Noored mereavastajad – yes!

5. juuni 2015 Pilvi Tauer Tallinna tehnikagümnaasium, projekti „YES” koordinaator - Kommenteeri artiklit

Rahvusvahelise noorte mereavastajate projekti koordinaator Pilvi Tauer annab ülevaate kahe aasta jooksul toimunust: kuidas õpilased paljajalu maikuises Põhjameres kahvadega pisielukaid püüdsid, Doonau soisel deltasaarel aimataval matkarajal taimi määrasid ja Vahemeres sukeldudes vee läbipaistvust määrasid.

Rahvusvahelise Comeniuse projekti „Young Explorers of the Sea – YES” („Noored mereavastajad”) kaheaastane tööperiood (2013–2015) Tallinna tehnikagümnaasiumis hakkab läbi saama. Meie projektis olid partnerkoolid kaheksast riigist: Saksamaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Rumeeniast, Türgist, Poolast, Kreekast ja meie, eestlased. Projekti üks eeltingimus oli, et kõik koolid peavad asuma mere ääres, ja sellest lähtuvalt olid ka projektitegevused seotud merega.

Kodutöödes tuli tutvustada partneritele oma kodumere elustikku ja taimestikku, tegime teaduskatseid vee soolsuse, läbipaistvuse ja temperatuuri võrdlemisega, uurisime mere ajalugu (näiteks merega seotud tegevusalasid ning paatide ja kalapüügivahendite arengut läbi aegade) ning tänapäevast rolli näiteks migratsiooniteemat lahates või riikide mereväe võimekust analüüsides. Lisaks teaduslikumatele töödele olid meil meelelahutuslikud ülesanded: mereteemalise laulu konkurss, iga riik tutvustas oma kunstnike mereteemalisi töid, õppisime rahvuslikke tantse ja ringmänge, tegime kalatoite, valmistasime mereteemalisi suveniire, koostasime kollektsioone eri merede rannikutelt kogutud merekarpidest jne.

Kahe aasta jooksul toimunud kaheksal projektikogunemisel andis iga kool oma parima nii konverentsi läbiviimisel kui ka oma riigi ja piirkonna tutvustamisel. Õpilased, kes osalesid välisreisidel, kogesid eri rahvaste mitmekesist ellusuhtumist ja maailmast arusaamist, kodutööde esitlustel õpiti tundma meie merede (Läänemeri, Põhjameri, Vahemeri, Must meri) sarnasusi ja eripärasid, tajuti mere olulist rolli mereäärse rahva igapäevaelus. Oli väga huvitavaid ja omapäraseid töötubasid: nii püüdsime paljajalu maikuises mõõnameres kahvadega krabisid ja muid pisiolevusi (Põhjameri), sõitsime paadiga Doonau deltas ning läbisime aimatava matkaraja vettinud ja soisel deltasaarel taimede määramise eesmärgil, naudinguid pakkus ujumine-sukeldumine maikuises soojas Vahemeres, et määrata eri veekihtide soolsust ja läbipaistvust.

Projekti huvitav nüanss oli, et õpilased majutati peredesse. See kogemus pakkus mõlemale poolele avastamisrõõmu ja üllatusi, võimalust kasutada kehakeelt ning õppida teiste kultuuri ja kombeid lähemalt tundma. Enamik projektis osalenuid leidis endale palju uusi sõpru ja mõisteti ka, kui oluline on omavahelises suhtlemises väga hea keeleoskus. Kuna külastasime ka koole ja ainetunde, saadi aru, et pole sellel Eesti haridussüsteemil ja meie ainetunnil häda midagi.

Kuigi projekt on lõppenud ja rohkem ühistegevusi ei toimu, jätkub omavaheline aktiivne suhtlemine loodetavasti nii virtuaalses kui ka reaalses elus, vähemalt lähitulevikus.

Meie õpilased olid väga tublid nii kodutööde ettevalmistamisel kui ka nende esitlemisel, kohanesid uutes ja põnevates olukordades kiiresti, paistsid alati silma oma väga hea keeleoskusega ning olid lihtsalt head reisikaaslased. Aitäh teile!

Meie projekti tegevustest läbi kahe aasta saab täpsema ülevaate blogist http://comenius-projekt-yes.blogspot.com/.

