Haridustee kui identiteeditöö

19. juuni 2015 Tiiu Kuurme kasvatusteaduste dotsent - 1 Kommentaar

Identiteedi mõiste teeb uurijad ettevaatlikuks, sest identiteedist on rohkesti teooriaid, kihistusi ja vaatepunkte eri teadusdistsipliinide poolelt.

Mõistet ennast lähiminevikus siinmail laiemalt ei teatudki. See, mida nüüd mõistetakse identiteedina, mahtus läinud sajandi teisel poolel veel suure ja peamiselt psühholoogide hallata olnud teema alla, milleks on inimese minasuse problemaatika. Ajad muutusid ja äkki hakkas seda ladina keelest tuletatud mõistet (idem ‘samane’) vaja minema, sest inimesel oli vaja hakata enesest paremini aru saama. Jäädavalt oli lõppenud aeg, kus talumehe poeg haaras pihku adrakured ja tüdruku edasine elutee rullus ta ees lahti näidetena külanaiste eludest. Identiteedi sai kaasa niisama. Modernismiperioodil sai inimelust järjest rohkem iseenese teos ning suurenenud vabadused tõid kohustusena kaasa identiteedi loomise. Nüüd tundub, et oleme selle mõistega elanud terve igaviku ja teoretiseeringud ning uuringud avavad identiteedi mõiste järjest uusi tahke kuni kõnelusteni identiteedi kadumisest postmodernismis.

TLÜ kasvatusteaduste instituudi aprillikuise innovatsioonikonverentsi üks sektsioon oli pühendatud aruteludele identiteedi ümber ja õpilas­uuringutele sel teemal. Järgnevalt pisut fragmente sellest suurest teemast ja sektsioonis räägitust.

Mugandumist ja stagnatsiooni

Vabakutseline kirjanik ja kasvatusteaduste magister Elo-Maria Roots tõlgendas (praegu töös oleva ja Norra riigi rahastatud sugude ja hariduse seoste uuringu esmaseid tulemusi interpreteerides) õpilaste kirjeldusi õpilaste rollist kui obsessiiv-kompulsiivset isiksusehäiret. Häiret ennast iseloomustavad liigsed kõhklused ja ettevaatlikkus, detailide, reeglite, nimekirjade, plaanide, korra ja korraldamise ületähtsustamine nii, et tegevuse põhieesmärk kannatab. See on korra- ja kontrollivajadus paindlikkuse ja efektiivsuse hinnaga. Niisuguse järelduseni viis teda koolihinnete ja reeglitele allumise ületähtsustamine õpilaste poolt, ülim kohusetundlikkus, hoolikus ja töö tähtsuse rõhutamine rõõmudest ja inimsuhetest loobumiseni ning kaaslaste hindamine reeglitele vastamise ja allumise põhjal. Lapsed tajuvad niimoodi kooli ootusi ja püüdlevad siiralt selle poole. Noored on tavaliselt olnud ühiskonda muutev, kritiseeriv ja edasiviiv jõud. Praegune teismeliste profiil näitab mugandumist ja stagnatsiooni.

Koolinoorte elustiil kui identiteedi väljendus

Professor Airi Liimets ja tema käe all doktorikraadi kaitsnud Marit Koit kõnelesid koolinoorte elustiilist kui identiteedi väljendusest, tuginedes mahukale empiirilisele uurimistööle noorte ja muusika suhestumisest. Igapäevategevuseks, mis kõiki noori omavahel ühtaegu nii ühendab kui ka eristab, osutus muusika kuulamine. Kuulatavate muusikastiilide alusel eristus kaks konfiguratsiooni. Esimene on muusika suhtlemise ja meelelahutuse saatjana. Nende noorte elustiili iseloomustas tarbijalikkus ja meelelahutuslikkus, suunatus välisele, näivale edukusele ja võimalikult kõrge staatuspositsiooni saavutamisele. Muusika kui kunsti hindajaid, kes kuulavad eelkõige klassikalist, pärimus- ja jazz-muusikat, iseloomustab aga elustiililiselt suur kultuurihuvi, eneseteostussoov isiklike pingutuste kaudu, materiaalsete elutingimuste vähene tähtsustamine ning suur soov teha iseseisvalt otsuseid personaalse mõtestamistegevuse tulemusena.

