Kurjus on alati käeulatuses (head raamatud kahjuks mitte)

5. juuni 2015 Sash Uusjärv ajakirjanik ja tõlkija - Kurjus on alati käeulatuses (head raamatud kahjuks mitte) kommenteerimine on välja lülitatud

Tänavuse kirjandusfestivali HeadRead käigus külastas Tallinna kaks noort Rootsi kirjanikku: Sara B. Elfgren ja Mats Strandberg, kelle kahasse kirjutatud noorte fantaasiatriloogia maailmas laineid lööb. Võiks ju küsida, mis seal ikka nii erilist − neid fantaasiatriloogiaid on juba rohkem kui sääski jaanilõkke ümber. Aga on erilist!

Viimase aja trendid maailmas kipuvad jõuliselt sinna suunda, et järjest enam täiskasvanuid loeb noortekirjandust − ei ole juhus, et Suzanne Collins, John Green või David Levithan edetabelites ilma teevad. Põhjuseid võib olla palju, kuid festivalil selle üle arutledes olid mõlemad Rootsi autorid veendunud, et noorte- ja lastekirjandus pole midagi teisejärgulist, lihtsat ja intellektuaalselt alaväärset.

„Loomulikult kirjutatakse igasuguseid raamatuid, kuid hea noorteraamat on täpselt sama sügav ja tihe kui mõni täiskasvanute oma ja enamgi veel,” ütleb Sara. „Ja kõige paremad neist on loetavad igas eas.” Mats lisab, et noortele kirjutada on raskemgi, sest laps on väga aus lugeja − kui lugu ei meeldi, lendab raamat nurka. Täiskasvanu on koolitatud oma tüdimust varjama, eriti kui kriitikud on raamatu juba heaks kiitnud.

Elusad kangelased, otsast lõpuni

Olen sunnitud nendega nõustuma − Engelsforsi triloogia („Ring”, „Tuli”, „Võti”, 2012–2014, tlk Kadi-Riin Haasma, kirjastus Varrak) võiks olla õpikunäide nii neile, kes soovivad lugeda head kirjandust kui ka neile, kes tahaksid seda kirjutada. Ja seda hoolimata asjaolust, et raamatus on terve hulk peategelasi ning olulisi asjapulki. Nad on kõik päris, üdini elus inimesed. Nende kurjus on päris, nende headus on päris, nende kired, tegutsemine ja otsused on juuritud tugevalt tegelikkusesse. Hea küll, mõnel vähem, teisel rohkem, kuid siiski – sa usud neid päriselt.

Raamatut lugema hakates tundub, et peategelaste seas on esindatud kõik klišeed: tagakiusatav paksuke, litsakas kaunitar, raske lapsepõlvega gootitšikk, heast perekonnast isikupäratu oivik, õel, aga populaarne kisakooribeib. Kuid siis hakkavad karakterid arenema ja juhtub see, et halvast saab hea, heast saab halb. Ja siis jälle tagasi.

Kui uurisin autoritelt, kuidas nad saavutasid selle, et kõik nende tegelased on nii usutavad, naeris Sara, et ilmselt on siin oluline roll sellel, et nad töötasid kahekesi. „Kahekesi kirjutamine on isegi lihtsam, eriti kui tegelasi on palju ja juhtub palju, nagu meie raamatutes. Me kirjutasime kordamööda kahe peatüki kaupa, siis lugesime üksteise kirjutatu üle. Nii säilis kogu aeg loost ülevaade ja ebakõlad hakkasid hästi silma.”

Lugu läheb kiiresti päris keeruliseks ja üksteisest väga erinevate tegelaste suhted − omavahelised, sõprade, koolikaaslaste ja vanematega − võtavad kärmelt vindi peale ning hakkavad oma elu elama. Nende ohjamine oli suur probleem. „Pidime iga viimase kui asja omavahel kirjutades läbi arutama. Alates sellest, mis tunne on olla teismeline, kuni selleni, milline on meie maailma versioon inimkonna sünnist,” selgitab Mats. Tema sõnul oli nende jaoks ülioluline, et raamat ei oleks järjekordne üllitis, kus masendavas väikelinnas, mis on iidse kurjuse kants, tegutseb kamp imekauneid ja igas mõttes täiuslikke tiinekaid.

