõsta õpetaja staatust

14. mail leidis Tallinnas energia avastuskeskuses aset esimene õpetaja vabalava, kus Pelgulinna gümnaasiumi õpetaja Petri Asperk etendas arvutiõpetuse tundi ning Haabersti vene gümnaasiumi õpetaja Liina Norit kandis publikule ette keelekümblusklassi matemaatikatunni.

Miks on vaja korraldada õpetaja vabalava? Sest inimene vajab tunnustust rohkem kui õhku, on öelnud sotsioloog Ülo Vooglaid, ja see käib ka õpetaja kohta. Meil on palju õpetajaid, kes annavad väga häid tunde, kuid avalikkus ei tea neist suurt midagi. Vahel ei tea kolleegidki, milline pedagoogiline talent nende kõrvalklassis töötab. Nagu oleks õpetamine põrandaalune tegevus, millest keegi väljaspool klassi teada ei tohi. Klassiuks peab olema kõvasti kinni, seinad ei tohi läbi kosta jne.

Kas siin ei ole üks põhjus, miks noored ei taha õpetajaks õppida? Tunnustust, mida eriti noor õpetaja vajab, pole lootustki näha. Esimene tunnustus tuleb alles paarikümne aasta pärast, kui saadakse näiteks õppealajuhatajaks. Kuid kas õpetajat ei peaks tunnustama eelkõige professionaalsuse, mitte karjääriredeli pulkade ja töötatud aastate järgi? Kas ei tuleks luua igaühele, kes tunneb end hea õpetajana, võimalus oma oskusi avalikkusele demonstreerida ja sellega ka õigustatud tunnustust pälvida?

14. mail loodigi energia avastuskeskuses õpetajatele selline võimalus. Kasvatusteadlase Viive-Riina Ruusi ettepanekul sai ettevõtmine nimeks õpetaja vabalava. Ja ütleme ette rutates, et õpetajad Petri Asperk ja Liina Norit pälvisid oma väga heade tundidega publiku siira tunnustuse.

Lapsed õpetasid publikut

Esimesena astus oma kolmanda klassi arvutitunniga üles Petri Asperk Pelgulinna gümnaasiumist. Ta esitas tunni moodsa teatrietendusena, kus näitlejad kaasavad publikut. Õpilased andsid pealtvaatajatele tahvelarvutid ehk nuhvlid ja hakkasid seal, kus vaja, selgitama, kuidas leida nuhvlist arendavaid mänge, muusikainstrumente (trummid, klaver, kitarr jne) ning matemaatikaülesandeid. Tunni lõpus harjutas publik laste juhtimisel nuhvlite abil rõõmsalt peastarvutamist.

Õpetaja Petri Asperki arvutitund. Hätta jäänud õppijale, psühholoog Voldemar Kolgale ruttas appi koguni kaks lapsõpetajat korraga.

Publikule meeldis eriti see, et õpetaja Asperk ei rääkinud kogu tunni jooksul ühtki sõna, kogu õpetajatöö tegid ära õpilased.

Kui publik tundis huvi, kas need kolmanda klassi lapsed on õpetanud nuhvlikasutust ka oma noorematele koolikaaslastele, selgus, et nad on õpetanud hoopis vanemaid klasse ja täiskasvanuid, näiteks konverentsil „Nutt tuleb peale”. Küsimusele, kas nad on valmis õpetama ka väärikate ülikoolis õppivaid vanaemasid-vanaisasid, kostis vastuseks üksmeelne „jah”. Sama üksmeelselt vastasid nad küsimusele, kas koolis on tore käia. Jah! Kui tunti huvi, kes nendest lastest tahab õpetajaks saada, vastas üks poiss, et tema kindlasti tahab, ja teisedki ei pidanud seda halvaks mõtteks.

Õpetaja Petri Asperk lisas omalt poolt, et kolmandale klassile on arvuti kasutamist õppetöös palju kergem õpetada kui näiteks 7. või 9. klassi õpilastele, sellepärast alustaski Pelgulinna kool digipööret just algklassidest. Täna kasutatakse Pelgulinna gümnaasiumis nutiseadmeid kunsti-, muusika-, matemaatika- ja muudes tundides.

Vene lapsed õppisid eesti keeles

Teisena andis tunni kui etenduse Haabersti vene gümnaasiumi kümblusõpetaja Liina Norit. Tema esimese klassi matemaatikatund oli mõnelegi pealtvaatajale paras üllatus. Esiteks õpetas ta oma õpilastele matemaatikat tegevuse kaudu, alustades paaridesse ja rühmadesse loendamisest, rühmade võistlusest viktoriiniküsimustele vastamisel, kuni ringmänguni, kus pidi oskama liita ja lahutada. Kui sellise tunni oleks ette kandnud eesti kooli õpetaja oma eesti lastest klassiga, oleks ta kindlasti saanud matemaatika õpetamise metoodikult väga hea hinde. Kuid Liina Noriti õpilased olid vene lapsed, kes ei osanud möödunud septembris veel ühtki eesti sõna, nüüd aga rääkisid matemaatikatunnis ainult eesti keeles, kusjuures rändlinde nimetades ei unustanud nad mainimast ka suitsupääsukest, kevadlilledest kõiki kellukesi jne.

