Staliniga ja Stalinita

15. mai 2015 Karl Kello Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Aastal 1945 anti ühele edukale Eesti koolipoisile kiituskiri, mida ilustasid Stalini-Lenini portreed. Kui sama noormees sai paar-kolm aastat hiljem uue kiituskirja, olid sellelt suured juhid ja õpetajad juba ära koristatud. Kiituskiri Staliniga ja Stalinita … Kuidas see võimalik oli? Kuhu kadus Eestis väljaantud koolilaste kiituskirjadelt Stalini pilt?

Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadi tolleaegsetel kiituskirjadel on kasutatud täpselt sama kujundust, ainult vapi värve ja teostust on veidi muudetud. Seega pole tehtud uut blanketti. Tsensor on asja läbi lasknud, mida tunnistab tähis MB (Eesti NSV ministrite nõukogu juures asuv trükiste riiklike saladuste kaitse peavalitsus, lühend Glavlit). Üsna kindlasti ei saanud niisuguse kiituskirja trükkiandmine olla mõne ametniku erainitsiatiiv, et ehk läheb läbi. Ei saanud see olla ka trükikoja juhuslik aps, kuivõrd seda kiituskirja kasutati veel aastaid hiljem (vigased eksemplarid oleks kohe käibelt koristatud). Samal ajal rippusid pioneeritubades Stalini-Lenini pildid, need lehvisid miitingutel-rongikäikudel ja muudel avalikel n-ö üritustel rahva kohal …

Teatud mõttes interluudium

Mis aeg see oli? Kuum sõda polnud veel jõudnud kasvada sujuvalt üle külmaks sõjaks. Võimalik, et vaadati isegi teatud määral lootusrikkalt tulevikku. Mingid vabamad tuuled võisid sel ajal tõesti puhuda. Potsdami konverents, kus lääneriigid tunnustasid Balti riikide kuulumist de facto N Liidu koosseisu, oli veel pidamata (toimus see 17.07–02.08.1945; esimene sõjajärgne küüditamine viidi Eestis läbi 15. augustil). 28. juunil 1945 oli Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu ja Eestimaa KP KK määrusega otsustatud taastada Eesti teaduste akadeemia, kujundades selle Eesti NSV teaduste akadeemiaks. Kooliuuenduslane Johannes Käis jätkas tööd hariduse rahvakomissariaadis metoodilise sektori juhatajana (alustanud oli ta samal ametikohal 1940–1941) ja töötas ka vabariikliku õpetajate täiendusinstituudi direktorina. Järgmisel aastal avaldas ta kogumiku „Valitud tööd”, mistõttu saadi põhjus süüdistada teda hiljem kodanlik-natsionalistlike vaadete propageerimises.

Eesti NSV hariduse rahvakomissar oli siis Jüri Nuut, kes jaanuaris 1946 nimetati Eesti NSV teaduste akadeemia akadeemikuks ja aprillis valiti akadeemiksekretäriks (vastab praegusele peasekretärile). 15. novembril 1950 tehti ta akadeemiksekretäri ametikohalt lahti. Peab ütlema, et tal läks isegi hästi, et sai TA füüsika, matemaatika ja mehaanika instituudi vanemteaduriks. Kummalegi mehele, nii Käisile kui ka Nuudile, anti kõvasti pihta EKP KK 1950. aasta märtsipleenumil, mida on käsitatud Venemaa eestlaste ja venelaste võiduna nn juunikommunistide ja korpusemeeste üle. See on siiski liiga ilus ja lihtsustatud lähenemine, et vastata tegelikkusele. Elu on palju nüansirikkam.

Märtsipleenumi stenogrammist 1950

EK(b)P keskkomitee 8. pleenumil (21.–26. märtsini 1950), kui tankid ilmusid Tallinna tänavaile, süüdistati NLK(b)P KK poliitbüroo 7. märtsi otsuse valguses („Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös”) kohalikke parteijuhte leebes suhtumises kodanlikesse natsionalistidesse, klassivõitluse alahindamises ja vääras kaadripoliitikas. Arreteeriti Nigol Andresen, Hans Kruus ja Hendrik Allik. Pleenumi kõnetoolist kuuldus tõsiseid rünnakuid teaduste akadeemia vastu. Jüri Nuut leidis nimeliselt äramainimist mitmelgi puhul, näiteks et „haridussüsteemi peamine puudus on see, et tänase päevani on seal säilinud Andreseni ja Nuudi tegevusväli” (nõnda sõnas sm Aleksander Ansberg EK(b)P KK 8. pleenumi stenogrammi järgi (vt Akadeemia 1998, nr 12 ja 1999, nr 1–10). Muude süüdistuste seas kõlas ähvardav sõnum, et „teaduste akadeemia on kulutanud miljoneid rublasid, aga mingit abi neilt kolhoosidele pole olnud. /…/ Mis kasu on TA-st? Meie TA peab teenima nõukogude rahvast, et teda abistada. TA ei ole mitte selleks olemas, et palka saada ja hästi elada. Ja seda nimetatakse teaduste akadeemiaks!” Seda sõnas sm Ivan Suija, Virumaa TK esimees.

