Eduko – esimene samm parema õpetaja poole

29. mail tähistati Tallinnas kuus aastat kestnud Eduko programmi lõppemist piduliku konverentsiga.

Euroopa Liidu sotsiaalfondist rahastatud Eduko programmis edendasid ülikoolid aastatel 2008–2015 Eesti haridusteadust ja õpetajakoolitust. Programmi koordineeris SA Archimedese Eduko büroo.

Et taolist programmi oli hädasti vaja, näitas selle aluseks olnud Eesti õpetajahariduse strateegia 2008–2013, aga ka mitmed uuringud ja hinnangud. Näiteks osaühingu Hermesinvest 2010. aastal tehtud uuringus „Õpetaja­koolituse juhtimissüsteemi analüüs ja arendamine” märgiti, et nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis oli õpetajakoolitus kitsalt ainekeskne, õpetajahariduse juhtimine killustatud, ainedidaktika side üldpedagoogikaga nõrk, vastutus tulevaste õpetajate väljaõppe eest hajutatud, edasi- ja tagasiside puudulik jne. Suure puudusena nähti ka, et didaktika rakendusuuringuid ja õppematerjalide koostamist ei loetud ülikoolides teadustööks, mis tõi kaasa nende uuringute pideva vähenemise ja sellega seoses kaugenemise praktilisest koolielust. Taolisi kriitilisi märkusi oli Hermesinvesti uuringu lõppraportis veel.

Seega on õigustatud küsimus, mida kuue aastaga Eduko abil paremaks suudeti teha. Küsimusele vastavad TÜ Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste, TLÜ kasvatusteaduste instituudi dotsent Katrin Poom-Valickis, HTM-i õpetajaosakonna asejuhtaja Vilja Saluveer ja Eduko büroo tegevjuht Tiina Anspal.

Parem õpetajapraktika

Margus Pedaste märkis, et kõige suuremad muudatused tõi Eduko programm ilmselt õpetajapraktikasse. Kui varem jõuti koolipraktikani alles magistriõppes, siis nüüd algab see juba esimesel õppeaastal ja on hajutatud üle kogu õppeaja. Ka praktika maht on nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis kasvanud. Pedaste toonitas, et üliõpilane ei õpi praktikal enam ainult oma ainetundi andma, vaid ka koolielust laiemalt osa võtma. Ta on nüüd klassi liider, tugispetsialistide kaasaja, teiste õpetajate ja juhtkonna koostööpartner jne. Kõigele sellele pööratakse praktika käigus varasemast palju rohkem tähelepanu. Samuti suunatakse üliõpilasi varasemast enam oma kogemusi reflekteerima ning oluliseks peetakse noore õpetaja õpetajaidentiteedi arengut ja selle toetamist praktika ajal. Ka küsitlused näitasid, et üliõpilased on uue praktikamudeliga rahul. Nad ütlevad, et praktika on varasemast nõudlikum, kuid selle eest õpivad nad palju uut ja vajalikku.

Õpetajahariduse kompetentsikeskused

Katrin Poom-Valickis märkis, et omaette etapp on Tallinna ja Tartu ülikooli õpetajahariduse kompetentsikeskused. Nende laborid rajati Euroopa Liidu regionaalarengu fondi toetusega, kuid ka õpetamiskompetentsuse koondas sinna Eduko programm. TLÜ-s anti kompetentsikeskusele vanas peahoones terve neljas korrus, TÜ-s isegi terve vana anatoomikumi majatiib ja ruume teisteski majades, mis samuti näitab, et õpetajaharidust on hakatud mõlemas ülikoolis varasemast mitu korda kõrgemalt hindama. Kui kuus aastat tagasi oli õpetajakoolituses peamine rõhk tulevase õpetaja aineteadmistel ja ainedidaktika valdamisel, siis kompetentsikeskustes mõistetakse pedagoogilist protsessi palju avaramalt.

Poom-Valickis tõi Eduko ühe olulise saavutusena esile õpetajakoolituse uued õppekavad, mis valmisid ülikoolide koostöös. Kui enne Eduko programmi arvati TLÜ-s, et seal on õpetajaharidusega kõik enam-vähem korras, siis nähes suurt pööret, mis tehti Margus Pedaste eestvedamisel Tartus, hakati Tallinnaski oma õppekavasid põhjalikult üle vaatama, ütles Poom-Valickis. Lisaks töötasid TLÜ ja EKA üheskoos välja kunstiõpetaja eriala uue õppekava ning TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja EMTA muusikaõpetaja õppekava.

Ülikoolide koostöö

Vilja Saluveer märkis, et enne Eduko programmi TLÜ ja TÜ mõned õpetajahariduse õppejõud ei tundnudki üksteist, kuid programmi käigus hakkasid nad tihedat koostööd tegema, sh viisid ühiselt läbi uuringuid. Nüüd on õppejõudude ja teistel Eduko programmiga seotutel selle lõppemisest kahju, sest praegune teaduse rahastamine on institutsionaalne ega võimalda enam taotleda raha mitme ülikooli ühisteks projektideks.

