Suur mure poiste ja meeste pärast
Kutseõppeasutuste juhid ja õpetajad ei kujuta kuigi hästi ette, kuidas oma koolis ja ka ühiskonnas laiemalt soolist võrdõiguslikkust edendada.
Nii tõdeti 8. mail Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse (ENUT) kevadkonverentsi ettekandes „Sooaspekt Eesti kutsehariduses: õpetajate, koolijuhtide ja haridusekspertide hoiakud”. Ettekanne põhines 2014. aastal tehtud küsitlustel, mille käigus intervjueeriti 24 kutsehariduse valdkonna inimest: 8 nais- ja 6 meeskutseõpetajat, 3 nais- ja 3 meeskutsekoolijuhti ning 1 nais- ja 2 kutsehariduse eksperti. Kõigiga tehti 1–2-tunnine intervjuu, kust selguski, et ei teata nii mõndagi, mida sooliselt võrdse kohtlemise kohta teadma peab.
Soolist diskrimineerimist polevatki
Sotsioloog Hannaliisa Uusma märkis oma ettekandes, et kutsekoolide meesjuhtide arvates on soolise ebavõrdsuse teema kunstlikult tekitatud ja meedia võimendatud pseudoprobleem. Meesjuhid oletasid, et kutseharidusega meeste ja naiste palkade nii suur erinevus – kuni 50% – võib tuleneda statistikaveast või valest metoodikast. Samas kaldusid nad palgaerinevust õigustama, märkides, et mees ja naine ongi bioloogiliselt erinevad. Näiteks toodi meessoost laadimiskäru juht, kes tõstab kärult mahakukkunud 50-kilose kasti ise tagasi, samas kui naiskärujuht kutsub kõrvaltsehhist kaks meest appi. Sellega olevatki väiksem palk õigustatud. Palgaerinevuse olevat loodus ette andnud, nii olevat naistel loomupärane tung töötada laste ja noortega isegi siis, kui selle eest saab vähe raha. Ka ei olevat naised vaimselt, eriti reaalainetes, nii võimekad kui mehed jms. Seega olevat madal palk justkui naise naiselikkuse loomulik osa.
Kokkuvõtteks toonitasid kutsekoolide meesjuhid aga, et pole soolise võrdõiguslikkuse küsimustega kuigi hästi kursis, öeldes intervjueerijale, et „selle jutuga tulite vale mehe juurde”. Paljuräägitud palgalõhest nad midagi konkreetset ei teadvat. Hannaliisa Uusma oletas, et see võib olla isegi tõsi, aga ka „strateegiline teadmatus”, mis aitab alal hoida ja taastoota süsteemi, millest mehed kasu lõikavad.
Naissoost kutsekoolide juhid märkisid aga vastupidist: sooline diskrimineerimine on olemas ja nemad on seda ise kogenud. Näiteks koosolekutel ütlevat meesjuhid naisjuhtidele iseenesestmõistetavalt, et mehed hakkavad asja arutama ja „tüdrukud” protokollivad. Naisjuhid uskusid, et kutseharidusega mehed saavad kutseharidusega naistest rohkem palka. Meessoost kutseõpetajagi palk on naisõpetaja omast sageli suurem tänu meestele antud lisatöödele, mille tegemiseks kulub vaid 10–15 minutit päevas. Mehi võetakse mõnigi kord tööle ajutise lepinguga, mis võimaldab neile samuti naisõpetajatest kõrgemat töötasu maksta.
Naisjuhid märkisid, et pidid ennast meeskolleegidest mitu korda rohkem tõestama, enne kui neid koolijuhina tõsiselt võtma hakati. Kutsehariduses on juhtimine selgelt meestekeskne, kusjuures naisdirektorid kalduvad ka ise „meesmõtlemisele”. Samas märkisid naiskoolijuhid allaheitlikult, et soolise võrdsusega ei tohi liialdada, sest sellega võib meestele liiga teha. Kui naised tungivad meeste alale, tõrjuvad nad sealt ju mehi välja.