Paljajalu maikuises mõõnameres

Ühel õuesõppepäeval Põhjamere rannikul (projektikogunemine Saksamaal) tutvusime Põhja-Saksamaa rannikumere elustikuga mõõna ajal ning saime ülevaate Jade lahe ja Weseri jõe suudme arengust viimase saja aasta jooksul.

Esimene ehmatus oli, et kästi jalad paljaks võtta ja valmistuda merre minema … Oli mai algus ja ilm veel suhteliselt jahe, rääkimata merevee temperatuurist. Kiiremad said jalga saksa teadlaste kummikud, osale jagus vaid plätusid ja mõni jäigi paljaste jalgadega. Rannas ootas hunnik kahvasid, hangusid, ämbreid – algus oli paljutõotav.

Meie umbes 40-liikmeline rahvusvaheline seltskond jagati rühmadesse ja ülesanne oli läbida kolm töötuba. Ühes tuli mõõnamudast pisielukaid välja kaevata ja määrata ning pärast ettenäitamist need tüübid taas mutta matta. Selle töö käigus selgus, et kõige rohkem vedas neil, kes olid esialgu jäänud jalanõudeta – mudas oli kõige lihtsam mütata paljajalu, plätude omanikel tuli vahepeal lisaks elukatele mudast välja kaevata ka oma jalanõusid.

Teine ülesanne pani juba rohkem ajusid liigutama – jagati kätte plakatid rannajoone ja Weseri jõe suudme arengu kohta ning need tuli panna ajaliselt õigesse järjekorda. Saime teada, et sealne rannikuala vajub ja seetõttu tungib meri peale (eestlastena oleme harjunud, et meie rannikualad kerkivad, ja seetõttu oli esialgu päris raske vastupidist protsessi ette kujutada).

Kolmas ülesanne oli leida rannas tõusuaegne meretaseme piir. Üllatas, et veetase kõigub Põhja-Saksamaa selles piirkonnas üle kuue meetri. Kuna kõik ülejäänud partnerid peale Wilhelmshaveni kooli asuvad sisemere ääres, oli kokkupuude rannikumeres esinevate loodetega (tõus ja mõõn) kõikide jaoks uus ja üllatav. Ja merevesi ei tundunudki päeva lõpus enam nii külm kui alguses.

Vettinud Doonau deltasaarel

Projektikogunemisel Rumeenias tutvusime õppepäeval Doonau deltas selle arenguga läbi sajandite ning piirkonna taimestiku-loomastikuga. Hämmastas vooluveekogu suudmeala totaalne muutumine – 10 000 aastat e.m.a. oli tegemist tavalise jõesuudmega, aga pärast tammi ehitamist 9000 aastat tagasi hakkasid setted kuhjuma ja praeguseks on kujunenud Euroopa üks suuremaid märgalasid oma väga mitmekesise ja liigirikka elustikuga.

Tõsi, lindude-kalade-loomadega tutvusime muuseumis ja akvaariumis, taimestikuga puutusime kokku aga ehedas deltas. Selleks tegime poolepäevase retke jõelaevaga harujõgedes ja jalutasime vettinud deltasaarele rajatud matkarajal.

Kuigi igal sammul oli näha, et riigil on nii paadisildade rajamise kui ka õpperaja märgistuse osas käia veel pikk tee, hämmastas kohalike õpetajate-õpilaste käitumine pärast matkarajalt tulekut. Kuna kõikide jalanõud olid suhteliselt porised, jagasid korraldajad niiskeid salvrätte nende puhastamiseks (laev pidi ju puhtaks jääma). Et laeval aga prügikaste polnud, näitasid kohalikud „saamatutele” külalistele ette, mida poriste rättidega edasi teha – graatsilise randmeliigutusega tuli need otse Doonau voogudesse saata.

Vaatepilt oli šokeeriv – meie „Teeme ära” kampaania maalt tulnud õpilased organiseerisid kiiresti kuskilt kilekoti, kuhu koguti viimaste tulijate porised salvrätid, et need linnas pidulikult prügikasti saata. Nii andsime oma väikese panuse keskkonna puhtana hoidmisesse. Kas kohalikud sellest midagi ka tulevikuks järeldada oskavad, näitab aeg.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!