Pardiralli vähihaigete laste toetuseks toimub juba teist korda
Heategevuslik pardiralli toimub tänavu 13. juunil Kadriorus. Kogutud annetuste eest soovitakse toetada tugikeskuse teenuste jätkumist ja jälgimismonitoride soetamist. Foto: Annika Metsla
Eelmise aasta juunis korraldas Eesti vähihaigete laste vanemate liit Kadrioru pargis heategevusliku pardiralli, et annetustena saadud rahasumma eest toetada vähihaigete laste perede tugikeskuse loomist ning pakkuda lastele tugiteenuseid nii ravi ajal kui ka pärast seda.
Tänavu 13. juunil toimub Pardiralli Kadriorus juba teist korda. Annetajad saavad nummerdatud vannipardid, mis lastakse kell 12 algaval perepäeval kanalis korraga vette. Esimesena finišisse jõudnud vannipart toob oma toetajale peaauhinna, lisaks loositakse välja hulk üllatusauhindu.
Üks tugiteenus, mille jaoks mulluse Pardiralliga kogutud raha kasutati, oli Tallinnas ja Tartus haiglaravil viibivatele lastele kord nädalas toimuvad kunstiteraapia ja muusikateraapia seansid.
Loovterapeut, tantsu- ja liikumisterapeut ning loovteraapiate ühingu juhatuse liige Terje Kaldur ütleb, et juba Tallinna ülikooli kunstiteraapiate eriala magistrandina Tallinna lastehaiglas onko-hematoloogia osakonnas praktikal olles jäi tal hinge soov nende lastega edasi tegelda. „Nägin, et nii lapsed, vanemad kui ka osakonna personal võtsid loovteraapia hästi vastu, loovterapeuti oodati. Kui ma eelmisel aastal Pardirallist kuulsin, võtsin vähihaigete laste vanemate liiduga ühendust ja tegin ettepaneku, et loovterapeudid võiksid haiglas edasi käia. Nii saigi meie koostöö alguse.”
Loovteraapia on haigele lapsele toeks
Haiglas tegeleb lastega professionaalne ja sõbralik meeskond, laste juures käivad ka teraapiakoer ja haiglaklounid. Erialase ettevalmistusega loovterapeutidel, kes lastega terapeutilistel eesmärkidel liiguvad, kunsti ja muusikaga tegelevad, on lapse toetamisel väärtuslik roll. „Eelkõige seepärast, et loovteraapia haarab lapse tervikuna, kaasates nii emotsionaalset, sensomotoorset, kognitiivset kui ka sotsiaalset aspekti. Kunstiline väljendus on enamiku laste jaoks loomulik,” selgitab Terje. „Haiglas viibib laps keskkonnas, mis pole tema jaoks tavapärane – ta on eraldatud kooli- või lasteaiakaaslastest, tema ümber on aparaadid, valgetes kitlites arstid, ravimite lõhnad. Loovteraapilise tegevuse kaudu on lapsel võimalik väljendada ka neid emotsioone ja kogemusi, mida ta sõnadesse panna ei oska või ei saa. Loovteraapia võimaldab lapsel tunda kaootilises olukorras kontrollitunnet ja kogeda eduelamust. Minu jaoks oli oluline luua haiglakeskkonnas lapsele turvaline ruum, kus ta saaks end pingevabalt tunda ning kus tema tähelepanu halvalt enesetundelt kõrvale juhitaks.”
„Onkoloogia osakonnas tegevust pikalt ette planeerida ei saa, vaid tuleb kohaneda olukorraga ning tegutseda üsna spontaanselt,” räägib Terje. „Mõnel päeval sain lastega tegutseda viis tundi, teisel päeval kõigest tunni. Kohale jõudes selgus, kelle tervislik seisund võimaldab kaasa teha, kelle enesetunne on halb, kes magab või kellele on tulnud külalised. Enamasti lasti lapsed ravikuuride vahel koju, kuid vastavalt vajadusele tulid nad haiglasse tagasi, mistõttu polnud võimalik ühe lapsega järjepidevalt töötada.”