Kord olevat majas, kui õpetaja on mees
Hannaliisa Uusma toonitaski, et kutseharidussüsteemis naised paljuski õigustavad meeste suuremat palka ja on mures pigem meeste ja poiste kui naiste ja tüdrukute pärast. Näiteks ütlevad naiskutseõpetajad, et mehed ei taha kutsekooli õpetajaks tulla, sest mehe kui pere toitja jaoks on kutseõpetaja palk liiga madal. Naisõpetajale oleks madal palk nagu normaalne.
Uusma lisas, et kohati naiskutseõpetajad heroiseerivad meeskolleegi, väites, et meesõpetaja toob kooli eluterve suhtumise, värske lähenemise, poisid saavad siis koolis uue hingamise, tüdrukud avanevad, kord on majas. Meesõpetaja olevat konkreetne, andekas, loov ja ratsionaalne, ta olevat naisõpetajast eesmärgipärasem, tulemustele orienteeritum – ta oleks justkui ainus mõistlik isik kanakarjas, märkis Uusma. Samas olevat meesõpetajal ka väike puudus – ta ei taluvat bürokraatlikku rutiini, millega naised seevastu hästi hakkama saavad. Noored meesõpetajad ise märkisid samas, et meesõpetajat ei heroiseeri keegi, pigem peetakse neid pehmodeks, kes teevad naiste tööd.
Poisid tüdrukutest olulisemad
Et poisid on tüdrukutest tehniliselt taiplikumad, loovamad, otsekohesemad, igas mõttes paremad, seda mõtet kohtas nii koolijuhtide kui ka õpetajate intervjuudes. Ja nagu meesõpetaja kohta märgiti, et need ei talu bürokraatiat, nii märgiti poiste kohta, et nemad ei kannata postsovetlikku tuupimist ja pimesi käsutäitmist, mis olevatki nende koolist väljalangemise peamine põhjus.
Hannaliisa Uusma rõhutas, et poisse peab kutsekoolirahvas haridussüsteemi ohvriks, samas kiideti tüdrukuid, et need tulevad toime nii kutsekoolis kehtiva bürokraatia, käsutäitmise kui ka tuupimisega. Paraku jätsid intervjueeritavad alati lisamata, et pärast kutsekooli lõpetamist hakkavad need „tublid tüdrukud” saama poistest kuni pole vähem palka. Seega on, mille üle järele mõelda.
Tuleb toetada heterosuhteid
Peaaegu kõik kutsekoolide juhid ja ka õpetajad on mures, et kutsekoolis on vähe poisse ja meesõpetajaid. Tahetakse näha, et poisid ja tüdrukud õpiksid koos. Intervjuudest selgus ka põhjus, miks seda soovitakse. Ühes intervjuus märgiti, et üheskoos õppides õpitakse üksteist tundma, teinekord ka kallistatakse nurga taga ja lõpuks tekib toredaid perekondi. Hannaliisa Uusma nimetas seda alateadlikuks heteronormatiivi toetamiseks – tüdrukute ja poiste koosõppimisega toetataks justkui heterosuhteid.
Kuidas poisse kutsekooli meelitatakse, kui neist nii suurt puudust tuntakse? Näiteks on laiendatud toidukauba eriala tööstuskauba erialaga. Kuna tüdrukud saavad oma paremate hinnetega igale poole esimeses järjekorras sisse, on tehtud vastuvõtueksameid ümber, et ka poistel šanssi oleks. Õpilasi on hakatud vastu võtma mitte keskmise hinde, vaid vestluse põhjal. Et väga heade eeldustega tüdrukud ei pääse taoliste poisse soosivate võtete tõttu endale sobivat eriala õppima, seda ei peetud probleemiks.
Hannaliisa Uusma märkis, et üldiselt suhtutakse kutsekoolides soolise võrdõiguslikkuse küsimusse pigem heatahtlikult ja katse-eksituse meetodil on püütud olukorda ka parandada, paraku on seda tehtud vajalike eelteadmiste ja koolitusteta. Tegelikult ühiskonnas ja koolis soosuhteid analüüsida ei osata ega teata ka, kuidas soolist ebavõrdsust vähendada. See viitab eelkõige asjaga seotud ministeeriumide tegemata tööle: korraldamata koolitustele, puuduvatele juhendmaterjalidele, sooaspekti puudumisele kutsehariduse arengukavas jms.
