Personaalnäitusest presidendi vastuvõtuni

29. mai 2015 Meeli Parijõgi Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Alguses on vanemad ikka mures, kui kolmeaastane läheb terveks päevaks ära. Meie hirm on, et kui laps kodus pahandust teeb, ütleb lapsevanem talle, et kui lollusi teed, lähed homme lasteaeda. Või et: ma räägin homme õpetajale ära, mis sa tegid. Siis pole ka imestada, kui laps lasteaeda tulla ei taha,” räägib lasteaiaõpetaja Viivika Roostar. „Kuid pinged lähevad ruttu maha. Alustuseks vaatame Rakvere lähedalt mõne kauni koha ja läheme kõik koos nädalavahetusel välja. Vanemad tutvuvad omavahel, õpetajad saavad vanematega tuttavaks ja lapsed sõbrunevad samuti. Peame neli aastat koostööd tegema, et lastel oleks hea olla.”

Rakvere Triinu lasteaia Krõlli rühma õpetajad Viivika Roostar, Inna Ramul ja õpetaja abi Inga Kaukes on oma koolieelikutest kasvandikega viimaseid päevi koos. Lapsed ja lapsevanemad on neile nelja aastaga südame külge kasvanud. Nemad lastele ja lapsevanematele samuti.

„Kui muusikaõpetaja ütles, et poisid, võtke tüdrukud tantsima, läks rabamiseks. Viimased jäid ilma – meil on 15 poissi ja 9 tüdrukut. Tegime sellepärast ka mehisemaid väljasõite – näiteks Järva-Jaani vanade autode varjupaika. Lõpuekskursioonil Käsmus oli viikingite programm. Ka tüdrukud jäid sellega väga rahule,” räägib Viivika. „Kõige tähtsam, et lastest on kasvanud iseseisvad ja teistega arvestada oskavad koolieelikud.”

Kuidas kasvatada lastest hakkamasaajad?

Viivika: „Teeme nalja, et laisad õpetajad tähendavad tragisid lapsi. Tuleb lasta neil hästi palju ise teha. Alates sellest, et me ei pane neile pükse jalga, vaid anname püksid õigetpidi kätte. Ise panevad riidesse, teevad voodi üles, viivad oma toidunõud ära. Tõstavad endale toitu juurde. Seda alustasime viie-kuueaastastega. Laua katsime meie, aga toitu juurde võttis laps.”

Hiljuti oli poleemika, et laps võib ennast toiduga põletada.

Inna: „Potti ümber ei aeta, oleme juures. Pealegi on toit selleks ajaks jahtunud.”

Viivika: „Rühmakeskkond on kujundatud nii, et lapsed peavad ise enda järelt koristama. Esikus on avatud riiulid. Pole kappe, kuhu saaks asjad visata. Laps paneb välisjalanõud riiulile ja riided nagisse. Kui ta peaks jope põrandale viskama, hüüan, et tule esikusse tagasi. Küll ta juba teab, mis seal valesti on.”

Inna: „Märjad kindad paneb laps kuivatuskappi, võimlemisriided lappesse …”

Võib-olla nõuate rohkem kui kodus?

Viivika: „Kindlasti. Vahel ütlevad vanemad, et teeks ta kodus ka seda või teist. Mõnes asjas peavad olema ühised nõudmised, aga kodus ei peagi kõike samamoodi tegema.”

Kas koristamise pärast mossitamist ka ette tuleb?

Viivika: „Alguses ikka, kui peab mänguasju ära panema.”

Kuidas õpetada lapsed konflikte lahendama?

Viivika: „Meie lasteaed on liitunud programmiga „Kiusamisest vaba lasteaed”. Selles on head situatsioonikaardid ja -mängud. Neid kasutamegi. Kõigepealt räägib tüli üks osapool, seejärel teine ja lõpuks räägivad nad omavahel, katsudes selgusele jõuda, kes alustas ja mis on tagajärg. Tavaliselt saavad nad sellega edukalt hakkama.”

Mille pinnalt laste konfliktid tekivad?

Viivika: „Kus on palju lapsi, seal tekivad paratamatult tülid. Keegi ütles, et pole teise sõber, kedagi ei võetud mängu … Viimasel aastal saavad nad hästi läbi. Arvan, et neil läheb edaspidi ka hästi, sest neil on arusaam sõprusest, üksteise hoidmisest ja hoolimisest. Hea alguse päev algab hommikuringiga. Seal laseme lastel hästi palju rääkida, situatsioone lahendada, arutleda, mis läks valesti. On hea lasta lapsel panna ennast samasse olukorda, kirjeldada, mis tunne on, kui mängu ei võeta: „Mul on tunne, et midagi pigistab sees.” See aitab ise mitte niimoodi käituda. Tuleb lasta lastel tunda, rääkida, tegutseda.