Eesti ja Soome kooliidentiteete, võrdlevalt

Allakirjutanul oli võimalus uurida koos kolleegi Anu Carlssoniga mõni aasta tagasi võrdlevalt Soome ja Eesti keskkooliõpilaste kooliidentiteete. (Tulemused on ilmunud mitmes rahvusvahelises ajakirjas, sest kodumaine teaduspoliitika oma rahva kohta tehtud uuringute eestikeelset publitseerimist kohalikele ei väärtusta). Väga lühidalt mõned leiud. Õpitud ja õppimist väärivaks tähtsaks tõsiasjaks loevad noored oma subjektsuse avastamise, kehtestamise ja tugevusvaru, sest tajutakse end seismas vastamisi mõneti heidutava tegelikkusega. Noorte peamine mure on sellega kohanemine, „õige” ülesleidmine ja selle järgi elamine. Noorte antud lausungeis kohtas vajadust sõnastada juba kujunenud elutarkus, milles leidus viiteid haavata saanud usaldusele, ent teisalt ka sügavat kooliusku, et just siit saadakse kaasa eluks parim. Kui Eesti õpilased tõid koolist saadud väärtustena esile kooli ametliku agenda: teadmised, oskused ja silmaringi, siis Soome õpilased inimsuhete ja sotsiaalsete oskustega seotu. Kooli silmis soovitud õpilase rolli kirjeldades avanes see kitsa, välist käitumist ja välistele normidele sobimist rõhutavana, uue motiivina nimetati aktiivsust. Mida inimene tegelikult õpib ja kuidas ta õpitavat mõistab, ei näi kooli huvitavat. Vähe kohtas kriitilist enese- ja olude analüüsi, küll aga avaldus Eesti noorte väljaütlemistes elukonteksti ette kirjutatud vajadus kaksikmoraali järele. Erinevalt Soome noortest nimetasid meie noored tulevikku silmas pidades vähem olulistena loovust, aktiivsust, vabadust, eetilisust ja ettevõtlikkust. Inimsuhete vallas asetusid mõlema maa noorte puhul esiplaanile mitte süvasuhted, vaid teiste inimestega toimetulek.

Millest sõltub identiteet ja mis sõltub identiteedist?

Kasvatusfilosoof Reijo Wilenius määratleb haridust kui protsessi, mille tulemusel inimene üha enam teab, kes ta on, kus ta on, mida ta teeb ja mis tal teha tuleb. Koolipõlv on noorte jaoks ühtaegu identiteeditöö ja järjest suuremaks kujuneb omavastutuse osa. Just siin on tungiv nõudlus kasvatuse kui kasvamise saatmise järele, ent kasvatusest rääkida pole enam kohane (kas liiga kulukas?) ning enamasti saab noor koolist oma isiksuse asjus juhatust vaid erandkordadel. Ent kindlasti ei ole ta ise nõus end määratlema nii, nagu temasse ametlikes hariduskaanonites suhtutakse: olen tulevane tööjõud tööjõuturule. Oma identiteeti võidaksegi sõnastama jääda, sest eluetappide aegruum pole ju enam kohalejõudmine, vaid põgus peatus.

Kui hoolida järelpõlvest rohkem kui vaid olemasolevate süsteemide jätkusuutlikkuse projektist, on põhjust küsida, millest sõltub identiteet ja mis sõltub identiteedist. Plahvatuslikult suurenenud valikute tegemise kohustustes ning infomüra ja turueksitajate sees vajab inimene enesemõistmisel abi, sest elu on liiga lühike suurte eksimuste tegemiseks. Kujunevatest identiteetidest oleneb ei vähem ega rohkem kui tsivilisatsioonide käekäik, sest identiteet sisaldab ka eluorientatsioone ja moraali. See, kuidas haridust praegu ametlikult mõistetakse, pole noortele nende identiteeditöös kindlasti piisav. Kui hariduspoliitilise valikuna deklareeritakse innovatsiooni, peaks siin ühe keskse mõistena käsitama identiteeti.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Haridustee kui identiteeditöö”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Tiiu Kuurme suurepärasele artiklile ei saa jääda reageerimata, olgugi et on jaanilaupäev.Mind ootab ees saun ja küla jaanik.
    “Kui hoolida järelpõlvest rohkem kui vaid olemasolevate süsteemide jätkusuutlikkuse projektist, on põhjust küsida, millest sõltub identiteet ja mis sõltub identiteedist. Plahvatuslikult suurenenud valikute tegemise kohustustes ning infomüra ja turueksitajate sees vajab inimene enesemõistmisel abi, sest elu on liiga lühike suurte eksimuste tegemiseks.”
    Omailma loomine on üks keerukamaid “asju”, eriti postmodernismi tingimustes, kus traditsioonid on minetanud oma senise rolli.Neil ei ole enam säärast tähtsust noorte indetiteedi kujunemisel, mis eelnenud põlvkondade juures.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!