Kuidas parvest õigel ajal lahti lasta?

5. juuni 2015 Sirje Pärismaa Õpetajate Leht - Kommenteeri artiklit

Tartut külastas TULUKE-se projekti raames haridusteemaliste bestsellerite autor ja Uus-Meremaa Canterbury ülikooli haridus­kolledži professor David Mitchell, kes on töötanud eri- ja kaasava hariduse konsultandina mitmes riigis. 25. mail jagas Mitchell Tartus konverentsil enam kui 250 õpetajale oma kogemusi strateegiatest, mis klassiruumis erivajadustega lapsi õpetades töötavad.

David Mitchelli tähtteos on „What Really Works in Special and Inclusive Edu­­cation: Using eviden­ce-ba­sed teac­hing stra­te­gies”. Raamat põhineb 2000 teadusartiklil, mis analüüsivad erivajadustega laste õpetamist ja kaasamist. Klassiõpetajana tööteed alustanud Mitchelli huviorbiidis olid algul andekad lapsed. Seejärel sai temast hariduspsühholoog, kes nõustas õpetajaid HEV lastega töötamisel. Praegus­ajal koolitab Mitchell õpetajaid ja koolijuhte Uus-Meremaa ülikoolis ja külalisprofessorina ­USA-s, Kanadas, Suurbritannias, Jaapanis, Singapuris jm.

Kauge külaline alustas oma ettekannet Eesti õpetajaile järgmise mõistulooga. Mees läks reisile, jõudis jõeni. Kuidas saaks teisele kaldale? Ta nägi palke, ehitas parve. Jõudes teisele kaldale, võttis parve selga ja kandis seda endaga kaasas, isegi kõrbes ja mäkke ronides. Ta oli parvele tänulik ega suutnud sellest lahti lasta.

„Ka meie õpetajatena teeme sama – ei loobu mõtetest, mis enam ei toimi, kanname neid parvena liiga kaua endaga kaasas,” sõnas Mitchell.

Üks neist mõtteist on, et HEV lapsed tuleks lahutada teistest. Kuid see on vana lähenemine.

Uus-Meremaal algasid muutused 1960-ndatel, kui osa lapsi viidi teatud tundideks erikoolist tavaklassi. Õpetajad hakkasid ütlema: nad võiksid ju kogu aeg koos teiste lastega olla. Erivajadustega laste kaasamine algas 1980-ndatel ja see levib üle maailma.

Vaid 0,3% erikoolis

Uus-Meremaal on väga suure toetusvajadusega lapsi 1% õpilastest, neist 60% käib tavaklassis, 20% eriklassis tavakoolis, 20% erikoolis.

„Seega käib 0,3% Uus-Meremaa lastest erikoolis – seda on nende vanemad soovinud. Kuigi isegi juhul, kui lapsel on väga suured erivajadused, peab kool ta vastu võtma. Uus-Meremaa on kaasava hariduse juhtriike,” lausus Mitchell.

Kuidas tagada, et HEV lapsed tulevad toime tavakooli õppekavaga? Mitchelli sõnul peavad esmalt olema kõik sisemiselt valmis tunnustama puudega inimeste õigusi. Aga tuleb lahendada ka juurdepääsu-, valgustus-, akustika-, sisekliima- ja paljud teised küsimused. Vaja on nõunikke ja tugimeeskonda.

Raamatut „What Really Works in Special and Inclusive Education …” kirjutades vaatles Mitchell enam kui 2000 teadusartiklit, tegu on tõenduspõhise materjaliga. Uuringuid tehaksegi palju, aga kas õpetajail on aega ja motivatsiooni end kurssi viia?

„Arstid on teaduse saavutustega märksa paremini kursis, kui ollakse hariduses. Peame seda lõhet vähendama, siis saame teha paljutki paremini,” soovitas Mitchell.

Näiteks on uuringutest selgunud rühmas õpetamise kui õpilastele loomuliku käitumisviisi suur kasutegur. Koostöörühmas on iga laps nagu pusletükk, kel on oma võimekus, mis sobitub suurde pilti. Õpetaja ülesanne on anda õiged ülesanded, et ka HEV lapsel oleks teistele midagi pakkuda.

Kaaslase õpetamine on loomulik osa, inimesed õpivad palju üksteiselt. „Kasu saab ka õpetaja – te olete suurendanud õpetajate hulka klassis,” rääkis Mitchell.

Paarides õppides peaksid kaaslased olema koos 6–8 nädalat, 20 minutit 4–5 korda nädalas. Siis vahetatakse paarilisi. John Hattie eksperimendist selguski, et juba kümnenädalase paarisessiooni järel hakkasid mõlemad lapsed paremini lugema-kirjutama.

Arhitektuur õpetamisele toeks

Illustreerimaks nüüdisaegse õpikeskkonna teemat, näitas Mitchell filmilõike Uus-Meremaalt ja USA-st Floridast

„Paljud maailma klassiruumid on sarnased – õpetaja on omaette klassi ees. Selle parve peaksime küll seljast viskama! Ei saa õpetada samamoodi, nagu meid õpetati,” sõnas Mitchell. „Meie koolis Uus-Meremaal ei raisata ruumi, kogu maja on haridusele. Uusi hooneid projekteerides peame õppima, kuidas panna arhitektuur õpetamist toetama.”

