Miks on lugemispesa kirjaoskusele hea?

19. juuni 2015 Mari Klein Õpetajate Leht - Miks on lugemispesa kirjaoskusele hea? kommenteerimine on välja lülitatud

Esmaspäeval, 15. juunil esitleti Eesti lugemisühingu nelja projekti juubelikonverentsil (vt ÕpL 22.05) kaht lugemisega seotud magistritööd, mis viimasel ajal Tallinna ülikoolis kaitstud: Anneli Laamann uuris, milline kvaliteedivahe on lugemispesaga ja lugemispesata lasteaiarühmadel, ning Helle Taks-Titarenko seda, kui palju õpetajad tajuvad oma rolli motiveeriva lugemiskeskkonna loojana.

Anneli Laamanni töö, mis võrdles 15 lasteaiarühma, tõestas, et keskusepõhistes lugemispesaga lasteaedades on varajast kirjaoskust toetava õpikeskkonna kvaliteet kõrgem kui tavalistes rühmades, kus küll võib olla raamaturiiul, kuid lastel ei ole sellele päevakava tõttu pidevat vaba ligipääsu.

Lugemispesaga rühmades on raamatuid rohkem ja laiemas valikus, neid kasutatakse aktiivsemalt, loetakse ette ning mõnel pool toetab lugemispesa ka kirjutamiskoht. Kui lugemispesaga lasteaia lugemisnurgast võib leida näiteks nii lasteajakirju, luuleraamatuid kui ka teadusteoseid, siis tavalasteaia riiulil on kevadel samad raamatud mis sügisel, ja enamasti kõik ühest žanrist, ning seinal vaid tavaline tähestik, aga mitte muid kirjutatud tekste.

Laamanni sõnul on väga oluline, et lasteaiarühmas oleks seintel nähtavaid eri kirjas tekste, sealhulgas soovitavalt laste enda kirjutatut. „Oluline on ka, et raamatud riiulis vahetuksid ja valik uueneks – see meelitab last lugema,” ütles Laamann.

Ta lisas, et kuigi tavarühmas kipub lugemis- ja kirjutamiskeskkond vaene olema, on sealsed õpetajad lugemaõppimise meetoditest siiski vägagi teadlikud. Ka näiteks unejuttu loeti lõunaune eel kõigis töös käsitletud rühmades. Samas rõhutas ise Naba eralasteaias õpetajana töötav Laamann, et lapsel on lasteaias kolm õpetajat: teised lapsed, õpetaja ning keskkond, ja ka viimase tähtsust ei tohi alahinnata.

Helle Taks-Titarenko tööst, milles osales üheksa „Lugemispesa” projektis osalenud õpetajat, selgus, et kuigi õpetajad oma rolli lugemiskeskkonna loojana teadvustavad, panustavad nad rohkem vaimse kui füüsilise keskkonna loomisse. Nii on võrreldes kaheksa aasta taguse ajaga, mil „Lugemispesa” projekt oli värskelt alguse saanud, küll tõusnud nende laste arv, kes iga päev raamatuid kasutavad, kuid sageli on lugemispesa füüsiliselt samas seisus ja sisuga nagu tollal.

Nii Laamanni kui ka Taks-Titarenko tööst ilmnes, et lugemisnurga/lugemispesa loomist ja arendamist takistab sageli ruumipuudus ning kooli/lasteaia vähene toetus, nii et sageli hangivad raamatuid õpetajad ise oma entusiasmi ja võimaluste varal, mitte asutuse toel. See võiks olla mõtlemiskoht paljudele lasteaedadele-koolidele, eriti nüüd, mil teise magistritööga on tõestatud, et lugemispesaga rühmas areneb laste kirjaoskus varem.

Kui Laamanni magistritöö põhjal ilmub sügisel koostöös lugemisühinguga raamat „Kirjutamisoskust toetav õpikeskkond”, siis Taks-Titarenko töö kaastootena valmis lugemismeetodite kogu „Loovmängud ja aktiivõppel põhinevad lugemismeetodid”, mis pannakse samuti sügiseks üles lugemisühingu kodulehele www.lugemisyhing.ee.