Uuest ja vanast hariduses

Minister Aaviksoo algatatud haridusreform on ammugi jõudnud tümale maale, kuid selle asemel, et kindlale pinnasele jõuda, sumame meie vapralt edasi. Halvim asja juures on see, et üksi haridusreform (nii hea kui tahes) ei saa anda lõpliku tulemust, kui sellega ei kaasne ulatuslik regionaalreform, mis muu seas peab sisaldama ka ulatuslikku põllumajanduse reorganiseerimist.

Eesti haridussüsteemi (ja laiemalt kogu Eesti Vabariigi) suurimaks probleemiks on elanikkonna ebaühtlane jaotumine, s.t koondumine maapiirkondadest suuremate linnade (eelkõige Tallinna) ümbrusesse. Seega lasub pealinna lähedastel valdadel põhikoormus Eesti õppimiseas elanikkonna ettevalmistamisel, samas kui maapiirkonna valdades suletakse järjest põhikoole, gümnaasiumitest rääkimata. Nädalakene-paar tagasi paisati uudiste vahendusel õhku teade Järvamaa Kabala mõisakooli eelseisvast sulgemisest. Saab ainult retooriliselt hõigelda selle üle, et Norra Kuningriik leidis raha kauni klassitsistliku mõisahoone restaureerimiseks, kuid Eesti Vabariik selle ülalpidamiseks raha ei leia.

Kuid tegelikkuses ei tundugi see ju riigi asi olevat, sest kogu ülalpidamise raskus on veeretatud kohaliku omavalitsuse õlgadele. Ja kõhna rahakotiga omavalitsuste dilemmast saab iga mõtlev inimene aru. Selles samas Kabala mõisakoolis õppis Nõukogude perioodi lõpul üle 120 õpilase, mis aga tänaseks on kahanenud paarikümneni! Selle drastilise muutuse juured peituvad jällegi regionaalpoliitikas.

Olukorra leevendamiseks on riik võtnud enesele eesmärgi rajada üle vabariigi nn riigigümnaasiumid. Nõudlus riigigümnaasiumite loomiseks on suur. Ja arvake ära, kus suurim? Muidugi Tallinna ümbruses. Koostöös omavalitsustega (hea võimalus vastutust jagada!) on kerkimas ümber Tallinna lausa tihe riigigümnaasiumite ring. Loomulikult, siin on ju ka kõige rohkem potentsiaalset vajadust.

Aga riigigümnaasiumite loomine on vaid haridusreformi üks tahkudest. Eesti koolisüsteemi kaasajastamiseks on vaja palju suuremaid paradigmaatilisi muutusi. Siinkohal ei tahakski hakata jälle rääkima haridustöötajate palgasüsteemist (mis loomulikult oma uue kokkuleppelisuse sisuga külvab tohutut segadust ning ebakindlust) vaid millestki palju olulisemast – meie õppesüsteemi alustaladest.

Alustame ainekavadest. Möödunud sügisest kehtivad meil uued „parendatud” ainekavad. Iseenesest olid muidugi muutused hädavajalikud. Eelkõige selle pärast, et õpetatava mahtu koomale tõmmata – suisa poole võrra, nagu lubati. Tulemus, aga sai aineti väga erinev. On õppeaineid (näiteks 7. klassi loodusõpetus), kus üldine maht tõesti vähenes, kuid on ka selliseid, kus pikkade vaidluste tulemusena muudeti vaid pealkirju ning muudeti järjekorda, mahtu puutumata. Siinkohal on vajalik täpsustada, et tundide maht pidigi jääma samaks, kuid õpetatava sisu pidi vähenema, ehk õpitavale kuluv aeg sai muutuda pikemaks.

Aga on sellega kuidas on… Esimene suurem viga ainekavadega seoses tehti selles osas, et need määrati kehtivaks, s.t et nende järgi tuli lapsi õpetama hakata, samas kui uuest ainekavast lähtuvate õppematerjalide valmimine pole kaugeltki nii kiire protsess. Ehk teisisõnu on õpetajad sunnitud tundides improviseerima, mis muuhulgas toob enesega kaasa tohutult suure lisakoormuse. Loomulikult tuleb siin nõustuda väidetega, et õpetaja on oma ala professionaal ning saab tema ette püstitatuga hakkama. Loomulikult saab, selles pole kahtlustki, kuid arvestades õpetaja niigi suurt ajadefitsiiti, millise hinnaga? Ja milleks me siis üldse õpikuid kirjastame, kui õpetaja saab ise kõigega hakkama? Sellele kuluva raha võiks ju otse kooli suunata!