Selline on Eesti õpetajahariduse tulevikupilt – stseen improteatri lavastusest Eduko lõpukonverentsil.

Kuid Saluveer pidas väga väärtuslikuks ka Eduko rahastusel valminud õppematerjale õpetajatele, eriti professor Eve Kikase uuringute põhjal valminud materjale tegevõpetajatele. Saluveer toonitas, et Eduko mõju ulatus teistessegi programmidesse. Näiteks õpetaja kutsestandard töötati välja just Eduko programmis osalenud Tallinna ja Tartu ülikooli õppejõudude aktiivsel osalusel.

Lisaks toonitas Saluveer, et kuigi Eduko programmi muu õpetajahariduse arendustegevus on lõppenud, pakuvad ülikoolid ESF-i raha toel õpetajatele täienduskoolitust kuni 2015. aasta lõpuni. EL-i järgmisel rahastamisperioodil suunatakse suurem osa rahast aga otse ülikoolidesse, eelkõige kompetentsikeskustesse, sealhulgas nende keskuste arendamiseks. Jätkuvalt toetatakse EL-i rahaga üliõpilaste pedagoogilist praktikat.

Saluveer toonitas, et ministeerium peab väga oluliseks koolijuhtide koolitamist ja sellega hakkab tegelema Innove õpetaja ja koolijuhtide koolitamise üksus. Eesmärk on, et mitte ainult õpetajad, vaid ka koolijuhid oleksid rohkem kaasatud tulevaste õpetajate koolitamise kavandamisse ja läbiviimisse. Eeskujuks on siin need Eduko täiendusõppe kursused, mis arendati välja õppejõudude, õpetajate ja koolijuhtide koostöös.

Õppematerjalid õpetajale

Tiina Anspal uskus, et kõigil õpetajatel on palju abi õppematerjalidest, mis Eduko programmi abiga välja anti. Eestit on külastanud mitmed oma valdkonna tipud. Näiteks Bill Rogers, kelle väga hea raamat distsipliini tagamisest klassiruumis on tõlgitud ja allalaetav Eduko kodulehelt. Varsti jõuab Eduko kodulehele ka Jere Brophy süvakäsitlus õpilaste õpimotivatsiooni kujundamisest. Raamat on juba eesti keelde tõlgitud ning suuremates raamatukogudes saadaval. Õpetajatele pakub kindlasti huvi kujundava hindamise õppematerjal, mille autorid on Maria Jürimäe, Anita Kärner, Leelo Tiisvelt, Tiiu Kuurme, samuti Ülle ja Mart Rannuti tandemõppe ja Olga Schihalejevi väärtuskasvatuse materjal jpm.

Lisaks eeltoodule rõhutas Tiina Anspal panustamist õpetajahariduse populariseerimisse. Näiteks korraldati aastaid oktoobris hea õpetaja kuud, anti eetrisse raadiosaadet „KoolOn”, toetati teleseriaali „Üheksandikud”, peeti õpetajahariduse ideekohvikuid, korraldati kampaania „Õpi õpetajaks!” (videoklipid, plakatid, logod, tegevus ülikoolides), osaleti õpetajahariduse boksiga Teeviidal ja Intellektikal jne.

Tiina Anspal: „ Ei usu, et mõni Eesti ülikool oleks üksinda esitanud teistele üleskutse hakata nüüd koostööd tegema, sest see tuleb kõigile kasuks. Programm pakkus koostööks head raamistikku. Väga erinevalt mõtlevad inimesed eri ülikoolidest said kokku ja jõudsid paljudes olulistes küsimustes ühiste seiskohtadeni, mis on väga oluline. Ülikoolid on teinud suurepärast tööd ning õpetajaks õppida soovijad saavad ülikoolist nüüd varasemast oluliselt parema ettevalmistuse. Arendustöö ei lõpe muidugi programmi lõpuga, nii et jääme ootama uusi saavutusi.”

—

Eduko arvudes (2008–2015)

• 5 pikaajalist õpetajakoolituse ja kooliuuringut
• 7 uut hariduse doktoranti
• 7 hariduse valdkonna süvaanalüüsi
• 100 eelretsenseeritud publikatsiooni, neist kolmandik 1.1.
• 2000 koolitusteemat õpetajatele
• 3000 osalejat aruteludel, seminaridel, võrgustikukohtumistel jne
• 8500 õpetajat osales Eduko koolitustel

Õpetajale ja õppejõule kasulikke linke

• http://eduko.archimedes.ee/valminud-materjalid
• http://eduko.archimedes.ee/uudiskiri
• http://eduko.archimedes.ee/edidaktikum
• http://edidaktikum.ee/
• http://eduko.archimedes.ee/doktoriope-ja- uuringud/rahastatud-analuusid