Luues väljendab laps oma emotsioone ja unistusi
Kuna laste liikumine haiglas on piiratud – suurema osa ajast on nad palatis, sest haigus ja ravi muudavad enesetunde tihti halvaks, lisaks on paljud neist ühendatud tilgutite külge –, on liikumistegevus nende jaoks väga oluline, leiab Terje. „Enamasti töötasin palatis, mõnikord ka koridoris ja söögitoas. Liikumise toetamiseks kasutasin mitmesuguseid vahendeid, alustades pallidest ja lõpetades linadega. Lapsed on õppinud ka aparaatidega liikuma, päris pisikesedki püüdsid nendega mööda koridori ringi joosta. Nad olid vaprad. Sageli integreerisin liikumis- ja kunstitegevust. Kui palatisse sattusid ühevanused lapsed, sain panna nad koos tegutsema. Mäletan, et kord meisterdasime kahe poisiga automängu jaoks suurtele paberitele terve linnaku – teed, tunnelid, parkimisplatsid, liiklusmärgid, valgusfoorid, politseijaoskonna, autoremonditöökoja, isegi lennuki maandumisraja. Oluline oli loovtegevuste abil toetada lapse soove ja vajadusi. Kuna ühele lapsele meeldisid pusled, liimisime tema enda joonistatud pildi papi peale ja lõikasime sellest pusletükid välja. Nii sai ta tükikestest maailma tervikuks kokku panna. Teisega ehitasime karbist suure ja värvilise maja, mis aitas koduigatsusega toime tulla. Kehapiirjoonte järgi elusuuruste figuuride joonistamine, nende sees liikumine ja nende värvimine meeldis paljudele. See aitas toetada lapse kehataju: ta nägi ja tajus enda suurust, sai väljendada kehalist tunnet, oma emotsioone, soove ja unistusi. Üks väike poiss joonistas enda kehapiiridele suured musklid ja lipsu – ta tahtis saada tugevaks politseinikuks.” Terjele meeldib ja sobib lastega töötamine ning tal on selles juba üheksa-aastane kogemus. Kohila gümnaasiumi psühholoogina kasutab ka selles ametis loovteraapia meetodeid ja tehnikaid, mis annavad tema arvates parema tulemuse kui ainult rääkimine.
„Ma ei olnud vähihaigete lastega varem kokku puutunud. Praktikale minnes olin küll teoreetiliselt valmistunud, kuid ei teadnud täpselt, mida ja kui palju ma haiglas tegelikult ära teha saan. Mõtlesin ka sellele, kuidas ma oma emotsioonidega toime tulen,” tunnistab Terje. „Kõik oli palju lihtsam, kui arvasin. Neis lastes oli palju jõudu, elurõõmu ja tarkust ning nad õpetasid mulle väga palju. Eelkõige hetkes olemist ja sellest maksimumi võtmist, seda, kuidas teha asju täie jõuga. Nad teadsid täpselt, kuidas üks või teine aparaat töötab ja protseduur käib. Nad olid kiiresti suureks saanud. Kindlasti õpetasid nad mulle ka seda, kuidas keeruliste olukordadega leppida. Ma ei lahkunud haiglast kunagi kurvana, vaid rikka ja tänuliku tundega.”
Õnnestumine annab eduelamuse
Kui vähihaigete laste vanemate liit ja loovteraapiate ühing eelmise aasta Pardiralli järel koostöös kokku leppisid, pani Terje Kaldur kokku loovterapeutide meeskonna, kes on alates selle aasta algusest Tallinna lastehaiglas käinud.