„Me kohe päris kindlasti ei tahtnud, et meil oleksid sellised tegelased, kellele kõik vead on võltsilt külge poogitud, et jätta muljet realistlikust karakterist. Meie jaoks oli oluline, et kangelased oleksid kahe jalaga maa peal. Peaksid tegelema oma otsuste tagajärgedega. Mitte nii, et paneme lukku midagi ainult sellepärast, et see on äge − kõik otsused ja teod toovad kaasa tagajärjed. Just see teeb lood huvitavaks.”

Täiuslikult tasakaalus lugu

Mats sõnab, et seesama kehtib ka Engelsforsi loo maagia kohta − ei ole head ja halba väge, vaid küsimus on selles, mida inimene selle väega teeb. „Ei ole nii, et sa oled seesmiselt hea või halb nõid. Hea näide on Anna-Karin, keda koolis rängalt kiusati. Mis saab, kui selline inimene saab väe teiste inimeste mõtete ja käitumise üle? Muidugi kasutab ta seda kurjasti, see on igati loomulik reaktsioon. Tõsi, ta õpib sellest ja lunastab end, aga see pole „oh, vabandust, ma enam ei tee” ja kõik on korras – ta peab astuma vastu päris tõsistele tagajärgedele. Ja see võtab aega. Ja mõjutab nii teda kui ka kõiki tema ümber.”

Raskeid teemasid on raamatus koolikiusamise kõrval teisigi. Dep­ressioon ja vanemate hoolimatus, lahutus, geisuhted, vägivald ja narkootikumid, alkoholism, alaealiste seks, ühiskonna silmakirjalikkus ja pealiskaudsus, enesetapud ja mõrvad. Kui Eesti lastekirjanduses on sellised teemad üsna haruldased, siis Rootsis on neist kirjutamine juba kauaaegne traditsioon. „Vahest isegi liiga pikk ja sünge,” ütleb Sara. „Meil on autoreid, kes kirjutavad nii jõhkratel teemadel ja nii masendavalt, et mina ei suutnud neid raamatuid lapsena isegi lugeda. Teine probleem on üleolev ja patroniseeriv hoiak. Need raamatud olid liiga rasked, depressiivsed.” Mats lisab, et sageli polnud neis raamatutes ka õiget lugu. „Kurjus on alati käeulatuses, aga oluline on, kuidas sa sellest kirjutad.”

Sara ütleb, et nemad taotlesid raamatuga sama, mida John Ajvide Lindqvist oma raamatuga „Lase sisse see õige”, kus väga keerulised koolivägivalla, hüljatuse ja pedofiilia teemad on kirjutatud realistlikuks ja haaravaks vampiirilooks.

„Nüüd jääb kindlasti mulje, et meie triloogia on midagi eriti masendavat,” naerab Mats natuke murelikult ja mõlemad autorid sukelduvad kohe peamiselt naerupursetest koosnevasse loetellu raamatute rõõmsatest ja naljakatest hetkedest. Kinnitan omalt poolt, et hoolimata kõigest sellest tõsisest, millega loo kangelastel tuleb rinda pista, on helge ja sünge suurepäraselt tasakaalus. Nagu päris elus.

Mõlemad autorid ütlevad, et see, kuidas lugu käima läks ning tegelased ellu ärkasid, oli mõnes mõttes üllatav ka nende enda jaoks. „Kirjutamist ja lugu planeerides keskendusime rohkem sündmustele, maagiale ja kõigele, mis sellega toimub, aga siis avastasime aina rohkem, et tegelaste isiklikud probleemid ja nende suhted, sõprused ja armuafäärid võtavad aina enam aega ja omandavad järjest suurema kaalu. Ja just need olid asjad, mille peale lugejad tõeliselt reageerisid. Nii et pidime ka sellesse süvitsi kaevuma ja see on raamatus täpselt sama oluline kui maagia ja seiklused.”