See on väljakutse õpetajale. Õpetamine pole enam privaatne, pead põhjendama, miks midagi teed. Õpetajakoolituses peaks juba tulevasi õpetajaid viima kurssi sellega, mis koolis toimub. Ka lapsevanemaid tuleb harida, nad on harjunud tootmisliinipõhise õpetamisega.

„Õpetajate koostöö nõuab kohanemist ja on algul paljudele ebamugav. Oluline on harjutada õpetajat teadmisega, et õpetamine on avalik protsess,” lausus Mitchell. „Moodsas koolikeskkonnas tekib võimalus õppetööd individualiseerida. Meie koolis lepitakse igal nädalal iga lapsega kokku, mis ta peab kindlasti ära õppima. Kokkulepe tugineb õppekavale, õpetajal on visioon, mida iga laps peab omandama.”

Üha enam on sisserändajaid ja mõelda tuleb nende lastele. Süveneb ka lõhe rikaste ja vaeste vahel. Kuidas õpetada vaeste perede lapsi? Õpetajail on suur vastutus anda neile haridus, mis suunaks neid ühendatud ühiskonna poole. Kaasamine tähendab ju kõikide erinevuste arvestamist.

Klasside suurust tasub vähendada, aga teatud piirini. John Hattie on viidanud, et sugugi kõik õpetajad ei muuda seejuures oma õpetamismeetodeid. Seega peab kaasnema ka muutus õpetamises.

Meie õpetajad tundsid huvi, kas kaasaval haridusel on ka varjukülgi ja kas see on andnud tagasilööke.

Kaasava hariduse konverentsi korraldasid haridus- ja teadusministeerium ning Tartu linnavalitsus. Konverents leidis aset projekti TULUKE (tõenduspõhine uus lähenemine – uus koolikultuur Eestis) raames. Projekti rahastatakse Euroopa majanduspiirkonna toetuste programmi „Riskilapsed ja -noored” taotlusvoorust „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis”.

David Mitchelli soovitused

• Defineerige kaasava hariduse mõiste selgelt, leppige ühiskonnas selles kokku.

• Oluline roll on õpetajate ettevalmistamisel ülikoolides, ka õppejõude tuleb koolitada.

• Tehke näidiskoole, mis on avatud teistele koolidele.

INTERVJUU:

Ka Uus-Meremaal oli algus raske

Eesti õpetajaid ikka veel pisut hirmutab üleminek kaasavale haridusele. Kuidas olid sellega lood Uus-Meremaal?

David Mitchell: Kaasav haridus sai alguse 1980-ndatel ja samad probleemid olid siis ka meil. Õpetajate esindusorganisatsioonid olid mures, et pole piisavalt ressurssi ja õpetajail vajalikku väljaõpet.

Valitsus otsustas, et kõiki õpetajaid ja koolijuhte tuleb kaasava hariduse alal koolitada. Mina olin vastutav ühe projekti eest, töötasime 400 koolis. Minu raamat „What Really Works in Spe­cial and Inc­lu­sive Edu­ca­tion: Using evi­dence-based teaching strategies” saigi sealt alguse, arendasin oma ideid koos õpetajatega.

Toona otsustati, et õpetajaid ei koondata koolitamiseks ühte kohta, vaid neile lähenetakse koolide kaupa. Nii on parem mõista ka koolikultuuri. Loodi eraldi grupp õpetajaist, kelle ülesanne oli juhendada ja olla toeks õpetajaile ja koolijuhtidele. Toimus ka põhimõtteline muutus – sõltumata sellest, kus last õpetatakse, peab igaühe jaoks olema sama palju inimressurssi ja vahendeid.

Mida soovitaksite Eesti õpetaja­koolituses teha, et kaasava hariduse põhimõtteid õpetajaile lähemale tuua?

Kõige olulisem on, et õpetajate õpetajad peavad kaasavasse haridusse hästi suhtuma. Peab astuma samme ka selleks, et oleks õpetajaile asjakohast õppematerjali, et nad saaksid ise end harida. Õpetajail peab olema võimalus õppida välismaal ja külastada riike, kus kaasav haridus juba toimib. Skandinaavias on näiteks häid projekte. Ja muidugi peab õpetajakoolitus sisaldama kaasava hariduse kursust.

Aga õige suurem samm, mida ka meie pole veel teinud, kuid mida ma tahan kindlasti näha, on see, et iga õpetaja ja õppejõud suudab öelda, kuidas on tema ainet võimalik kohandada ja õpetada kõigile lastele.

Eestisse, nagu ka teistesse EL-i maadesse võivad peagi saabuda sõjapõgenikud Aafrikast. Mida tähendab see meie koolile?

Kaasavat haridust ei tohi piirata vaid puuetega ja erivajadustega lastega. See on lai kontseptsioon: haridus peab sobima lastele, sõltumata nende taustast. Kui need lapsed Eestisse tulevad, peaksid õpetajad õppima tundma nende sotsiaalset, majanduslikku ja religioosset tausta.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!