Mika Keränen: Treeneritöö aitas mul kirjanikuks saada

See mustvalge foto on tehtud Soomes 1986, samal aastal, kui alustasin oma jalgpallitreeneri tööd. Olen sellel 12-aastane. Mina olen pildil vasakul ja minu kõrval seisab Mikko, kellega koos käisime Põhja-Helsingi jalgpalliklubis PK-35 trennis. Jalgpall oli sel ajal üldine lemmik, kõik poisid, aga ka paljud tüdrukud, kes trennis käisid, mängisid jalkat, ainult mõni üksik käis muus trennis.

Sel suvel korraldas meie jalgpalliklubi linnaosa lastele jalgpallitreeninguid ja kuna meie Mikkoga olime juba mitu aastat klubi esindusmeeskonnas mänginud, küsiti meilt, kas tahaksime ühe mansa treenida võtta. Muidugi olime nõus ja hakkasimegi oma treeningute kõrvalt viie-kuueaastaseid poisse juhendama. Läks nii edukalt, et meie poisid võitsid tookord klubisisese turniiri ära. See oli minu jalgpallitreeneri karjääri algus. Hiljem tegin läbi kõik vajalikud treenerikoolitused ja kuni selle ajani, mil ma 19-aastaselt Eestisse elama tulin, töötasingi treenerina.

Olen lastega alati hästi läbi saanud, lastega suhtlemine oli minu jaoks elu loomulik osa. Treenerina nägin, kuidas nad tegutsevad ja mõtlevad, meil oli tore ja sai nalja, ilmselt on mul ka õpetamise peale annet. Ehkki ma ei olnud oma jalgpallipoistest kuigi palju vanem, võtsid nad minust eeskuju ning usaldasid mulle oma muresid ja unistusi. Nägin, kui oluline on treener nende laste jaoks, kellel pole isa.

Arvan, et see, et olen lastega nii palju suhelnud, on üks põhjus, et minust just lastekirjanik sai.

Olen kuulnud arvamust, et lastele kirjutada on raske. Minu arvates on lastele kirjutamine kõige lihtsam asi üldse. Tähtis on köita lapse tähelepanu. Selles suhtes on lastekirjaniku, jalgpallitreeneri ja kooliõpetaja töö sarnane. Et huvi hoida, tuleb teha midagi tavalisest teistmoodi. See, kui lapsel on huvitav ja vahva, tekitabki motivatsiooni raamatut lugeda, trenni teha, õppida. Õpetaja peab olema ise lapse moodi vaimustuses sellest, mida ta õpetab – on see lugemine, matemaatika, jalgpall või miski muu.

Vanus ei ole õpetaja puhul määrav. Minu esimene õpetaja Kirsti oli 65-aastane ja ta oli väga tore. Esimesse klassi minnes ei osanud ma veel lugeda, lugemaõppimine tundus minu jaoks ületamatult raske, oleksin selle asemel hoopis liivakastis sõduritega mänginud. Õpetaja suhtus sellesse arusaavalt ja heatahtlikult. Ta oskas lastega suhelda. Selliseid õpetajaid ei kohta mitte ainult eliitkoolides, neid on igas koolis.

Sama puudutab treeneritööd. Kui võtta seda kui kohustust, midagi head ei järgne. Endale peab asi meeldima. Poisid, kes trenni tulevad, on kehaliselt arengult erinevad, üks tugevam, teine nõrgem, ja sa pead hindama igaüht tema võimete järgi. Mäletan, kuidas selgitasin neile, et palli lüüakse mitte saapaninaga, vaid siseküljega, ja näitasin ette, kuidas on õige. Kõiki harjutusi tegime nii vasaku kui ka parema jalaga, tuhandeid kordi. Kui kellelgi midagi natukenegi paremini välja tuli, tuli seda märgata ja kiita. Loomulikult osalesime ka võistlustel, sest võistlemine on laste jaoks tähtis. Jutt, et võistlustel osalemine on tähtsam kui võit, lapsi ei veena. Lapsed tahavad võita, nad tahavad olla parimad, ja ma ei arva, et seda soovi peaks häbenema. Igaüks tahab värava lüüa ja treeneri ülesanne on treeningud nii korraldada, et ta saaks seda teha. Treener peab pöörama kõigile võrdselt tähelepanu, sest seda, kellest võib hea mängija saada, kohe ei näe. Talendid torkavad silma, aga sealsamas kõrval võib olla mõni väike tegelane, keda alguses ei märkagi, aga kellel võivad olla veel paremad eeldused jalgpalluriks saada. Tema anne võib avalduda hoopis hiljem.

Praegusel ajal hakatakse spordiga juba väikesest peale tõsiselt tegelema. Minu arvates võiks sporditegemine olla kuue-seitsmeaastase lapse jaoks lihtsalt lõbus tegevus. Jalgpallitrennis on näha, et kuueaaastane laps on individualist, tahab ise palli väravasse lüüa ega saa aru, et meeskonnamängus tuleb palli ka teisele anda. Treening võiks sisaldada nii mitmekesist kehalist tegevust kui ka mänge, mis arendavad sotsiaalseid oskusi.

Kõige tähtsam on ju, et laps on leidnud ala, mis teda huvitab. Kui kool on läbi, tuleb valida, mida edasi teha. Arvan, et ükskõik millises trennis käimine on iseseisva elu alustamiseks väga hea pagas.

Mina lõpetasin jalgpalli mängimise 1993. aastal, kui Tartusse elama tulin, sest mul ei olnud siin sõpru, kellega mängida. Soomes oli jalgpall mu elu sisu. Olin lapsest peale iga päev hommikust õhtuni jalgpalliväljakul, alguses mängijana, hiljem lisaks ka treenerina. 14–15-aastaselt harjutasin iga päev ja kõksisin palli omaette ka siis, kui trenni ei olnud. Aga jalgpallurit minust ei saanud. Mul võisid olla tippjalgpalluri mõtted ja hing, aga kehalised eeldused puudusid.

Viimati mängisime sõpradega jalgpalli paar aastat tagasi Võrumaa ja Põlvamaa sõpruskohtumisel. Teine foto ongi sellest matšist. Mina mängisin Võrumaa poolel ja meie võitsime. Lõin selles mängus kaks väravat ja sain parima mängija auhinna. See mäng jäigi mul viimaseks, sest vigastasin tõsiselt oma kannakõõlust. Pärast seda pole ma enam mänginud. Küll aga hakkasin pärast taastumist tegema tervisesporti ja jooksma.

Minu lasteraamatuteski kohtab tegelasi, kellele meeldib jalgpalli mängida. Jalgpallist räägib ka mu viimane raamat „Väravajoonel”.