Igaühel oma Graal

Püha Graal öeldakse olevat inimajaloo üks kõige mõistatuslikumaid fenomene. Graal on mähitud salapärasse senini. Tema saladusse olid pühendatud vähesed, sealhulgas väidetavalt templirüütlid, nemad olid poolmüütilise Graali vardjad, kaitsjad, varjajad. Graal on nagu mingi tabamata ime. Igaüks otsib oma Graali ega leia teda. Sest Graal ilmutab ennast üksnes väärilistele, aga väärilisi on üldiselt väga vähe. Palju oleneb sellest, mida Graali all mõista. Selles valdkonnas on liiga palju „musti auke” ja „valgeid laike”, saladusi ja mõistatusi, mida ei lahendata iialgi, on tõdenud Jaakko Hallas. Küllap kehtib see tõdemus praeguseni.

Mitte projekt, vaid protsess

Väidetavalt pole Graali otsimine midagi muud kui käia teadmiste, tarkuse ja valgustatuse järel. Igatahes on suvi jälle käes ja mis muud kui teele. Äratundmise poole. Teelolek, see olevatki eesmärk, kohalejõudmine võib tihtilugu lõppeda tühjusetundega. Siiski peaks ühte asja tähele panema: otsingut ei saa pidada projektiks – otsing on protsess. Ehk nagu hiidlane ütleb (kui küsida, kuhu see tee viib ka): ei see tee vii kuhugi, tuleb ikka ise minna.

Esimesed teated Graali otsijast on pärit Prantsusmaalt ja aegadest, mil templirüütlid olid saavutanud oma võimsuse tipu. Varaseim tõsiseltvõetav kirjalik viide Pühale Graalile pärineb 1180. aastatest, Chrétien de Troyesä lõpetamata jäänud teosest „Perceval ehk Graali lugu”. Graali otsingud olid kristliku Euroopa jaoks sama tähtis kui antiikkultuuri lapseeas teekond kuldvillaku järele. Wolfram von Eschenbachi teatel („Parzival”, 13. saj algus) võib Graali tõlgendada kui taevast pärinevat kivi, s.o meteoriiti. Kui Graal maa peale sattus, vapustanud taevast jumala ja saatana sõda, mis päädis teatavasti valgusekandja Luciferi, koidutäht Luciferi heitmisega alla maa peale. Eschenbachi järgi on Graal „nii jõuline, et tuhastub / lind fööniks temast puhastub, / et sündida siis uuesti oma tuha seest” ja tõusta kaunimana kui varem. Mis tähendab, et iginoorenev päikeselind põleb tuhaks ja sünnib Graali vahendusel taas. Fööniks sümboliseerib ülestõusmist ja surematust ning teda peetakse ka Kristuse võrdkujuks. Fööniks usuti põletavat end oma pesas ja sündivat tuhast taas iga 500, 1460 või 12 954 aasta järel. Fööniksi hukus võib kergesti ära tunda meteoriidikatastroofi.

Graali saladus

Asjatundjate arvates võinud Graal algselt tähendada kausikujulist roa- või vereohvrianumat, kreeka ja ladina keeles seostub ta kraatriga (crater ‘veinisegamisnõu’, ‘tulemäe avaus’, ‘meteoriidilöögist tekkinud lohk’, ‘rõngasmägi’). Graali on mõtestatud kui armulauakarikat: püha õhtusöömaaja karikas on teisenenud Kristuse vere karikaks. Graali on peetud ka vana testamendi seaduselaekaks. Leidub piibliteadlasi, kelle arvates ei asunud seaduselaekas mitte käsutahvlid, vaid Siinai mäelt pärit meteoriit / kaks meteoriiditükki. Meteoriidid on üleilmselt tuntud kui religioosse austuse objektid. Meteoriidile toodi ohvreid (Jaapan), salviti teda iga päev pühvli­piimavõiga ja pandi värskeid lilli (India). Ameerikas on leitud meteoriite muumia kombel sissemähituna ja nahka mässituna väikese kirstu sees (otsekui vanatestamentlikus seaduselaekas).

