Rocca al Mare kool julgustas küsima
Rocca Al Mare kool (RaM kool) kutsus oma 15. sünnipäeva puhul hariduskonverentsile „Miks kool?”. Sõnavõtnud tõstatasid mitmeid mikse. Küsimuste risttules oli taas õppekava.
„Õppekava tekitab ikka veel krampi. Kuidas jõuda selleni, et suhtume sellesse rahulikult?” küsis Viljandi gümnaasiumi direktor Ülle Luisk ja vastas ise: tuleb teha valikuid. Kuid suur osa õpetajaist on harjunud töötama ajal, kui valikuid teha oli keelatud. Praegu on meile koolis antud palju vabadust. Aga kõigi üheks vormimine on ikka veel liiga suur. Õppija õigus on valida, mida ta läbib õppekavas, see tekitab õpirõõmu. Õppekava võimaldab ka varasemast palju rohkem seoseid luua. Oluline on toetada õpetajate autonoomiat. Me ei soovi ju, et õpilane ja õpetaja areneks järjest paremateks käsutäitjateks.
Luisk küsis hiljuti oma õpilastelt, mida eeldab valikute tegemine, ja sai väga küpseid vastuseid.
„Uskumatult äge, et nad tõid välja nii huvi kui ka teadmisi, unistusi ja sihte,” sõnas Luisk. „Alustage sellest, et küsite ise, miks midagi teete. Näiteks kolleegidelt õppenõukogus.”
„Mulle meeldib väga uus õppekava, ainete lõiming on suurepärane idee,” kinnitas Konguta kooli juhataja Liina Tamm. Kongutas käivadki põnevad külalised ja lapsed ise käivad palju ringi, huvitavateks tegemisteks tuleb raha projektidest. Koolis on veenvalt tõestatud, et hariduselu on võimalik konservatiivsuse raamidest väljaspool.
Et lasteaiaga ei lõpeks miks-küsimused, tegutseb Kongutas JukuAkadeemia. Silmaringi laiendamiseks on igal lapsel kohustus valida endale vähemalt üks huviring. Ja kui keegi on väljaspool kooli midagi põnevat teinud, tuleb sellest hommikuringis koolikaaslastele „aru anda”. Kui õpetaja end linnas koolitab, on tal lastega digipäev ja netisuhtlus.
Mõned vanemad aga küsivad ikka veel: millal siis töövihikuid täidate?
„Järelikult on meil vanemate arendamisel veel kasvuruumi,” muheles Tamm ja soovis, et julgeksime olla erilised, eksida ja katsetada. Ning muidugi usaldada õpetajat.
Pelgulinna gümnaasiumi IKT-arendusjuhi Birgy Lorenzi ettekandes oli mitu tõsist miksi: „Miks on huvitav tegevus koolis ikka veel valikaine või veerandilõpu tilulilu? Miks hindame ikka veel numbriliselt, teeme tasemetöid ja riigieksameid ning üldse liiga palju mõõdame?”
Pelgulinna koolis programmeerivad juba algklassilapsed ja nelja aasta eest kooli toodud robotid on kohale meelitanud nii kodu- kui ka välismaiseid delegatsioone ja reportereid. Oma tegemistest räägivad kaamerate ees lapsed ise. Ja HITSA konverentsil juhendas programmeerimist 3. klassi poiss, kellelt sai valdavalt infotehnoloogidest seltskond ka mokaotsast kiita.
„Digipööre pole pööre õpilasega, vaid õpetaja ajus. Et ta üldse võtab julguse. Digipöördeks on vaja kogukonda, õpetaja üksi ei tee siin midagi,” lausus Lorenz.
RaM kooli AS-i juhataja Rein Rebane kallas oma jutu näitlikustamiseks plastpalle täis anumasse teisest nõust palle juurde, nii et need laiali veeresid. Samamoodi pilgeni täis on õpetaja klaas – ainekavad on ülepaisutatud, aga õpetaja korraliku inimesena tahab kõik ära teha.
„Ehk oleks mõttekam enne muutuste esilekutsumist vaadata kriitilise pilguga üle olemasolev ja kallata midagi välja, et saaks uut juurde panna?” küsis Rebane. „Et vana ja uus oleks lõimitud. Paraku jätame riigi tasandil kõige olulisemad asjad tegemata ja käsime õpetajail endil seda teha.”
Ka PGS-is on mõned asjad liiga täpselt kirjas: tunni-vahetunni pikkus, tundide arv klassiti, vaheajad. Rääkides haridusest, räägime rohkem rahast, mitte inimesest.
„12 aasta jooksul veedab õpilane miljon minutit koolis. Õpime suure hulga aega,” tõdes Rebane ja pani tiksuma metronoomi, et auditoorium tajuks minuti pikkust.
Indrek Lillemägi ettekannet konverentsil loe järgmisest Õpetajate Lehest.