Esimesed kaks aastat ainult räägid, viimased kaks aastat peaks olema juba tulemuste nautimise aeg.”

Lapsevanemad kiitsid, et lapsed on nagu väikesed musketärid – üks kõigi, kõik ühe eest. Kuidas seda saavutada?

Viivika: „Rõhume palju üksteise aitamisele. Kui alguses on oluline julgus täiskasvanult abi paluda, siis järgmine samm on abi paluda kaaslaselt. Kui ei saa näiteks jope lukku kinni, kutsutakse sõber appi. See annab turvatunde, et saab loota teiste abile. Alles oli nii paelte sidumisega. Üks juba oskas, teine veel mitte, aga tossupaelad oli vaja kinni saada.

Kui noorema rühma laps õues kukkus ja hakkas nutma, aitasid meie poisid ta püsti, puhusid peale ja lohutasid.

Ühel hetkel on nii, et kui keegi ütleb midagi valesti, hakatakse naerma. Sellega oleme palju tööd teinud. Kõik me eksime. Me ei luba teiste üle naerda, kui midagi läheb viltu. Aitame parem.

Naljanädalal räägime, mis on hea, mis halb nali. Halb nali teeb kellegi hingele haiget. Poisid saime niimoodi lugema, et ostsime „Juku ja Juta aabitsa”, kus on Juku anekdoodid. Nad hakkasid üksteisele anekdoote ette lugema.”

Kuidas õpetada lapsed mängima?

Viivika: „Alguses oleme kõhuli nukunurgas ja poistega autonurgas, ehitame klotsidest maju. Uusi lauamänge mängime ise ka. Lastele meeldib meiega mängida, sest me saame pähe. Mina näiteks memoriinis. See on nende lemmikmäng. Neil on silma- ja kohamälu nii hea, et imesta.”

Inna: „Puslede kokkupanek võtab minul kaua aega, nemad panevad naks-naks.”

Viivika: „Mängud on kohe õigete reeglitega. Meelega ei kaota kellelegi. Eriti vanemas rühmas on kaotamine teema.”

Kuidas õpetada laps kaotusega toime tulema?

Viivika: „Ütleme, et ilus mäng oli. Anna sõbrale kätt. Ära kurvasta enda kaotuse pärast, vaid tunnusta sõpra tema võidu eest. Järgmine kord võib minna teisiti. Muidugi on mõned teatud mängudes osavamad. Oleme toonud esile laste eripära, et teised ka teaksid, mida keegi hästi oskab.”

Inna: „Lapsed on väga loovad. Meil oli lausa personaalnäitus.”

Jutt käib vist „Paberist maailmast”. Kuulsin, et üks vahva poiss Sander meisterdab paberist kõike võimalikku.

Inna: „Kui ta kolmeselt meie rühma tuli, oli tal paberist tehtud käekell. Meil on kõik kunstitarbed riiulil väljas: plastiliin, pliiatsid, rasvakriidid, käärid … Alguses meeldis Sandrile plastiliin.”

Viivika: „Ta ehitas sellest terve maailma: linnud, loomad, seened, onnid, met­sa­maas­tiku … Nelja-viieselt läks Sander paberi peale üle. Kui ta lõpuks valmistas isale ujumispüksid, mõtlesime, et nüüd teeme näituse.

See oli meie maja esimene personaalnäitus. Pidasime kunstnik Riho Hütiga nõu, kuidas teoseid eksponeerida. Direktor käis näitust avamas. Press oli kohale kutsutud ja vanemad katsid banketilaua. Lapsed olid pidulikult riides ja Sander pidas kõne nagu kunstnik ikka: „Tere tulemast kõigile minu näitusele „Paberist maailm”. Tahan tänada oma õpetajaid …””

Inna: „Saalis näitusel oli autosid ja lennukeid ja maju ja maske ja …”

Viivika: „… sülearvutikott, mobiiltelefon, ujumispüksid isale, Hot Feelsi rada, kiviheitemasin … Vist oma 30 eksponaati. Ühe töö, päkapikumaja allkiri oli: „Selle ma tegin nooruses.””

Pole vist palju kunstnikke, kellel on personaalnäitus kuueaastaselt.

Viivika: „Teised lapsed on saanud sellest palju innustust. Saadame laste töid näitustele ja konkurssidele, näiteks Virumaa Teataja selle aasta kalendri piltide konkursile. Pilte saadeti sinna üle 360, 12 valiti välja. Kui saime kirja, et meie rühma Nele pilt kalendrisse läks, rõõmustasid ja plaksutasid kõik lapsed.”

Vabariigi aastapäeva paiku korraldasite lastega alternatiivse presidendi vastuvõtu. Millest selline idee?

