Hobiga tegelemine ei ole hulljulgus
Ma plaanisin kirjutada täna pagulastest, aga mu plaanid muutusid. Kirjutan hoopis Allanist. Allan oli minu klassivend. Allan oli mägironija. Kui minu plaanid vaid muutusid, siis Allani plaanid katkesid. Pühapäeval. Peruus. Jääsillal.
Allan oli teine, kelle me oma klassist kaotasime, kuigi meie koolilõpetamisest pole möödas 20 aastatki. Mõni aasta tagasi saatsime ära klassiõe Marilini, kes hukkus langevarjurina. Meie klassi saatus(t)e põhjal võiks järeldada, et ekstreemsport on saatanast.
Ja ometi tahaks ma vaielda paljude ilkuvate ja parastavate netikommentaatorite ja „asjatundjatega”, keda on jagunud targutama kummalgi juhul ja kelle arvates on säärasesse surma läinud selles justkui ise süüdi.
Kumbki me kadunud klassikaaslastest ei kaotanud oma elu kogenematusest ega tahtlikult. See oli saatus, õnnetu juhus, millega säärased tegijad peavad arvestama – ja tõenäoliselt ka arvestavad – rohkem kui need, kes ei riski. Kuigi neid õnnetuid juhuseid tuleb tavaelus ette rohkemgi. Me oleme iga päev olukordades, mida me kontrollida ei saa. Mõelgem või kõigile viimasel ajal mõistusevastastes (ja valdavalt purjus juhtide põhjustatud) autoõnnetustes hukka või viga saanutele, eriti lastele …
Allan oli oma ala professionaal. Ta oli mägironimisega tegelnud ligi kümmekond aastat. Tema nime lugesime uhkusega aeg-ajalt meediastki, kui mõni tipp taas vallutatud sai. Kokkutulekutel, kus teda ei olnud, lõõpisime, et küllap ta on jälle „mäe otsas”. Allan ei olnud hulljulge. Pigem vastupidi, ta oli üks meie klassi vaiksemaid poisse. Nii et tema mägironimishobi tuli paljudele meist ehk üllatusenagi.
Mul on hea meel, et ta leidis endale huvi, millega tegelda, ala, mida ta armastas. Sõltub ju nii koolis kui ka pärast kooli enese eluga rahulolek paljuski sellest, millega sa tegeled. Täpsemalt – kas leiad midagi, millega tegelemine sind paelub, millele saad rajada oma elu. Mulle tundus, et just seda Allan tegi. Just nagu Marilin armastas langevarjuga hüppamist. Ja kui sa millelegi elad, siis oled omal moel valmis selle nimel ka surema. Ma usun, et kui see hetk neid ka üllatusena tabas, olid nad mõlemad oma alaga tegeldes selle võimaluse peale mõelnud. Muidugi loodad, et seda ei juhtu, et see läheb sinust mööda … nagu loodame me kõik, olenemata erialast ja elustiilist.
Võiks arvata, et selles kontekstis on ekstreemsportlased omal moel eelisseisuski, sest nad on pidevalt neid varitsevast ohust teadlikumad. Aga kui mõelda hilisele õnnetusele rallirajal, ei aita sageli seegi. Me keegi ei tea ette, millal on meie kord. Kui saatus ikkagi nii ette näeb, siis … ei ole meie asi kohut mõista, vähemalt kindlasti mitte selle üle, kes kannatab ja enam oma sõna sekka öelda ei saa.
„Mis te ronite sinna. /…/ Näe, mis juhtub, kui Eesti enam ei kõlba./…/ Jääge parem Otepääle” – umbes sääraseid kommentaare sadas teisipäeval robinal meie „peavoolu”-portaalides uudisele kolmest Peruus hukkunud mägironijast. Tahaksin neilt „kõiketeadjatelt” ja „maailmaparandajatelt” küsida ainult üht: kas surra Nuustaku külapoe nurga taga lamisevalt lällates südamerabandusse või maksatsirroosi on kuidagi õilsam, kui lahkuda elust, tegeldes sellega, mis sulle tõelist rahuldust pakub? Või on isamaa laiadel teedel uljalt lapsi surnuks sõita kodumaale kuidagi kasulikum, kui riskida välismaa metsikus looduses vaid iseenese eluga? Või äkki on väikluse põhjuseks lihtsalt kadedus, eestlaslik väiklane kadedus, et keegi julgeb… tegelda sellega, millest unistab? Riskides enese eluga. Omal vastutusel.
Trotsi täis kuueteistaastasena julgustasin end proovima ekstreemsusi, mis ikka noorusuljuse juurde käivad, näiteks benji-hüpet, väites veendunult, et ma ei sure enne kui kolmekümne kuuesena, ja et kui nii ette nähtud, võib ka kivi katuselt pähe kukkuda. 20 aastat tundus tollal igavikuna, mille pärast ei pidanud veel põdema. Aeg lendab ja tänaseks on mu alalhoidlikkus tublisti tugevnenud. Allan sai 36-aastaseks kaks nädalat tagasi, minul on veel nädal aega. Nüüd tundub mulle, et 36 on suremiseks ikkagi karjuvalt vara.
Aga isegi kui see hüpoteetiline „katuselt pähe kukkuda võiv kivi” ajas statistilistele näitajatele tuginedes üha reaalsemalt ähvardavaks muutub, ei tundu mõistlik end maailma eest nelja seina vahele peita ja loobuda kõigest mõttega, et „aga äkki midagi juhtub”. Iga meie päev viib niikuinii vääramatult lähemale sellele, mida me ei tea ega tunne. Carpe diem! Kuidas täpselt, on juba igaühe enda vaba valik, mida võõrastel hukka mõista ei ole asja. Me saame elada vaid oma elu ja teha omi valikuid. Me ei ole sündinud selleks, et arvustada teiste omi.
Ma loodan siiralt, et Allani emale, samuti Peruusse jäänud abielupaari lapsele ning ainsale selles õnnetuses ellujäänule, kelle mälestusi läbielatust kogeda ei tahaks küllap keegi, annab saatus toeks piisavalt palju mõistlikke ja empaatilisi inimesi, ning võimalikult vähe parastajaid.