Kunstiterapeut Ene Kivi tegi Tallinna lastehaigla onkoloogiaosakonnas lastega kunstitegevusi jaanuarist märtsini. „Käisime muusikaterapeut Annely Starkopfiga seal vaheldumisi, ühel nädalal mina, teisel tema. Kui muusikaterapeut tegutses lastega peamiselt palatites, siis mina seadsin end sisse mängutoas, kus oli alati lapsi ja vanemaid ning kuhu tuldi ka näiteks analüüside vastuseid ootama. Tegevus toimuski meil avatud stuudio põhimõttel, mis tähendab, et igaüks võis talle sobival hetkel tulla ja minna. Kuna lapsed olid eri vanuses, oli kõige keerulisem neile sobiva tegevuse leidmine.”
Ene pidas kõige tähtsamaks laste ja nendega koos haiglas viibivate vanemate enesetunde parandamist ja enesehinnangu tõstmist. „Tegevused valisin põhimõttel, et jõuaksime piiratud aja jooksul kunstitöö algusest lõpuni valmis ja see kõigil hästi õnnestuks. Kuna tegelesin peamiselt mudilastega, tegime lihtsaid asju. Pisematega kasutasin palju värvilist paberit – lapsed said seda rebida ja värvilistest paberitükkidest liimipaberi peale kompositsioone teha. See tegevus oli mitmes mõttes kasulik: kuna haigus kahjustab oluliselt motoorikat ja lihased ei tööta enam nii hästi, vajab laps käelist tegevust. Lisaks nõudis see ülesanne keskendumist. Pisut suurematega lõikasime ja punusime värvilistest paberitest kujundeid. Võtsin haiglasse kaasa ka mandala, mida olen õpingute ajal ise palju uurinud ja kasutanud ning mis aitab samuti keskenduda ja rahuneda. Andsin lastele võimaluse mandalat värvida, sest värvimine on neile tuttav tegevus, mida nad meelsasti teevad. Kogesin korduvalt, kuidas saadud eduelamus neis häid emotsioone tekitas.”
Et hea algatus jätkuks
Ene nägi ka seda, kuidas lapsed halva enesetunde tõttu pahuraks ja jonnakaks muutusid. Emade enesevalitsus oli tema sõnul väsimusest hoolimata lausa imetlusväärne. Kuna nad olid kogu aeg lapse kõrval ja tema päralt, oli neil suur abi sellest, et nad said lapse natukeseks ajaks loovterapeudi hoolde jätta ning kiiresti duši all või poes ära käia ehk lihtsalt hetke omaette olla ja puhata.
Ene arvates võiks kunstitegevuste jaoks olla haiglas omaette ruum, kus on suur laud, millele saab kõik materjalid välja laduda. „Lapsed saaksid tulla, istuda ja alguses kõrvalt vaadata, mis toimub, ja kui tekib soov, siis kaasa teha. Oluline ongi tajuda ära see õige hetk, millal on mõistlik lapsele tegevust pakkuda, millal mitte, et see tuleks loomulikult. Eriti oluline oleks see teismeliste pärast, keda praegu õnnestus harva kaasata. Nad eelistasid olla pigem palatis ja tegelda oma nutiseadmetega kui mängutuppa mudilaste sekka tulla.”
Ene kinnitab, et onkoloogiaosakonnas nägi ta küll valu, tüdimust ja väsimust, kuid ei tundnud masendust. „Kuna kõik – arstid, õed, vanemad ja lapsed ise – olid keskendunud konkreetsele olukorrale ja paranemisele, oli meeleolu lootusrikas. Nii on ka loovteraapiast kõige rohkem kasu.”
Terje Kaldur ja Ene Kivi loovteraapiate ühingu esindajatena ning vähihaigete laste vanemate liit loodavad, et koostöö jätkub. 13. juunil Kadriorus toimuval Padirallil kogutud annetuste eest soovitaksegi toetada tugikeskuse teenuste jätkumist ja Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogiakliinikusse jälgimismonitoride soetamist. Igaüks meist saab selle soovi täitumisele kaasa aidata. Pardiralli ja annetuste kogumise kohta saab rohkem infot kodulehelt www.pardiralli.ee.