Eesti NSV MN esimees Arnold Veimer ütles, valgustades puudujääke oma töös ja endale hoolega tuhka pähe raputades: „Seda, kuivõrd jultunuks on läinud need kontrrevolutsioonilised tegelased, näitab säärane asjaolu, et kui minu asetäitja sm Ansberg tahtis tutvuda TA juhtiva koosseisu isiklike toimikutega ning esitas nõudmise vastava materjali saamiseks – see juhtus muide juba pärast Kruusi mahavõtmist presidendi kohalt –, keeldus Nuut seda nõuet täitmast ning ta keeldus koguni teistkordselt, kui seda nõudis minu I asetäitja sm Puusepp. Seda ilmekat keeldumist arutati MN bürool, ent tuleb otse öelda, et asja ei viidud lõpuni, ei tõstatatud KK ees küsimust Nuudi vallandamisest akadeemiksekretäri ja võib-olla ka akadeemiku kohalt. Vaieldamatult õige on nõue vabastada akadeemia kontrrevolutsioonilistest ja fašistlikest tegelastest ning meie kritiseerimine selle tegematajätmise eest. Kes see Nuut on? Kodanliku Eesti fašistlik riigipea Päts määras oma käskkirjaga Nuudi 1939. aastal tollase polütehnilise instituudi direktoriks ning samaaegselt arvati Nuut fašistliku riiginõukogu liikmeks. Seda ta oma autobiograafias ei näita.”

Nii teaduse- kui ka usumehed

Jüri Nuut (1892–1952)

Jüri Nuut (1892–1952)

Oleks hea, kui ajalugu annaks tõepoolest käsitada mustvalgena (nagu seda tehakse) ja ajaloo subjekte või õigemini objekte pidada ühemõtteliselt kas headeks või halbadeks. Kahjuks (või õigemini õnneks) ei ole niisugust võimalust. Venemaale evakueerusid ja tulid tagasi Eesti NSV teaduste akadeemia esimene president ja akadeemiksekretär. Laskurkorpuslased olid peapiiskopid Alfred Tooming (EELK peapiiskop 1967–1977) ja Edgar Hark (EELK peapiiskop 1978–1986). Kirikuõpetaja Eenok Haamer on kirjutanud, et Edgar Hark, keda on punaseks piiskopiks nimetatud, tegi kõik selleks, et luteri kirik alles jääks, sest see taheti jõuga likvideerida: „Kui Alfred Tooming suri, ei olnud võimumeestel kedagi muud peapiiskopi kohale panna kui teine laskurkorpuse mees. Tooming oli ainult Punaarmee jefreitor, aga sõja lõppedes oli Hark kapten ja hiljem sai majori auastme. Kui Hark sai peapiiskopiks, siis ta oma ohvitseri jäikusega lõpetas ära kiriku likvideerimise. Mõistan ka, et ta pidi sellepärast saama Punaarmee ohvitseriks, et tal oleks mingisugune mõjuvõim ja tähendus.”

Jüri Nuut sai olla nii hariduse rahvakomissar kui ka haridusminister. Ta sündis 10. juulil 1892 Peterburis malmivalu meistri pojana. 1909–1914 õppis Peterburi ülikoolis matemaatikat. 1915 mobiliseeriti sõjaväkke, õppis kahurväekoolis ja oli Rumeenia rindel suurtükiväes. 1918–1920 teenis Punaarmee inseneriväeosades. 1921 opteerus koos perega Eestisse. 1926 kaitses Tartu ülikoolis doktoriväitekirja „Lineaarne ruum arvu mõiste topoloogilise alusena”. Oli matemaatika õpetamise komisjoni liige ja aseesimees ning akadeemilise matemaatika seltsi esimees. 1939–1941 Tallinna tehnikaülikooli rektor. 1939 Eesti–NSVL sõprusühingu aseesimees. 1941 NSVL ülemnõukogu saadik, 1943 astus NLKP-sse. 1944–1946 ENSV hariduse rahvakomissar. ENSV teeneline teadlane, NSVL ülemnõukogu saadik, ENSV TA presiidiumi akadeemiksekretär.

On öeldud isegi, et tänu taevale oli meil see korpusemeeste põlvkond, kes mobiliseeriti ja ränga sõja läbi tegi. Neist tulid partei rajoonikomiteede sekretärid ja täitevkomiteede esimehed ja ajakirjanikud. Kui poleks olnud neid kollaborante, ega see tähendanuks nõukogude võimu lakkamist – oleksid tulnud ja olnud Sidorov ja Fjodorov.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!