Meteoriidis nähti mäletamatutest aegadest neitsiliku emajumala võrdkuju. See tähendusring riivas tugevasti Saaremaad. Musta meteoriidi kujul ilmutas end Kreeka armastusjumalanna Aphrodite. Esmane kujutis temast olnud musta meteoriidi tükk, mis pärit umbes aastast 1200 eKr. Tuhat aastat hiljem, 204 eKr, toodi Väike-Aasiast Rooma idamaist jumalate ema kehastav väike must meteoriit. Kybele kultuses sisaldus üks huvitav detail: 25. märtsil alanud kevade saabumise rõõmupidu päädis paari päeva pärast tema piduliku kümblusega. Härjavankris sõitis jumalanna hõbekuju, näoks nukiline must kivi, Tiberi jõe äärde. Ülempreester pesi kuju jõevees. Tacitus kirjeldab paar-kolmsada aastat hiljem põhjamaise emajumalanna (maaema Nerthus) kultuslikku pesemist muinasgermaanlaste püha saare järve vees. See salapärane saar on üles leidmata. On arvatud, et ta paikneb kusagil Schleswig-Holsteini ranniku lähedal Põhjameres või on tegu Sjaellandi saarega, millel asub Kopenhaagen. Arheoloog Vello Lõugas on tõdenud, et hoolikad Saksa ja Skandinaavia arheoloogid on läbi kompinud iga ruutkilomeetri sellest Euroopa osast, kuid paraku on kõik otsingud jäänud tagajärjetuks, sest otsitud on valest kohast. „Julgen väita,” kirjutas ta kolm-nelikümmend aastat tagasi, „et see saar „Ookeanis” on Saaremaa ja see „kõigi pilkude eest varjatud järv” on Kaali järv”.

Suure Ema (Magna Mater) Kybele pesurituaal oli Ees-Aasias elav veel vähemalt 4. sajandil. Selles osales Rooma keiser Julianus Apostata oma saatuslikul Pärsia sõjakäigul 27. märtsil 363, kolm kuud enne surma. Constantinus Suure vennapoeg Julianus hüüdnimega Apostata (‘usutaganeja’) üritas pidurdada ristiusu levikut. Saanud Rooma impeeriumi ainuvalitsejaks ja asunud vanade jumalate kultust taastama, pühendas ta ühe esimese asjana Kybele auks „Hümni jumalate emale”. Võimalik, et tema tegevuses on näha vastuseisu patriarhaalsele kristlusele.

Elav laegas

Graali tõlgendatakse ka kui elavat laegast: elav Graal kui Maarja & Maarja – neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena, nii Kristuse kui ka Kristuse vereliini kandjad. Püha Graal arvataksegi tähendavat „kuninglik veri” või „tõeline veri”. Milano piiskop püha Ambrosius kinnitas 4. sajandil, et seaduselaegas oli olnud Maarja prohvetlik allegooria: nagu laegas sisaldas iidset seadust kümne käsuna, nii oli Maarja kätkenud endas uut seadust Kristuse ihu kujul. Templirüütlite patroon püha Bernard Clairvaux’st, 12. sajand, oli samuti sõnaselgelt võrrelnud Maarjat seaduselaekaga. Väidetavalt otsisid templirüütlid seaduselaegast Etioopiast, kus asus ürgne juudi kogukond, kes nüüd on naasnud ürgsele isade maale.

Kirjandust

• Graham Hancock. Märk ja pitser. Kadunud seaduselaeka otsinguil. Tallinn, 2003.
• Vello Lõugas. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Tallinn, 1996.
• Adrian Murdoch. Julianus Apostata. Viimane pagan. Tallinn, 2006.

—

Tuli tegi inimesest inimese

Öeldakse, et töö tegi ahvist inimese ja mõtlemine tegi inimesest inimese. Sama hästi võib öelda ka, et inimesest tegi inimese tule kasutuselevõtt. Istuda tule ees, see on vanim inimlik rituaal. Tuli on kogu aeg üks olnud ja naine (tulejumalanna, tuleema, tuleneitsi) on tulehoidja. Tuli oli naiste hoida ja hoolitseda – elutuli, armutuli, päristuli. Rooma kodukoldejumalanna Vesta preestritarid, nn Vesta neitsid valvasid muistse kombe kohaselt Vesta templis igavest tuld. Vesta tuld peeti Rooma riigi õitsengu sümboliks.

Tuli on vanem kui meie. Tuli elab. Tuli räägib, liigub, magab. Tuled kõnelevad omavahel. Tulle ei sülitata ega tallata teda jalgadega. „Tulle ar süläku, tuust om suur patt, tuli om vanemb sinno,” ütleb vanasõna. Kui tulele antakse palake igast küpsetatavast-keedetavast roast, et ta hästi põleks, võiks selles näha ohvriandi tule emale. Kui tule ema ilmub leegi või väikese tulukese kujul ahjust välja ja käib kolm korda toas ringi, ei tohi keegi sel ajal sõnakestki lausuda, siis läheb tuli ahjuauku tagasi, vastasel korral põletab hoone maha (Läti).

Tuli on taevast pärit, jumala loodud. Paha teinud, inimlast põletanud tuli loitsitakse tagasi taevasse. Tuli on jumaluse kehastus. Ainud ja jukagiirid nimetasid tuld vanaemaks, teda toideti. Tulejumal asub koldes – pühimas paigas majas. See jumalus oli ka paarina kujutletav, kummalgi pool kollet lebamas – väljasirutatud naine, väljasirutatud mees.