Pärast nii efektse kümblustunni nägemist tekib tahtmatult küsimus, miks eesti kooli esimese klassi lapsed ei õpi matemaatikat näiteks inglise, saksa või vene keeles. Nii saaksid nad lisaks matemaatikale selgeks ka ühe võõrkeele. Praegu on eesti laste koolipõlv arusaamatult kergeks tehtud …

Et ühiskond hakkaks hariduse ümber kihama

Petri Asperki ja Liina Noriti tundide äravaatamisele järgnes – nagu lavakunsti puhul ikka – elav arutelu, milles osalesid kasvatusteadlased, haridusametnikud, lapsevanemad ja noored õpetajad.

Psühholoog Voldemar Kolga kinnitas, et tänapäeva inimene soovib ennast presenteerida ja vabalava annab õpetajale selleks hea võimaluse. Kuid küsimus on, keda nähakse õpetaja publikuna.

Viive-Riina Ruus pakkus peamiseks sihtgrupiks lapsevanemaid, sest paljud neist ei kujuta ettegi, kuidas tänapäeva koolis õpetatakse. Ruus tunnistas, et talle endalegi oli mõlemas tunnis paar üllatavat momenti. Teiseks sihtrühmaks pakkus ta teisi õpetajaid, kolmandaks koolijuhte, neljandaks haridusametnikke. Viive-Riina Ruus toonitas, et kindlasti ei tohi piirduda sellega, et publikuks on ainult õpetaja kolleegid, sest laiem avalikkus peab samuti teada saama, kuidas õpetajad tänapäeval töötavad.

Voldemar Kolga arvas, et õpetaja vabalava etendusi võiks viia läbi ka koolides, rahvale võimalikult lähedal, mitte ainult üle linna tuntud keskustes. Üle Eesti võiks olla palju koole, kus linna- või vallarahvas saaks käia tänapäevaseid tunde vaatamas, arvas Kolga. Vabalava võiks teha ka lasteaiale, algkoolile, põhikoolile, gümnaasiumile.

Innove peaspetsialist Kadri Peter­son pidas õpetaja vabalava ideed väga heaks üksteiselt õppimise kohaks. Ta osutas, et PISA järgi on Eesti haridus maailma tipus, mis tähendab, et meil on palju väga häid õpetajaid ja järelikult nendelt ka palju õppida. Teiseks leidis Peterson, et õpetaja vabalava on hea lisa ülikooli suhteliselt napile õpetajapraktikale. Tuleb parimad õpetajad üles leida ja nende tunde nii kolleegidele kui ka avalikkusele tutvustada. Avalikkuse harjutamist uut moodi õpetamisega pidas Kadri Peterson väga tähtsaks.

Viive-Riina Ruus tõi esile veel ühe argumendi: rahvusvaheliste uuringute järgi on Eesti õpetaja veendunud, et Eesti ühiskond ei väärtusta teda ja tema tööd. Selle veendumuse kummutamiseks vajab õpetaja hädasti avalikkuse tunnustust. Õpetajate palgad peavad muidugi tõusma, kuid avalikkus peab nägema õpetajat ka kui vaba ja leidlikku loojat. Ühiskond hakaku hariduse ümber kihama, ütles Ruus. Kindlasti on vaja õpetaja vabalava tegevusse kaasata ka teatriinimesi. Merle Karusooga on Ruus juba rääkinud ja Karusoo toetab õpetaja vabalava ideed kahe käega.

Õpetajate ühenduste koostöökoja esimees Krista Saadoja lisas, et õpetaja vabalava on hea võimalus õpetaja maine kujundamiseks. Selleks tuleb teha koostööd koolijuhtide ühendusega, Huvitava Kooliga, innovatsioonikooli projekti inimestega. Krista Saadoja soovitas üle vaadata hiljutised õppematerjalide konkursid, kuhu on esitatud väga huvitavaid õpiobjekte jms. Kindlasti on mõne põneva õppematerjali autor huvitatud õpetaja vabalaval esinemisest, et näidata, kuidas tema õppematerjali rakendada, arvas Saadoja.

Õpetaja vabalava vaatama tulnud noored õpetajad märkisid, et need tunnid võiksid olla õpetajaks õppija vaatluspraktika osa, sest praegu näevad tudengid vaatluspraktikal suhteliselt harva tõesti häid tunde. Ja üldse oleks hea, kui tulevane õpetaja saaks õpetaja vabalaval kõigepealt paarkümmend väga head tundi ära vaadata, et alles seejärel hoopis kriitilisema pilguga vaatluspraktikale minna.