Viivika: „Meie majas tehti seda esimest korda seitse aastat tagasi, siis, kui lasteaias käis presidendi nimekaim Toomas. Tänavu oli Toomas meie rühmas. Tema oli aurahaga ehitud president, kätles külalistega ja pidas kõne. Kätlemisele järgnes bankett. Eesmärk oli teha kõike võimalikult sisutäpselt ja nii, et oleks lõbus. Üritus oli kahe vanema rühma peale. Reporteriks kehastus Sipsiku rühma poiss. Hiljuti kutsuti meid presidendi vastuvõtu lavastusega osalema ka üleriigilisele ettevõtlusteatrite festivalile. Seal pälvis meie lasteaed žürii lemmiku preemia, auhinna isamaalise õpetuse eest ja näitlejapreemia.”

Kuidas lastes esinemisjulgust arendada?

Viivika: „Esinemisjulgust ja meeskonnatööoskust arendab hästi draamaõpetus. Kui muinasjuttu loeme, laseme lastel seda pärast lavastada.

Juhtus õpetlik lugu: üks film oli väga hilja õhtul ja kui järgmisel päeval kõik lapsed sellest muljetasid, otsustasime rääkida une vajalikkusest. Tegime unenädala ning ehitasime meeskonniti magamisonne. Loosiga sattusid ühte meeskonda kõik liidriomadustega lapsed. Nad ei saanudki onni valmis, aina planeerisid ja arutasid. Valimata jäi ka onni peremees, sest kõik tahtsid peremehed olla. Pärast arutasime, miks nii juhtus. Et kas punt saab kokkuleppele ja tulemus on tore või kohtuvad kõvad kivid ja tulemust ei olegi.”

Mida tervisekuul aprillis tervise kohta õppisite?

Viivika: „Meie rühma lapsed käisid 5,6-kilomeetrisel rattamatkal ja õppisid üksipulgi inimese keha. Ühel nädalal rääkisime näiteks toidust ja seedimisest, teisel oli teemaks südamed-kopsud-ajud.

Lõpuks rääkisime sellest, kui kehaga ei ole kõik korras. Kui ei näe, ei kuule, ei saa liikuda. Meil olid varutud kargud ja pimedate kirjas raamat. Käisime Rakveres puuetega inimeste kojas, kus inimesed rääkisid oma elust erivajadustega. Rääkis diabeetik, kes peab ennast iga päev süstima, inimene, kellel on näol psoriaas, ratastoolis poiss ja noor inimene, kellel oli olnud insult. Tema jutustas, kuidas ta uuesti rääkima õppis ja kõiki sõnu ei teadnud. Kuidas ta oli väga kurb, kui keegi tema üle naeris. Lapsed arutlesid pärast väga tõsiselt. Juurde rääkisime turvalisusest ja tervise hoidmisest.”

Kuidas te lasteaia lõpetamist tähistate?

Viivika: „Lõpupidu on 30. mail. Sellele on kurb mõelda, sest lapsed saavad nelja aastaga omaks.

Lõpurühmad teevad alati näituse. Meil on selleks kogutud laste naljad. Nädal enne lõpupidu käisime laste ja vanematega Lammasmäel ööbimise ja telkidega piknikul. Traditsiooniline pidžaamapidu, kus lapsed jäävad ööseks lasteaeda, algab neljapäeval ja lõppeb reede hommikul. Lapsed tulevad oma madratsite ja magamiskottidega. Teeme ümber maja orienteerumist ja käime kõik rühmad läbi, muidu neis ju ei käida. Õhtul loeme või räägime jutte, kindlasti ka tondijutte. Teeme ise süüa, tavaliselt kartulisalatit. Hommikul lähme õue võimlema ja sörkima. Siis sööme hommikust ja kui teised tulevad lasteaeda, läheme meie koju. Laupäeval tulevad kõik oma viimasele peole lasteaias.”

Kust te jaksu võtate?

Viivika: „Lapsed on energiapommid. Niipalju kui võtavad, annavad ka vastu. Vanemad annavad samuti energiat. Rakveres tunnevad kõik kõiki, lapsevanemad kutsuvad rühmi töö juurde külla, pakuvad abi, teevad koostööd. Ja õpetaja abi Inga on meie hea haldjas.”

Mille üle kõige rohkem rõõmustate, kui neid lapsi vaatate?

Viivika: „Oleme rõõmsad, et nad on iseseisvad, loovad, julged. Saadame nad rahuliku südamega ära.”

Inna: „Nemad saavad hakkkama.”

Viivika: „Innal läheb juba 12. aasta, minul täitus sügisel siin majas 23 aastat. Iga kord, kui leian lehest oma rühma lapse nime, rõõmustan. Rõõmustame, kui neil läheb hästi ja kui nad meid vaatama tulevad.”

Inna: „Eriti tore, kui nende õed-vennad tahavad ka meie rühma tulla. Siis mõtled, et midagi läks õigesti.”


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!