Siit aga jõuamegi järgmise probleemini. Meie ainekavadesse on iidamast-aadamast jäänud sisse põhimõte liikuda keerukamalt lihtsamale. Kui kujutada teadmust ette puuna, siis meie alustame puu okste tippudest nende tundma õppimisest, saades alles kõige lõpus teade, et tegemist on puuga. Loogiline oleks ju vastupidi! Algselt õpitakse tundma maailmaruumi, Maad, Maa sfääre, inimest ja alles kõige lõpus kõigi nendega seonduvad miljardeid detailprobleeme. Me küll räägime kõlavalt integratsioonist ehk lõimumisest, kuid dubleerime ühe sisulisi teemasid erinevate ainete kavades, suutmata kokku leppida isegi selles, et neid võiks käsitleda erinevates ainetes üheaegselt. Fakt on see, et keskmine gümnaasiumilõpetaja teab tohutul hulgal pisidetaile, kuid ei suuda üldistada.

Teine igand, mis tuleneb keskajast või veel vanemastki – vajadus oma õppetükke hästi ette kanda. See nõue sõltub paljuski õpetajast, vähegi eesrindlikum õpetaja on sellised nõudmised juba ammu kõrvale heitnud. Aga siiski, see hernestel katekismuse selgeks õppimise meetod on paljuski veel valdav – ja eriti nn jutustavates ainetes, kus õpetaja esitab „õiged” põhitõed ning õpilane peab need omandama. Arutlus, kui selline kipub jääma tagaplaanile. Siit lipsab muidugi läbi kohe teine probleem: kui klassis on näiteks 20–25 õpilast, siis arutlus tekibki arusaadavalt vaid umbes viiega neist.

Kui suudaksime tekitada olukorra, kus õppetund on tõesti millegi õppimiseks-mõistmiseks/mõtestamiseks, mitte aga metoodiliseks õpikus esitatu esitamiseks, oleme lahendanud hoobilt veel ühe kitsaskoha – õpilaste suure töökoormuse. Kui tund kulub mõistmisele/mõtestamisele, siis ei ole ju kodus enam midagi õppida! Aga kui õpilane peab kodus uuesti kõik koolis läbivõetu üle õppima, siis on õppetunni vajalikkus olematu. Loomulikult ei käi see täies mahus harjutamist nõudvate õppeainete kohta, nagu keeled ja matemaatika.

Me ei saa kodust tööd täielikult elimineerida, kuid olulises osas vähendada küll. Õpilaste koormus on selletagi tohutu! Siinkohal, aga ei piisa üksnes haridussüsteemis toimuvatest muutustest, vaid muutustest laiemas ühiskondlikus mõtlemises. Mida mõtleb lapsevanem, kui koju saabuv laps teatab, et tal ei olegi selles või teises tunnis õppida? Tõenäoliselt saab aineõpetaja niisuguse olukorra kordumisel lapsevanemalt äreva järelpärimise või lausa „noomituse”. Pedagoogika on kõigile, kes kunagi koolis käinud, lõplikult mõistetav ja arusaadav valdkond, kus nõu ja ettekirjutusi anda oskavad kõik. Huvitav on, et kirurgile ei lähe keegi haige opereerimist õpetama.

Aja kokkuhoiu reegel peaks kehtima pedagoogide (ka koolijuhtide) osas. Lisaks oma „isiklikuks” vajaduseks koostatavatele õppematerjalidele lasub pedagoogidel tohutu paberimajandus – lõputud aruanded, kokkuvõtted, hindelised tööd jms. Lisaks tegeleb iga „endast lugupidav” pedagoog kooliväliste üritustega – olümpiaadid, võistlused, enesetäiendus, karjäär jms. Ja kui kõigest sellest veel peaks aega üle jääma, saab pedagoog oma päeva 27. tunnil olla ka ema-isa või vanaisa-vanaema. Üllatav, et seda kõike ka suudetakse, aga mis hinnaga?

Haridusreformi üheks eesmärgiks peakski olema igasuguse koolitöös sisalduva paberimajanduse minimaliseerimine. Seeläbi paraneks ka pikemas perspektiivis õpetamis/mõistmis kvaliteet. Loomulikult ei tähenda see aga kõige tehtava mittevajalikkust. Loomulikult on vaja jälgida nii enda kui ka õpilase arengut. Ja tihti on seda parem teha paberkandjal, kui ainult oma peas.

Kõike eespool öeldut arvestades, tuleb tõdeda, et Eesti haridusreform on nagu pabernukk, mille riideid me uhkelt vahetame, kuulutades et tegu on täiesti uuega, kuigi sisu on jätkuvalt seesama vana!