Noored lisasid, et kindlasti peavad õpetaja vabalava tunnid jõudma ka veebi, sest tänapäeval õpitakse põhiliselt sealt. Lahkudes ütlesid nad, et proovivad mõne energiakeskuses õpetaja vabalaval nähtud nipi oma järgmistes tundides kohe kasutusele võtta.

—

KÜSIMUS JA VASTUS

Kas olete oma klassitunde avalikkusele näidanud?

Agu Ojasoo

Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja

Olen juba ammu mõtelnud ja rääkisin ükskord ka oma pojale, et võiks teha sellise teatrietenduse, mis on lihtsalt matemaatikatund. Teatrikülastaja teab tunni teemat, ostab pileti ja vaatab tunni ära. Üks teema võiks olla näiteks protsentarvutus, seda on igal inimesel kasulik üle vaadata, sest mõni ei oska seda ju üldse. Kes etenduse lõpuks asja selgeks ei saa, jääb pärast tunde – enne teatrist välja ei saa, kui oskab, ja kogu lugu.

Õpetaja vabalava idee meeldib mulle väga. Selle asja saab väga põnevaks teha, kui lasta mõnel lapsel tunni ajal õpilaste tüüpilisi väär­arusaamu öelda või lihtsalt natuke Tootsi mängida.

Lauri Leesi

Tallinna prantsuse lütseumi direktor

Kõige parem on, kui häid tunde näidatakse televisioonis, ja mul on seda õnne olnud. Minu prantsuse keele tunnid olid Nõukogude ajal ETV-s eetris, ja seda kõige magusamal ajal – kell 19.30. See oli tollal suurim tunnustus, mis ühele õpetajale osaks võis saada. Kusjuures minu tundidel oli vaid üks eripära – kiire tempo. Lütseumi kümnendasse klassi tulnud õpilased ütlevad tänagi, et minu prantsuse keele tunnid on nii kiired, et väsitavad ära. Neil polevat aega niisama ringi vaadata ja olevat tunne, nagu oleks ühte tundi mahutatud neli-viis. Aga nad ei tea, kui palju energiat oli mul veel paarkümmend aastat tagasi!

Häid õpetajaid on Eestis palju. Näiteks Viljandis on üks legendaarne füüsikaõpetaja, kelle tunde on kiidetud. Tallinnast võiks mainida reaalkooli keemiaõpetajat Martin Saart. Kahjuks ei tule esimese hooga rohkem nimesid meelde. Õpetaja vabalava võikski olla koht, kust uusi nimesid teada saame. Kindlasti on vaja ka televisioon kaasa tõmmata. Televiisoris võiks olla näiteks pärast Marko Reikopi saadet pooletunnine auk, mille jooksul jõuaks ühe hea klassitunni rahvale ära näidata.

Avalik esinemine on õpetajale väga kasulik. See, et ma sain ETV-s oma tunde näidata, ajas mul selja ikka päris sirgeks ja tõi uut entusiasmi. Tuntus andis ka esinemisjulgust. Kui haridusamet pidi taastama Tallinnas prantsuse lütseumi, öeldi seal, et kui Leesi pole nõus seda tegema, pole üldse mõtet teha. Aga kust nad mind teadsid? Televisioonist muidugi! Ja inimeste usk minusse kohustas mind prantsuse lütseumi taastamist enda peale võtma. Mina suhtun õpetaja vabalava ideesse ääretult toetavalt.

Mari-Liis Sults

Tallinna kunstigümnaasiumi HEV-koordinaator

Tallinna kunstigümnaasiumi keelekümblus- ja väikeklassid korraldavad igal aastal avatud uste päevi. Viimase kahe aasta jooksul on meid külastanud kahe kooli ja kahe lasteaia õpetajad, lapsevanemad ja ka oma kooli tavaklasside õpetajad. Kui mõni lapsevanem pole kindel, et soovib oma last meie keelekümblusklassi tuua, saab ta võimaluse külastada ühe tunni jooksul kolme kümblusklassi, tavaliselt esimesest kolmandani, ja jälgida iga klassi umbes 15 minutit.

Lapsevanemad tunnevad tunde vaadates kõige rohkem huvi selle vastu, kas klassis on kord, kas õpetajat kuulatakse ja õpitakse või ainult mängitakse ning kas õpetaja tegeleb kõigi lastega või on tal lemmikuid. Üks lapsevanem käis meie kõik keelekümblusklassid läbi 20 minuti kaupa (1.–5. klass) ja märkis lahtrisse „Mida teada sain?”, et õpetamine oli igas klassis loominguline, õpetajad ja õpilased sõbralikud, klassis oli kord, igal klassil olid omad reeglid, väga palju õpilasi rääkis tunnis ka omavahel eesti keeles jms.