Keelekaste: Lugusid loomadest
Hiljuti lugesin aina kasvava imestusega suure tuntud ajalehe loomapiltide galerii pildiallkirju. Ühel pildil oli ligi sada smugeldamisest päästetud „iguaanat”, teisel maitsestatud jääd limpsivad „lemuurid”, kolmandal mänguhoos „orangutangid”, neljandal hani, kes ründab „kaelkirjakku”.
Selge see, et tegu ei ole lihtsalt paari juhusliku trükiveamaidaga, vaid järjekordse ajakirjanikuga, kes sugugi ei mõista kasutada üht oma põhilistest töövahenditest – keelt. Vaadanud siis sõnaraamatusse või palunud abi kelleltki, kes seda va kirjutamise asja paremini oskab … aga ei.
Ma ei hakka siin pikalt kommenteerima „iguaanat” ja „kaelkirjakku”. Õpetajate Lehe lugejale on küllap niigi teada, kuidas neid sõnu kirjutama ja käänama peaks, olgugi et need ei kuulu mitte kodustele, vaid eksootilistele loomadele, kellest viimase ebaharilik, kaameli ja leopardi ristandit meenutav välimus on muide aluseks liigi ladina- ja kunagisele ingliskeelsele nimetusele: Giraffa camelopardalis ja camelopard. „Lemuuridel” ja „orangutangidel” tasub aga pikemalt peatuda, sest nendega on mõnevõrra keerulisem lugu.
Loomad, kes ülalmainitud pildil jääd limpsisid, olid mõistagi leemurid, Madagaskari poolahvid. Lemuurid on ju hoopis Vana-Rooma mütoloogiast tuntud kodukäijad, viirastused, surnute kummitavad vaimud. Keeleline seos poolahvide ja kodukäijate vahel on aga täiesti olemas: esimesed on nime saanud teiste järgi. Carl von Linné, kõnealuste ahvide kaudne ristiisa, põhjendas ülekannet teatavate sarnasustega liikumises ja eluviisis. Nii leemurid kui ka lemuurid hulkuvat ringi aeglaselt ja peamiselt öösiti. Kes soovib, võib tõmmata veel paralleele: kummituslik välimus, pungis silmade verd tarretav vaade, põlvist nõrgaks võtvad karjed ja nii edasi.
Ladina keeles kirjutatakse nii ahvide kui ka kodukäijate nimetus ühtviisi: lemures. Eesti keeles on kaks sõna, „leemur” ja „lemuur”. Loomaaedades võime näha neid esimesi, Fausti hauda kaevasid nood viimased. Ja isegi kui mõne allika, näiteks „Võõrsõnade leksikoni” järgi võibki lemuuri kohta öelda ka „leemur”, siis leemuri kohta „lemuur” küll öelda ei tasu. Kes tahab vältida lõbustavaid mõttepilte maitsestatud jääkuubikuid limpsivatest kodukäijatest, pidagu ikka meeles, et filo- ja zooloogide hulgas üldtunnustatud eestikeelne loomaperekonna nimetus on „leemur”.
Aga hüppame nüüd poolahvide juurest inimahvide, orangutanide juurde. Just, kuigi ikka ja jälle kaldutakse ütlema ja kirjutama „orangutang”, on korrektne kirjakeelne vorm ja loomaperekonna nimetus „orangutan”, g-ta sõna lõpus. Ent see pole alati niimoodi olnud. Avame 1976. aasta „Õigekeelsussõnaraamatu” ja näeme, et seal on nimelt „orangutang”. „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus” (IV köide, 1. vihik, 1994) ja hilisemates ÕS-ides (1999, 2006, 2013) on sõnalõpu g aga kadunud. Miks nii?
Ilmselt on vahepeal jõutud arusaamisele, et g-ta variant on õigem, sest sarnaneb rohkem kauge algupärandi, malai keele orang (h)utan’iga (‘mets(a)inimene’). Samale järeldusele on hakatud jõudma ka inglise keeles, kus orangutani nimetuse variante on muidu vaata et rohkem kui selle perekonna isendeid looduses: orangutan, orang-utan, orang utan, orangutang, orang-utang, orangoutan, orang-outan, orangoutang, orang-outang, ourang-outang …
Orangutaniga on segadusi üle Euroopa; mõnes keeles kirjutatakse ta nimi g-ga (rootsi), mõnes ilma (saksa), mõnes kord nii, kord naa (prantsuse). Algupärase, malaikeelse sõna moone (h kadumine ja g lisandumine) võis alguse saada portugali (orangotango) või hollandi (orang-oetang) keelest, mille kaudu sõna arvatakse Euroopasse jõudnud olevat.
Segadus „orangutan(g)i” ümber kaoks, kui me võtaksime kasutusele selle ahviperekonna ladinakeelse nimetuse Pongo. Näiteks: „Kongo loomaaias on kümme pongot.” Lihtne ja kõlav sõna, millel – olgu põnevuse tekitamiseks öeldud – on äärmiselt huvitav ajalugu.
Muide, malai keele kõnelejad ei pidanud orang (h)utan’ide all silmas üldsegi mitte inimahve; nii-öelda linnainimesed nimetasid nõnda oma metsades elavaid liigikaaslasi. Aga Euroopast tulnud rändurid said asjast vääriti aru, mõeldes, et jutt käib samades metsades elavatest ahvidest. Eks ta ole, tüüpiline valge mehe eksimus.
Orangutangi muutmine orangutaniks toimus Viktor Masingu eestvõttel kunagi 80ndatel (allikat ei suutnud leida) seepärast, et kui orang utan tähendab kohalikus keeles metsinimest, siis orang utang tähendas mäletamistmööda lolli inimest.
[…] Priit Põhjala, Õpetajate Leht, 12.06.2015 […]