—
Me avalikult poisse ei soosi, aga …
Alljärgnevalt mõningaid väljavõtteid intervjuude käigus kogutud arvamustest. Õpetajate ja koolijuhtide nimed on teadagi muudetud.
- Meelis: „Missuguseid inimesi siis kutseharidussüsteem peab välja koolitama, kas ilusaid tüdrukuid, kes tegelikult pärast [sellele] tööle ei lähe … juba järgmisel aastal on nad kõik kodus kuskil lapse ja kõige muuga.”
- Rene: „Keevitajaks õppival tüdrukul on kogu aeg suured kohmakad riides seljas, mask ees, kindad käes, keegi ei vaata teda, sest ta on kogu aeg kaetud. Kas ilus tüdruk siis muud tööd ei saa õppida.”
- Ken: „Aga tegelikult on ikka niimoodi, et kui mees midagi ette võtab, siis ta on ikkagi parem spetsialist kui naine.”
- Riina: „Pole midagi öelda, aga see lihtsalt mõjub, kui meesterahvas läheb klassi ette, midagi ei ole teha.”
- Villem: „Aga see võibki olla niimoodi, et võib-olla ongi meestel rohkem annet reaalainetele.”
- Riina: „Me avalikult poisse ei soosi, aga kui on võimalik valida, üritame paraku ikka poisse siia rohkem sisse saada.”
- Piret: „Tegime oma eksamid ümber, sest meile tundus, et need soosisid tüdrukute sissesaamist.”
- Piret: „Isegi väga jõulised ja tugevad naisjuhid [—] ütlevad, et näiteks ministeeriumisse oleks targem minna koos ühe meesjuhiga.”
- Eve: „Tavaliselt on direktor mees, aga tal peab raudselt olema üks-kaks tugevat naistegijat, kes vehivad tegelikult teha.”
- Meelis: „Õpetajaks jäävad eelkõige naised, sest kui nad saavad korraliku mehe, kes neid ülal peab, siis ju pole hullu.”
Täiesti õudne! Kus kiviajas me elame?! Ja siin veel muretsetakse et põgenike sissetung toob kaasa naiste opressiooni.
Sellised stereotüübid on tõesti meie inimestes niivõrd kinnistunud, et neid peetaksegi normaalseteks! See on tegelikult päris õudne!
[…] iga kord, kui ma sellist jura loen, ma vihastan. Ärge saage valesti aru, ma ei heida autorile midagi ette, mind ajab närvi see, […]
Koolides on enamjaolt nii, et direktor “on lihtsalt mees”, aga kõrval on tal tugev õppealajuhataja, kes kogu töö ära teeb. Direktor esindab kooli, istub koosolekutel, käib reisidel, avaldab lehes lugusid ja ongi kõik. Töö teevad ära teised. Nii on juba pikalt olnud ja nii läheb ka edasi, sest “no meesdirektor on ikka õige asi”.
Eiteks ei saa antud artikli pealkirja kuidagi artikli sisuga kokkuviia. Mille üle siis autor muretseb? Teiseks intervjueeriti imeväikest inimgruppi, mis annab võimaluse teha järeldusi nagu oleksid “naised saunas rääkinud”. Mingit üldistust ei võiks sellest mitte mingil juhul teha. Eriti rumal on see, et ennast sotsioloogiks tituleeriv inimene sellist teavet levitab. Palju tõsisem rahvuslik probleem on hoopis see, et juba üldhariduse saamise puudub poistel võimalus “mehe rolli” omandamiseks, kuna mehi koolis lihtsalt pole ja kõrghariduse omandamine on muutunud selgelt naiste privileegiks.Praegune artikkel teenib selgelt feminiinse abituse võimendamise eesmärke. Millist tulu see naise eneseteadvuse parandamiseks annab – ei oska öelda.
PRAKTILISE TÖÖDE LÄBIVIIAKS VÕIKS KASUTADA PENSIONÄÄRE,KELLEL ON
SUURI PRAKTILIS KOGEMUSI,SIIS TULEKS TÖÖTASUDEGA VÄLJA.